Uhh. Ta peab need kirja panema! Muidugi – need keelud tunduvad väga mõistlikud ja ausalt öelda vajalikud … Ükski mõistusega inimene ei tahaks selliste asjadega kokku puutuda, kindla peale! Sellegipoolest tunnen ma kerget pööritust.
„Kas on midagi sellist, mille sa tahaksid juurde lisada?” küsib ta lahkelt.
Pagan. Mul pole õrna aimugi. Ma olen täielikus ummikus. Ta vaatab mind tähelepanelikult ja kibrutab kulmu.
„Kas on midagi sellist, mida sa ei teeks?“
„Ma ei tea.“
„Mis sa sellega mõtled – ei tea?“
Ma nihelen ja hammustan huulde.
„Ma ei ole midagi sellist kunagi teinud.“
„Noh, kas seksides on sul olnud midagi sellist, mida sulle ei meeldinud teha?“
Esimest korda kogu selle aja jooksul, mis tundub igavikuna, ma punastan.
„Sa võid mulle öelda, Anastasia. Me peame teineteisega ausad olema, muidu see asi ei toimi.“
Ma nihelen jälle ja vahin oma kokkupõimitud sõrmi.
„Räägi mulle,” käsutab ta.
„Noh … Ma pole enne seksinud, nii et ma ei tea.” Mu hääl on väga vaikne. Ma piilun tema poole ja ta vahib mind üksisilmi, paigale tardunud ja kahvatu – tõesti kahvatu.
„Mitte kunagi?” sosistab ta. Ma raputan pead.
„Sa oled neitsi?” Ta tõmbab sügavalt hinge. Ma noogutan ja punastan jälle. Ta sulgeb silmad ja näib, et ta loeb kümneni. Kui ta need jälle avab, siis on ta vihane ja põrnitseb mulle otsa.
„Mis kuradi pärast sa mulle seda ei öelnud?” uriseb ta
KAHEKSAS PEATÜKK
Christian tõmbab kahe käega läbi juuste ja trambib kontori ühest otsast teise. Kaks kätt – topelt ärritunud. Tema tavaline kindel enesekontroll on pügala võrra alanenud.
„Ma ei saa aru, miks sa mulle seda ei öelnud,” heidab ta mulle ette.
„Seda teemat ei kerkinud kunagi üles. Mul pole sellist kommet, et avaldan on seksuaalse staatuse igaühele, keda ma kohtan. See tähendab, me vaevalt tunneme teineteist.” Ma põrnitsen oma käsi. Miks ma end süüdi tunnen? Miks ta nii vihane on? Ma piilun tema poole üles vaadata.
„Noh, nüüd tunned sa mind tunduvalt rohkem,” nähvab ta, suu kõvasti kokku pressitud. „Ma teadsin, et sa oled kogenematu, aga neitsi!” Ta ütleb seda nii, nagu see oleks üks ropp sõna. „Põrgu, Ana, ma just näitasin sulle …” soiub ta. „Andku jumal mulle andeks. Kas sind keegi üldse suudelnud on, peale minu?“
„Muidugi on.” Ma annan oma parima, et näida solvununa. Hea küll … võib-olla kaks korda.
„Ja ükski kena noormees pole sul jalgu nõrgaks võtnud? Ma lihtsalt ei saa aru. Sa oled kakskümmend üks, peaaegu kakskümmend kaks. Sa oled ilus.” Ta tõmbab jälle käega läbi juuste.
Ilus. Ma punastan heameelest. Christian Grey arvab, et ma olen ilus. Ma sõlmin sõrmed kokku ja põrnitsen neid pingsalt, püüdes oma tobedat muiet varjata. Võib-olla on ta lühinägelik. Mu alateadvus on tõstnud oma kuutõbise pea. Kus ta siis oli, kui mul teda vaja läks?
„Ja sa arutled minuga tõsimeeli selle üle, mida ma teha tahan, kui sul pole kogemusi.” Ta kulmud muutuvad üheks triibuks. „Kuidas sul on õnnestunud seksi vältida? Palun räägi mulle.“
Ma kehitan õlgu.
„Mitte keegi pole, tead …” Mulle mõju avaldanud, ainult sina. Ja tuleb välja, et sa oled mingi koletis. „Miks sa minu peale vihane oled?” sosistan ma.
„Ma pole sinu peale vihane, ma olen enda peale vihane. Ma lihtsalt oletasin …” Ta ohkab. Ta vaatab mind teraselt ja vangutab pead. „Kas sa tahad ära minna?” küsib ta õrnalt.
„Ei, kui sa just ei taha, et ma läheksin,” pomisen ma. Oh ei … ma ei taha ära minna.
„Muidugi mitte. Mulle meeldib, et sa siin oled.” Ta kortsutab seda öeldes kulmu ja vaatab siis kella. „On hilja.” Ja ta pöördub mulle otsa vaatama. „Sa hammustad huulde.” Ta hääl on kähe ja ta silmitseb mind hindavalt.
„Vabandust.“
„Ära vabanda. Lihtsalt ma tahan ka seda hammustada, ja kõvasti.“
Ma tõmban hinge … kuidas ta võib mulle selliseid asju öelda ja arvata, et need ei mõju mulle.
„Tule,” pomiseb ta.
„Mida?“
„Me lahendame selle olukorra otsekohe.“
„Mida sa silmas pead? Mis olukorra?“
„Sinu olukorra. Ana, ma armatsen nüüd sinuga, ja kohe.“
„Oh.” Põrand kukub. Ma olen olukord. Ma hoian hinge kinni.
„See tähendab, et kui sa tahad, ma ei käi peale.“
„Ma arvasin, et armatsemine pole sinu rida. Ma arvasin, et sa kepid kõvasti.” Ma neelatan, suu on äkki kuiv.
Ta muigab üleannetult, see mõjub kuni alla välja, sinna.
„Ma võin teha erandi, või need kaks asja ühendada, vaatame. Ma tõesti tahan sinuga armatseda. Palun, tule minuga voodisse. Ma tahan, et meie kokkulepe toimiks, aga sa pead tõesti teadma, millega sa end seod. Me võime su õpetamist täna öösel alustada – põhilisest. Ega ma sellest romantilisemaks ei muutu, aga see oleks algus, ja ma tahan seda, ja loodetavasti sina ka.” Ta pilk on tõsine.
Ma punastan … oh taevas … soovid lähevad tõesti täide.
„Aga ma pole teinud kõike seda, mida sa oma reeglite nimekirjas nõuad.” Mu hääl on vaikne ja täis kõhklusi.
„Unusta ära need reeglid. Täna ööseks unusta ära. Ma tahan sind. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse sadasid, ja ma tean, et sina tahad mind ka. Sa ei istuks siin rahulikult, arutledes karistuste ja keeldude üle, kui sa ei tahaks. Palun, Ana, veeda see öö minuga.” Ta sirutab käe välja, ja ta silmad on säravad, tulised … erutatud, ning ma võtan ta käe vastu. Ta tõmbab mu toolilt üles oma embusesse, nii et võin tunda tema keha kogu pikkuses enda vastas; see kiire liigutus tabab mind ootamatult. Ta silitab sõrmedega mu kukalt, kerib mu hobusesaba ümber randme ja sikutab õrnalt, sundides mind endale otsa vaatama. Ta silmitseb mind ainiti.
„Sa oled üks julge noor naine,” sosistab ta. „Ma imetlen sind.“
Ta sõnad on nagu mingi süüde – ma olen leekides. Ta kummardab alla ja suudleb õrnalt mu huuli, ja siis imeb alahuult.
„Ma tahan seda hammustada,” pomiseb ta mu suu vastas ja puudutab seda ettevaatlikult hammastega. Ma oigan ja ta naeratab.
„Palun, Ana, luba mul endaga armatseda.“
„Jah,” sosistan ma, sest sellepärast ma siin olengi. Võiduka naeratusega laseb ta mu lahti, võtab mul käest kinni ja juhib mu läbi korteri.
Ta magamistuba on tohutu. Laeni aknad on vastu Seattle‘i valgustatud kõrghooneid. Seinad on valged ja mööbel kahvatusinine. Üüratu voodi on ultramoodne, valmistatud robustsest hallist ajupuu-taolisest puidust ning sellel on neli sammast, aga pole baldahhiini. Seinal voodi kohal on vapustav meremaal.
Ma värisen nagu haavaleht. See on käes. Nüüd lõpuks teen ma seda, ja mitte kellegi teise kui Christian Greyga. Ma hingan pinnaliselt, suutmata temalt pilku pöörata. Ta võtab kella käelt ja asetab voodiga ühes stiilis riiulile, siis tõmbab seljast pintsaku ja paneb toolile. Tal on seljas valge puuvillane särk ja jalas teksased. Ta on nii ilus, et süda jääb seisma. Tema tumeda vase värvi juuksed on sassis, särk pükstest väljas – ja hallid silmad julged ning säravad. Ta astub oma Converse‘i kingadest välja,