Lõuna möödus üsna vaikselt ja Kishine ei teinud ainsatki katset oma naljaka loo rääkimiseks ega küsinud ka midagi Yuruki mineviku kohta. Endist viisi vaikides alustasid nad päevatee teist jalga, kohates mägirajal vaid mõnd üksikut teelist. Õunakoormat vedava talumehe käest sai Yuruki teada, et järgmine küla ei ole enam kaugel ning reipalt astudes jõuavad nad kindlasti enne pimedat kohale.
Küla ei olnud just palju suurem eelmisest, Kishine kodupaigast, aga kohalik teemaja võinuks kuuluda mõne väiksema linna miljöösse. Tundus uskumatu, et sellises kauges nurgakeses nii palju teelisi käia võis.
«See on kaevanduste pärast,» lausus Kishine esimesed sõnad pärast lõunapausi. «Sealsed töölised käivad sageli siin aega veetmas. Ja karavanide mehed.»
«Imelik, et meile ühtegi karavani vastu ei juhtunud,» arvas Yuruki, kes oli taas ülle võtnud pimeda ja pisut kohmaka rändmuusiku maskeeringu. «Lähme, vaatame, kas siit majast teenistust ka leiab!»
Eelmisel õhtul osaks saanud tähelepanu tõttu arvas Yuruki paremaks, et Tha seekord metsa varjule jääb. Sedasi olid tundmatuks jäämise võimalused suuremad. Kishine pidi etendama rändmuusiku vennapoja ja abilise rolli ning Yurukit edaspidi onu Yapiks kutsuma.
Teemaja peremees lubas pillimehele ja tema abilisele lahkesti söögipoolist ja peavarju ning avaldas kahetsustki, et majas külalisi vähevõitu.
«Kaevurid püüavad veel enne vihmade algust võimalikult palju maaki kätte saada. Varsti saab hooaeg läbi ja siis on teedel märksa rohkem liikumist – mõnel sellisel õhtul võiksite esinemise eest päris hea teenistuse saada, aga paistab, et te ei ole paigale jäämisest huvitatud?»
«See on kena pakkumine küll, aga poisi pärast pean enne talve Koopalinna jõudma,» luiskas Yuruki sundimatult, ise samal ajal viiulit lahti pakkides. «Ei tahaks kuidagi külmal ja lumisel ajal teele jääda, mägede ületamisest rääkimata.»
«Muidugi-muidugi,» noogutas peremees ja pöördus siis jälle laudu pühkima. Teinud lumivalge lapiga paar-kolm hoogsat liigutust, pöördus ta uuesti Yuruki poole:
«Mägedes on õnneks kõik vagusi püsinud, vähemalt kevadest saadik juba. Meil oli siin pikalt tüli röövsalkadega – selliste kõrilõikajatega, kes aastate eest laagreis ülevaatajaiks olid ja keiser Sidoeno käsu eest põgenedes lindpriideks hakkasid… Aga nagu ma ütlesin, juba oma pool aastat on vaikne.»
Yuruki noogutas mõtlikult, tänas peremeest ja asus siis talle ette näidatud istmele saalinurgas.
Õhtu veeredes mängis Yuruki kõrtsi kogunenud külameestele pikalt ja kohusetundlikult, võttis alandlike tänusõnadega vastu lihtsa, kuid maitsva õhtusöögi ja kamandas Kishine pärast einet voodisse. Et teemaja oli suur ja külalisi vähe, lubas peremees kostilistel lahkelt peamaja lihtsamat sorti toas ööbida. Yuruki tänas meest põhjalikult, ent tuppa jõudes lasi kuuldavale pika toriseva monoloogi lämmatavate ruumide kohta.
«Miks sulle toad ei meeldi?» julges Kishine ühe küsimuse esitada.
«Palavuse pärast,» vastas Yuruki, nagu olnuks põhjus päevselge. Ruumis ei olnud küll külm, aga mitte ka soojem kui hiliskevadisel varahommikul ning madratsile heitnud Kishine oli endale villase tekigi peale tõmmanud.
«Tubades on alati nii lämbe ja umbne, see ajab mu hulluks. Aga mis teha, ei ole hea vastu punnida, kui inimesed tahavad lahked ja vastutulelikud olla. Pealegi, ega sinul vist midagi viisakal asemel magamise vastu ei ole?»
«Ega ole küll,» vastas poiss ja silitas hindavalt madratsit. «Üsna sama hea kui kodus!» kiitis ta, heitis siis pikali ja pööras teekaaslasele selja. Mõne hetke pärast poiss juba magaski. Päev oli olnud pikk ja väsitav.
Järgmiselgi päeval ei kuulnud Yuruki poisi suust naljakat lugu – ega ka eriti midagi muud. Tee ronis kogu aja sihikindlalt ülespoole ning ehkki poiss kordagi ei kaevanud ega virisenud, tegi Yuruki mitmeid puhkepause. Mehe teravale kõrvale ei jäänud märkamatuks väiksemadki muutused poisi jalaastes ja ta sai suurepäraselt aru, et lakkamatu mäkketõus noorukest rändurit kurnas.
Tha ei viitsinud kahejalgsete rütmis lonkida ja jooksis metsas omi haake. Lõppude lõpuks oli tee veel üsna tee moodi ja Yuruki ei vajanud hundi abi, vähemalt otseselt mitte. Koos veedetud aastate jooksul oli mees hingevennalt mõndagi õppinud, seda ise tähelegi panemata. Vaimolendid, kelle hulka Tha tõepoolest mingis mõttes kuulus, oskasid tunnetada ümbrust kogu olemuse kaudu ning osa võimest oli aja jooksul Yurukile üle kandunud.
Õhtul peatusid teelised kiirevoolulise oja ääres. Kishine tegi lõkke üles ja Yuruki valmistas Tha toodud jänesest õhtusöögi. Ilm oli vaikne ja kuiv, tehes lageda taeva all ööbimise Yuruki arvates iseäranis mõnusaks.
Järgmise päeva jooksul möödusid nad kolmest eri kaevandustesse viivast teeotsast ja kohtasid mitut pikka muulakaravani. Napid ajajatega vahetatud sõnad kinnitasid, et mägedes on kõik vaikne ja teed nii ohutud, kui need kuristike ja järsakute kohal üldse olla saavad.
Rada ronis üha kõrgemale ning ajapikku hakkasid hõreda männimetsa puud madalamaks ja kiduramaks jääma. Üsna pea ilmus rännumeeste kõrvale tagasi ka Tha, kõrvad tähelepanelikult kikkis ja kuldsed silmad hoolikalt ümbrust uurimas. Inimtühjad mäed olid üheks Iidsete lemmikpaigaks, kohaks, kus Leppe alusel kehtisid vaimude, mitte inimeste seadused. Et terve nahaga üle kuru pääseda, pidid rändurid maa pärisperemehi austama ja nende reeglitest rangelt kinni pidama.
«Täna jääme varem laagrisse ja homme ületame kuru,» teatas Yuruki paar tundi pärast lõunapausi. «Kishine, siin on Iidsete alad – nägid neid kivi-iidoleid tee ääres? Siin ei ole ettevaatus liiast ning me peame vaime mõne ohvrianniga meeles pidama.»
Teadmamehe õpipoisina tundis Kishine riitusi hästi. Yuruki muretses, et ehk liigagi hästi. Väe tundja kohalviibimine ei saanud vaimudele märkamatuks jääda ning poisi osalemine ohvritalituses tähendas sama, kui täiest kõrist karjuda: «Näe, siin me oleme!» Kuigi… parem see, kui vaimudele salaja ligi hiilimist üritada.
«Kishine?» pöördus Yuruki veel korra poisi poole, kui too juba tekkidest ja mantlist asemel lebas. «Üks väga oluline asi: kui juhtud unes nägema, et Iidsed sulle midagi pakuvad, siis ei tohi sa pakutut mitte mingi hinna eest vastu võtta. Mitte mingil juhul. Tha lubas su unenägusid valvata, kuni mägedes oleme, aga sellegi poolest – ära võta neilt midagi vastu!»
«Hea küll,» lubas Kishine ebalevalt, saamata täpselt aru, miks Yuruki lihtsaid unenägusid nii oluliseks pidas.
Nähtavasti täitis Tha valvurikohust hoolsalt, sest Kishine puhkust ei häirinud ükski ebaharilik unenägu ja poiss magas sügavalt terve öö. Sama ei saanud öelda Yuruki kohta. Kogu päeva oli ta tundnud, kuidas neid eemalt jälgitakse, ning ööpimedus lausa kihas nähtamatuist silmapaaridest. Iidsed ei võtnud kuju, ent luusisid laagripaiga ümber, pannes iga viimse kui karvakese Yuruki ihul vastikusest püsti seisma. Juba aastaid ei olnud Lohemäel saadud haavad Yurukile haiget teinud, kuid nüüd tundis ta taas silmakoobastes hõõgumist, otsekui kaja halastamatuist leekidest, mis temalt kord ilmavalguse röövisid.
Hommikuks oli Yurukil vastik peavalu, väsimusest rääkimata. Õnnekombel ei tahtnudki Kishine juttu ajada ja nii sai mehe turtsakusest osa vaid Tha. Hunt ähvardas küll paaril korral torisejat omapäi jätta, kuid löntsis siiski truult inimeste tempos, et aidata Yurukil teed jälgida.
Tõus kurule võttis terve hommiku ja rada kulges pahatihti järskude nõlvade või suisa kuristike ning lõhede veerel. Küürumäed ei olnud teab mis kõrged, aga need olid ääretult vanad. Ajahambad olid sakilisi tippe halastamatult närinud, murendades kaljulahmakaid kruusaks