Pingutusest ilmusid poisi palgeile higipiisad, ent ta ei pannud neid tähelegi. Kogu Kishine olemus klammerdus viie lõkkeaseme külge all katlakujulises orus. Ta kujutles, kuidas leegid madalamaks jäävad, kuidas hõõguvad puud hakkavad ajama paksu valget tossu, mis katab uduloorina kogu suletud oru. Öö on vaikne ja tuul ei pääse orukatlasse suitsu laiali ajama ning vine haarab kõik endasse. Kishine lasi neil piltidel silme ette kerkida, surus jalad tugevamini vastu mägist pinda, kus sügaval soontes nii magusana tuksles tohutu Vägi, ja muutis end Väe tööriistaks.
Määratu jõud paiskus läbi õblukese keha, pannes poisi värisema nagu kõrge palaviku käes, ent kord end Väele avanud, ei tahtnud Kishine peatuda. Ta suunas kogu toore Väe alla lõkkeasemete poole, pingutades iga keharakuga, et kujutluspilti reaalsuseks muuta. Üksteise järel tõusid lõkkeasemeist peened suitsuniidid, kasvasid jämedaiks köiteks ja põimusid, laienesid ning pikenesid nagu suitsust riie kangru telgedel.
Juba mässisid suitsulõimed Tha ja Yuruki endasse, peites neid vibuküttide pilkude eest, kuid Kishine ei peatunud. Ta lasi Väel voolata ning punus suitsuloori üha tihedamaks ja paksemaks, kuni tõesti terve orukatel tihket vinet täis sai. Alles siis lasi ta Väest lahti ja vajus vaevukuuldavalt ohates põlvili. Pea ja käed olid tinarasked ning öö surus tugevalt poisi silmile. Ta püüdis end kaljuprao seintele toetudes püsti ajada, ent keha ei kuulanud sõna. Jõuetuna nagu nööridest lõigatud marionett kukkus Kishine otseti kalgile kivipinnale ja rasked silmalaud vajusid kinni. Veel viimase teadvusekilluga tajus poiss, et Iidsed heitsid talle pikki pilke, ent lahkusid siis üksteise järel, kuni ta jäi külmale mäeküljele täiesti üksi.
Sattunud tihke hingematva suitsuloori keskmesse, tegutsesid Yuruki ja Tha kiiresti ning otsustavalt. Paari hetkega võitlesid nad end oru kitsa väljapääsu juurde ning tõusid kiirustades kõrgemale. Seal, ainsa pääsetee otsas jäid nad seisma ja võtsid terase ning kihvadega vastu igaühe, kel õnnestus lämmatavast tossust välja ronida.
Kui möödunud oli juba nii palju aega, et all ei tohtinuks enam kedagi hinges olla, pöördus Yuruki rutakalt ringi ja kiirustas lõhenenud kaljurünka poole. Kishine lebas uduniiskel pinnal täiesti liikumatuna, poisi käed ja palged olid sama külmad kui kivi nende all, ent tema süda lõi. Hetkegi raiskamata haaras mees viiulikasti, vinnas kandami selga ning tõstis poisi sülle, ehkki pingutus tulejoana õlahaava rebis. Tha juhatas vasakut tagajalga longates pimeduses teed ohutuma ja varjatuma sopini ning aitas siis lõkkematerjali koguda.
Süüdanud väikese lõkke, soojendas Yuruki tule paistel tekke ning mässis poisi tihedalt sisse. Viiulikasti varjatud laekast koukis ta välja pundi ravimtaimi, valas nahklähkrist patta vett ning tõstis leotise leekide kohale kuumenema. Samast peidikust tõmbas ta järgmiseks välja väikese pudelikese vängelt lõhnavat vedelikku, nühkis ollusega immutatud riideribaga puhtaks ühe viskenoa mustja tera ning tõmbas siis kiire liigutusega välja nooleotsa Tha puusast. Mees puhastas haava servad sama vedelikuga ning asetas sellele siis keedetud taimedest mähise.
Järgmiseks ravitses mees oma õlga, ehkki nooleotsa välja sikutamisel pidi Tha appi tulema. Kõrvetanud haava vedelikuga, surus ta sellele nutsaku taimi ja jäi siis nõutult istuma.
«Neetud lugu,» pomises Yuruki enda ette. «Kuidagi ei ulatu seda kinni siduma.»
«Poiss ärkab ja aitab. Homme,» kõlas Tha napp vastus.
«Homme,» nõustus Yuruki.
Ta seadis veel Kishine jahedale laubale ravimtaimedest kompressi, asetas poisi käeulatusse lähkri leotisega ning sättis end haavatud õlga vastu kivi surudes võimalikult mugavalt istuma. Kurnatud ihu kaebles une järele, ent Yuruki kasutas tuikavat valu ärkvel püsimiseks. Mõni röövlinägu võis orukatlast siiski pääsenud olla ning kuigi Iidsed neid endisel viisil ei piiranud, ei tohtinud vanu vaime unustada.
Kishine ärkas varsti pärast päikesetõusu. Unisena ringi kobades leidis poiss lähkri ning jõi mitu tubli sõõmu kibedavõitu leotist, püüdes samal ajal laisalt mõistatada, milliseid taimi jook sisaldas. Yuruki istus kogu aeg liikumatuna paigal, hoidis parema käega viga saanud õlast kinni, kuid ilmselt ei maganud. Poiss aimas, et nii mees kui eemal lesiv hunt jälgivad teda pingsalt – kumbki ei teadnud, mis eelmisel ööl juhtus, või õigemini – mida ei juhtunud.
«Ma tegin seda ise,» ütles Kishine niipea, kui tundis, et ravimtaimed on mõjuma hakanud ja uimane pea vähehaaval selgineb. «Pöörasin Iidseile selja ja otsisin midagi, mida ma tunneks, mida ma oskaks kasutada. Ma tunnen tuld. Tegin seda ise, ilma nende teadmisteta.»
«Sa tegid midagi suurt. Päästsid meie elud,» sõnas Yuruki vaikselt ja väsinult. «Päästsid meid ja tapsid need, kes orust välja ronida ei suutnud.»
«Mis?» hüüatas Kishine kohkunult. «Punusin tossust katte, mille varjus sina ja Tha põgeneda võisid… ma ei teinud midagi muud!»
«Just, tossust,» noogutas Yuruki. «Lõkkesuits ei ole udu, poiss. Nii tihkes vingupilves ei suuda ükski elusolend hingata.»
Kishine tundis, kuidas veri soontes justkui tardus. «Ma ei tahtnud…» sosistas ta kahvatuna. «Ma ei tahtnud…»
Yuruki lasi õlast lahti ja tõstis vaikimise märgiks käe.
«Peatu! Mõtle rahulikult! Ma ei taha, et sa end asjatult süüdistaks. Tahan vaid, et sa juhtunut mõistaks. Need mehed olid kurjategijad, seaduse eest jooksus olevad lindpriid. Minu mõõga ja Tha hammaste läbi langes rohkem, kui suitsus surnuks lämbus. Neid, kel õnnestus orust üles ronida, ootasime raja lõpus meie… Siiski olid sinu teol ootamatud tagajärjed ja soovin, et sa praeguse hetke meelde jätaksid. Väge kasutades on ootamatud tagajärjed kerged tulema.»
Kishine vaikis ja vaatas oma õblukesi käsi. Poisi sõrmed värisesid kergelt.
«Tean, et tegelikkus on julm, ent tagajärgedele on vaja mõelda. Otsustada enne tegutsemist, kas oled nõus täit vastutust võtma.» Yuruki hingas sügavalt sisse ja surus käe jälle õlale.
«Tegin seda kogemata, kuid sina…» kogeles poiss maha vaadates, «sa läksid laagrisse, kui nad magasid, ja tapsid paljud mehed keset und! Kui sa ei oleks orgu läinud, ei oleks ma iialgi… iialgi…» Kishine hääl katkes ning ta peitis näo kätesse.
«Ei oleks iialgi leidnud oma teed Väe juurde?» küsis Yuruki tasa. «Said veelgi olulisema õppetunni, kui arvata oskad. Keeldusid tohutu pinge all Iidsete pakutust, tõestades, et sul on puhas süda, et tahad omil jalul seistes iseseisvaid otsuseid teha. Ja veel – õppisid kasutama killukest Väge omal viisil, tuginedes ainult enda teadmistele, oskustele ja tugevustele. Viimaks nägid ka, et Vägi on ettearvamatu instrument. Seda kõike õppisid vaid ühe öö jooksul.»
«Kuid mis hinna eest?» ahastas Kishine pead tõstmata.
«Andesta, kuid elu ongi järsk ja julm,» sõnas Yuruki juba lahkemal toonil. «Need lindpriid elasid aastaid surma mõistetuina ja mina täitsin üksnes seaduse mõõga kohust. Kõrgeimat karistust ei määratud neile mitte üksnes röövimiste ja tapmiste eest. Kishine, need mehed olid sissetungi ajal kaasajooksikud, kes töötasid Gromoyaki impeeriumi heaks orjalaagrites. Iga sellise vääritu mõistis keiser Sidoeno ise surma, nõudes otsuse viivitamatut täidesaatmist. Need mehed olid niigi kaua jooksus olnud ja veelgi rohkem süütut verd oma hingedele kogunud. Nad tuli peatada. Meie teed ristusid ning minul tuli keisri käsk ellu viia.»
Kishine noogutas korra ja tõstis aeglaselt pilgu. Tema silmis helkisid pisarad, kuid ta püüdis mõista.
«Yuruki, poiss nutab,» kõlas Tha hääl etteheitvana mehe teadvuses. «Oli see tõesti vajalik?»
Yuruki naeratas rõõmutult ning grimass meenutas pigem hundi irvet.
«Näed, Tha, see hundinahas vaim, on minust inimlikum. Ta peab mu teguviisi julmaks, et sind sedasi otsustele ja tegudele lükkasin. Ometi usun, et tegin õigesti, sest sulle, Kishine, on antud võimalus elada väga suurt elu ning käia radu, millistele vist keegi pärast vana Mukaishi Yukoburat ei ole jalga tõstnud. Iga tee algab esimesest