«Õelusekott,» pareeris Yuruki automaatselt, sest vahel ei olnud tal päevade kaupa paremat teha, kui hundiga jageleda.
«Aga vaatame nüüd,» ütles mees tõsisemalt ning laenas Tha meeli, et ümbrust paremini uurida.
Aastate jooksul oli võimatuna tunduv oskus Yurukile nii omaseks saanud, mehe enda teadvus hingevenna omaga sedavõrd kokku kasvanud, et ta võis hundi silme läbi vaadata ka siis, kui teine miilide kaugusel viibis. Kauge Lohemäe tules olid Yuruki ja Tha hinged lõplikult kokku sepistatud ja ehkki sellesama tule õel vaim temalt silmad röövis, andis tugev hingeside mehele võimaluse maailma hundi meelte kaudu tajuda. Nüüdki rullus Yuruki pimedate silmakoobaste taga lahti ümbruskonna kujutis kui veider skeem, mis kirjeldas kõike hundi perspektiivist. Pisikesed veidrused ei häirinud Yurukit karvavõrdki. Ta oli nendega harjunud ega pannud enam tähelegi, et looduse värvid erinesid sellest, kuidas inimene neid näinud oleks, et tuules hõljus palju rohkem lõhnu, kui ta enda nina üles korjata suutis, ja et vereva joonena oli üle liivase tee tõmmatud suure jänese kutsuv jäljerada.
«Kui jänest tahad, mine ruttu,» ütles Yuruki Thale ja asutas end jälle teele. «Veel enne päikeseloojangut jõuame külla ning mul tuleb õhtusöögi nimel pisut tööd teha.»
Paari tunni pärast jõudiski Yuruki väikese küla piirile. Ta möödus inimeste valdusi tähistavaist kivikujudest ning muutis poolelt sammult oma väljanägemist. Õlad längus ja pea maas, muutus ta väikesi lohisevaid samme astudes tõeliseks pimedaks muusikuks. Tha tuli ustava teejuhina mehe kõrvale ega liigutanud kõrvagi, kui Yuruki kobava käe tema turskele turjale asetas. Niimoodi kohmakalt liikudes jõudis kummaline paar mõne aja möödudes küla ainsa teemaja ette.
Yuruki ei vajanud Tha silmi, et õiget maja ära tunda. Teemaja ukse kohale kinnitatud sildi kerge kriiksumine vastu õhtut tõusnud tuules, seest vastu uhkavad söögi ja joogi meelitavad lõhnad ning kauge kõuena rulluv tasane jutukõmin kuulusid ühe teemaja juurde nagu suits Sarvemäe tippu. Yuruki meeleheaks ei kostnud majast pillimängu, nii paotas mees julgelt ust ja astus lohiseval sammul üle läve, käsi ikka Tha turjal.
«Rahulikku õhtut,» pöördus ta ukselt ruumisviibijate poole. «Kas võiksin kõneleda selle kena maja peremehega?»
«Ole tervitatud, külaline,» kõlas sügav bassihääl, mis pidi ilmselt peremehele kuuluma. «Millega saan…» Mehe hääl katkes ootamatult ja prahvatas siis kõuekärgatusena: «Oh sa sabata sisaliku silmamuna, mis see siis veel on?!»
Ilmselt oli mees märganud Thad, kes vagura peni kombel Yuruki kanna juures maha istus.
«Andestust, hea peremees,» lausus Yuruki kiirustades. «Andestust, kui teid eksitasin! See loom on mu teejuht ja ustav kaaslane, sest olen kõigest pime muusik, kes teel rännates elatist teenima peab. Ei tahtnud teid kuidagi kohutada…»
«Tõepoolest!» torises peremees, kuid nüüd juba märksa vaiksemal häälel. «Sa elajat õue ei tahtnud jätta? Ehmatad siin inimestel söögiisu ära!»
«Andestust, veelkord,» vabandas Yuruki sügavalt kummardudes. «Loom on üsna kahjutu, ent õue jätta ei soovinud ma teda just samal põhjusel – suure koera nägemine võib ka möödujaile ehmatuseks olla. Kui ma ise olen sees ja tema väljas, siis kes vajadusel olukorda selgitaks? Andestust, hea peremees, kuid ma ei taha oma teejuhist ilma jääda, sest kuidas saaksin siis külast külla käia ja headele inimestele meelelahutuseks pillimängu pakkuda…»
«Hea küll, hea küll…» ühmas majaperemees, aga juba palju lahkemalt. «Õieti on mul pillimehe külastuse üle hea meel, sest ilusa muusikaga ei ole ammu keegi meie külakeses rahva kõrvu rõõmustanud.»
«Siis näita ette nurgake, kus võiksin viiuli lahti pakkida, ja üks riisikast, millel istuda. Pisut vett enne, kui mängima hakkan, ja tasuks ehk õhtusöök ja peavari?»
«Kui mängid hästi, kostitame sind kui keisrit!» lubas peremees suureliselt ja juhatas muusiku söögisaali nurka väikesele järile istuma.
Teemaja külalised ahhetasid küll Thad nähes, kuid kõik olid ukse juures toimunud vestlust kuulnud ning keegi otse kartma ei löönud. Yuruki istus, pühkis näo ja käed ühe tüdruku pakutud aurutatud rätikusse puhtaks, pakkis hobusepealise viiuli hellalt lahti ja surus pilli kindlalt põlvede vahele. Paari sujuva liigutusega seadis rändmuusik keeled häälde, haaras pika poogna ning alustas mängu.
Mõhnalised sõrmed libisesid viiuli keeltel kindlalt ja täpselt, kord hellalt ja siis jälle tugevalt ning viiul laulis kaunimalt kui Hõbemao vood Vihmamägede jalamil. Esmalt mängis Yuruki paar kiiret ja lustakat pala, et rahvast ergutada ja kuulajate kõrvu üles äratada. Siis, tundes endal teemaja külaliste ainitist tähelepanu, asus pillimees pika lüürilise ballaadi juurde. Hobusepealine viiul laulis ja kaebles, äratas lootusi ja samas ka leina – nagu ballaad jutustas – ning kuulajaid haaras härdameelne vaikus.
Tänutundega õpetaja Haoret meenutades lasi Yuruki osavail sõrmedel lennata, tegi poognaga välkkiireid liigutusi ja lubas kuulajail argimured muusika lumma unustada. Aastatega oli temast saanud väga hea, lausa meisterlik viiuldaja ning miski ei vihjanud, et selle mehe esimesed katsed pilli käes hoida päädisid reisikaaslaste valjuhäälse protesti ja erksa kuulmisega Tha metsaputkamisega. Ennemini võis tunduda, et Yuruki on sündinud, viiul käes.
Hulk aega hiljem, kui ta ballaadi nukra lõppakordini jõudis, plahvatas teemaja saalis kiiduhüüete torm, mis kuidagi raugeda ei tahtnud. Tüdruk tõi Yurukile veinikannu ja paar riisikakku, kinnitades, et õige pea saab ka korralikku õhtusööki. Seniks aga palus neiu pererahva nimel muusikul mängu jätkata. Yuruki nõustus heal meelel ja lasi viiulil lõbusamaid ja kergemaid viisikesi laulda.
Pillimängu ajal laenas Yuruki hetkeks Tha silmi ja uuris teemaja külalisi terasemalt. Kõrvad ja nina olid talle juba üht-teist rääkinud, ent harjumusest ja ettevaatlikkusest – mis võisid antud juhul isegi üks ja sama asi olla, ning samuti õpetaja Haorelt päranduseks saadud – tahtis Yuruki ümbrust ka silmitseda.
Rahvas oli selline, nagu ikka ühes väikeses külas kohata võis – kohalikud külamehed: sepp, parkal ja viis peremeest, kolm noorperemeest ning seitse sulast, üks rändkaupmees oma neljaliikmelise saatjaskonnaga ja üks veidi kummalisem paar, kelles Yuruki tundis ära kohaliku teadmamehe ning tema õpipoisi. Teadmamees oli pisut veidra välimusega, nagu amet nõudis, poiss aga üsna nooruke, mitte rohkem kui kolmteist, ent väga aruka ja sügava silmavaatega. Millegipärast mõjus poisi ainitine vaade rahutuks tegevalt, mistõttu Yuruki mõttes edasi liikus. Teemaja peremees seisis pisut eemal, nõjatus kööki viiva ukse piidale ja kuulas mõtlikul ilmel pillimängu. Avatud köögiukse taga võis aimata toimekat askeldamist, seal valmistati roogasid ja valati välja jooke. Aeg-ajalt piilusid tüdruk, kokk või emand või kõik nad korraga peremehe laia selja tagant saali ja kuulatasid samuti.
Saalis olid ainsateks märgatavateks helideks Yuruki pillikeelte kõla ja nurgast kostev vaikne laulujoru. Juttu ei ajanud keegi, kõik kuulasid, jõid teed või veini, mõned maiustasid kuivatatud puuviljade ja pähklitega. Kõik oli justkui rahulik, ent miski Yuruki teadvuse soppides andis häiret. Ta pööras sisemise pilgu taas majaperemehele, tema tõsisele mõtlikule ilmele. Nüüd, terasemalt uurides, ei meeldinud mehe ainitine puuriv vaade Yurukile sugugi. Süda aimas halba ning järgnev kinnitas, et õigusega. Lustlik viisijupp sai otsa ja Yuruki asetas viiuli kastile, et võtta mõni värskendav veinisõõm.
«Imepärane muusika!» hõikas tunnustavalt küla sepp.
«Tõeline rändmuusikute vürst!» kiitis üks taluperemeestest.
«Eksite, head sõbrad!» veeres üle saali majaperemehe sügav bass. «Siin ei ole meil sugugi tegemist rändmuusikuga!»
Teemajas võttis maad jahmunud vaikus. Yuruki pani veinikannu aeglaselt lauale ning sirutas jalga märkamatult ettepoole, nii, et saapanina seina najale pandud rännukeppi puudutas. Väliselt ühtegi märki andmata tõmbus Yuruki pingule nagu üks hobusepealise viiuli keeltest. Juhul, kui ees ootasid pahandused, oli ta nendeks valmis.
«Ei, ta ei ole lihtsalt rändmuusik,» jätkas peremehe kõmisev bass, mis vaigistas hetkega kerkinud protestisosina.