Inimestel on tuletõrje, sest tulekahju osatakse oodata. Politsei on kurjategijate jaoks; armee on puhuks, kui keegi peaks ründama. Aga kui linnud hakkavad teil silmi peast nokkima, jõuavad nad teha palju kahju enne, kui jõuate midagi tegema hakata. Ja tegemist oli pelgalt ühe linnuliigiga.
Kui kõik linnud ja loomad ja puud lihtsalt otsustaksid ühel päeval, et aitab, nüüd on aeg inimestest lahti saada, siis ei suuda inimene minu arvates sellest eluga välja tulla, mitte mingil juhul. Kõik teie armeed on kasutud, kõik teie relvad on kasutud, kõik teie tuumalaengud on kasutud – ning siis te mõistaksite, kui nõrgad te olete.
Armee ja relvade tõttu olete oma nõrkuse unustanud. Aga mõelge inimesele aegade alguses, kui polnud veel mitte midagi, ja ta tundis end täiesti nõrgana. Lihtsalt mõelge ajale, mil ei osatud veel tuldki teha. Millises olukorras inimene oli? Kõige nõrgem loom maakeral.
Tuli võib olla inimese suurim leiutis, mitte aga tuumarelvad, sest just tuli andis inimesele tohutult julgust. Ta võis teha lõkke ja magada öösel selle ääres ning loomad kartsid tuld sedavõrd, et ei julgenud läheneda. Enne oli väga raske magada – kui inimene jäi magama, oli tema lips läbi; iga loom võis su kaasa viia.
Kogu päeva sa jahid ja öösel ei saa sa magada. Päeva ajal suudad kuidagimoodi ellu jääda – võid ronida puu otsa või varjuda koopasse –, aga mida suudad sa teha öösel magades? Selle aja loomi pole enam alles – välja arvatud mõned isendid, nagu näiteks elevant, kes polegi nii suur. Tolle aja loomad olid elevandist kümme korda suuremad.
Võtame krokodilli – siis olid krokodillid kümme korda suuremad ja neid pole enam. Kui nad inimese ära sõid, polnudki neil vaja närida, nad lihtsalt neelasid inimese korraga alla. Nii suured loomad olid. Inimene lihtsalt libises neil kõrist alla – ja läinud! Polnudki vaja närida.
Kui olid sellised loomad ja valitses pimedus – küllap tegid Jumala leiutanud inimesed alguses teistele teene. Nad andsid julgust. Nad ütlesid: „Ärge kartke. Teil pole vaja teha muud, kui pühendunult palvetada ja uskuda.” Muidugi võtsid nad mingil määral vahendustasu ja ma ei arva, et see oli halb, sest äri on äri. Nad andsid teistele nii palju, ja kui neile kasvõi natuke tasuti, ei ole vaja selle pärast pahandada.
Niisiis, preestritele anti natuke ja nemad andsid kindlustunnet ja kõikvõimsa Jumala – kõiketeadva, kõikjaloleva – ja inimesed hakkasid ennast maailmas paremini tundma. Preestrid andsid idee: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, nii et ärge kartke. Teie olete tema eriline looming. Kõik need loomad on ta loonud teie jaoks, kõik need puud on ta loonud teie jaoks.”
Moslemite loogika on endiselt selline. Neile ei saa rääkida taimetoidust, sest nad küsivad: „Miks siis lõi Jumal loomad? Koraan ütleb, et Jumal lõi loomad söömiseks. Kui püha raamat ütleb, et loomad on loodud söömiseks, kuidas saaks see siis olla patt või vale?”
Preestrid muutsid inimese, vähemalt enda arvates, tugevamaks. Muidugi nad ekspluateerisid inimesi ja tasahilju tekkis psühholoogilisi vajadusi üha juurde.
Sõnas Jumal oli leitud suur varandus: see rahuldas kõiki vajadusi.
Inimese kõige suurem vajadus on olla vajalik.
Kui maailmas ei vaja teid mitte keegi, sooritate enesetapu, te pole võimeline elama. Imelik – võib-olla te pole kunagi mõelnud, et te otsite pidevalt võimalust olla vajatud. See annab teile väärtuse, tähenduse. Võib-olla abiellub naine mehega pelgalt selleks, et rahuldada vajadust olla vajalik. Samasugune põhjus võib olla ka mehel. Temagi soovib tunda, et keegi naine teda vajab.
Mehed on üritanud hoida naisi eemal rahateenimisest, töötamisest ja haridusest. Sellel on poliitilisi, majanduslikke ja teisi põhjusi, kuid psühholoogiline põhjus on see, et mees tahab hoida naist sõltuvuses, nii et naine vajaks meest alati ja mehel oleks hea tunda enda vajalikkust. Nad teevad lapsi ja tunnevad siis end hästi, kuna nüüd vajavad neid lapsed: sinu elul on mingi eesmärk. Sul tuleb laste nimel elada, sul tuleb abikaasa nimel elada – elu pole enam mõttetu.
Ja preestrid on andnud teile kõige imelisema lohutuse – et Jumal vajab teid; nii väga, et ta saadab oma poja, et hoida teid eksiteele sattumast. Jumal saadab pidevalt prohveteid, tirthankara’id3, uuestisünde, et teid päästa, hoida õigel teel. Teid ei jäeta maha. Jumal muretseb kogu aeg teie pärast.
Hinduismi pühas raamatus „Bhagavadgītā” lubab Krišna, et kui tekib vajadus juhatada inimesed eksiteelt tagasi, siis ta naaseb. Ka Jeesus ütleb, et tuleb oma karjale järele. Miks inimesed selliseid asju vajavad? Nad soovivad, et keegi nende pärast muretseks. Ja mis saaks rohkem rahuldust pakkuda kui Jumala hool? Kui te palvetate ja juhuslikult teie palve täitub, siis teate ülihästi, et selles üüratus universumis ei olegi te lihtsalt eikeegi. Teie palvet kuuldakse, see jõuab Jumalani; ja mitte ainult ei jõua Jumalani, vaid teile ka vastatakse.
Minu kodukandis, mõned majad minu omast eemal oli üks tempel. See oli Krišna tempel. Tempel oli teisel pool teed, minu maja oli siin pool teed. Templi ees elas mees, kes oli selle templi teinud; ta oli tõsiusklik.
Tempel oli pühendatud Krišna lapsepõlvele – sest kui Krišna kasvab noormeheks, tekitab ta palju probleeme ja küsimusi, nii et paljud inimesed kummardavad Krišnat lapsena – ja sellepärast oli templi nimi Balaji. Balaji tähendab… Bal on laps ja Balaji on saanud Krišna nimeks. Nõnda on kõik lihtne, sest tema lapsepõlvest ei kerki üles selliseid küsimusi nagu tema hilisemast eluperioodist.
Temast saab poliitik, sõdalane, ta juhib sõda ja kogub naisi – ta teeb kõike, mida vaid oskate ette kujutada. Seega on Indias paljud templid pühendatud just Krišna lapsepõlvele. Üks pühendunumaid Krišna kummardajaid, poeet Surdas, laulabki laule ainult Krišna lapsepõlvest; kaugemale ta ei lähe. Kaugemale ei saa ta minna. Kaugemal lähevad asjad liiga keeruliseks, eriti Surdasi jaoks.
Surdas oli munk, kes käis kerjamas. Mungale ei peeta sobivaks, kui ta ikka ja jälle käib ühes ja samas majas, sest see võib pererahvast tüüdata. Pererahvas ei pruugi olla nii rikas, et annab sulle iga päev süüa. Kuid selle maja uksele ilmunud naine oli vastupandamatult kaunis. Oleks ta olnud pelgalt kaunis, oleks Surdas endast võitu saanud, aga kui ta nägi naise silmis samuti armastust, oli kiusatusele tuhat korda raskem vastu panna. Leek lõõmas mõlemal pool.
Järgmisel päeval läks Surdas jälle. Naine asetas toidu tema ette suure armastuse ja pühendumusega. Ja järgmisel päeval oli mees jälle kohal. See muutus harjumuspäraseks. Munk nägi, et naine on temasse kahtlemata armunud. Muidugi polnud ta küllalt julge, et leppida tõsiasjaga – temagi oli naisesse armunud. Tema oli munk, talle polnud sellised asjad ette nähtud. Aga mida ta siis tegi, kui käis kuu aega järjest ühe ja sama ukse taga?
Üks päev on lubatud; teatud raskes olukorras võib lubada ka kolme päeva, aga see on ka kõik. Sa võid olla haige ega jaksa kaugemale minna, sel juhul kolm päeva, aga mitte mingil juhul rohkem. Niisiis, järgmine kord ukse taha jõudes kogus mees julguse kokku ja küsis naise käest: „Olen kuu aega järjest siin käinud. Olete iga päev mulle toitu andnud, üha paremat ja rohkem. Mida te minus näete ja miks te mulle mitte kunagi meelde ei tuleta, et üks munk ei tohiks sedasi käituda? Üks päev on lubatud, kõige rohkem kolm päeva. Ja ma näen, et teist kiirgab minu suunas nii palju armastust. Ma soovin teada täit tõtt. Kuhu me oleme jõudnud?”
Nii paiskas mees kogu oma iha ja himu vaesele naisele otse näkku, kuid naise vastus oli talle suur vapustus. Naine ütles: „Mulle lihtsalt meeldivad teie silmad. Need on nii ilusad ja nii tasased ning ma palun teid, et te edaspidigi käiksite. Me pole vaesed, ent ma soovin iga päev vähemalt korra teie silmi näha. Ma pole kunagi varem selliseid silmi näinud.” Munk ei huvitanud teda üldse. Naine rääkis silmadest, nii nagu räägitakse lilledest, mõnest roosist; ta soovis näha neid ilusaid silmi – muud ei midagi.
Tol ajal ei olnud mehe nimi veel Surdas. Indias ei öelda pimeda inimese kohta pime, sest see on halb toon, ebaviisakas; niisiis kutsutakse kõiki pimedaid inimesi Indias surdas’eks – surdas tähendab pimedat inimest. See mees ei olnud sinnamaani Surdas, aga ta läks koju, torkas mõlemad silmad