Kuid pidage meeles – hüpotees Jumalast on kadunud; selsamal hetkel, mil nimetasite seda hüpoteesiks, on kujutlus Jumalast juba kadunud. Pole vahet, kas kardate või mitte, te ei saa seda enam tagasi pöörata; selle Jumala-ideega on lõpp. Nüüd on alles jäänud ainult üks tee – minna oma hirmu sisse. Sisenege vaikselt, nii jõuate kõige sügavamale. Ja mõnikord selgub, et hirm polegi väga sügav.
Üks zen-lugu on järgmine. Mees kõndis öösel väljas ja libises kaljul. Hirmust, et ta kukub tuhande jala sügavusse, sest ta teadis, et seal peaks olema väga sügav kuristik, haaras mees kalju kohale ulatuvast oksast. Ööpimeduses ei seletanud tema silm mitte midagi muud kui põhjatut sügavikku. Ta hüüdis ja kuulis omaenda hüüatuse kaja – tema hüüdu polnud kuulmas kedagi.
Kujutage ette seda meest ja tema öö läbi kestnud piina! Igas hetkes oli surm, mehe käed muutusid külmaks, tema haare nõrgenes… ja kui päike tõusis, vaatas ta alla ja naeris: kuristikku polnud. Vaid kuus jalga allpool oli kalju. Ta oleks võinud kogu öö puhata, hästi magada – kaljuäär oli piisavalt avar –, kuid öö oli olnud tema jaoks painajalik.
Saan teile oma kogemustest öelda, et hirm ei ole kunagi üle kuue jala sügav. Nüüd oleneb teist, kas soovite rippuda oksa küljes ja muuta oma elu painajalikuks või lasete parema meelega oksast lahti ja seisate omal jalal.
Karta pole midagi.
II PEATÜKK
Jeesus, Jumala ainusündinud poeg
Olete öelnud, et Jumal pole ei hüpotees ega idee. Aga mis ta siis on? Kas keegi on kunagi Jumalat näinud või mitte?
Jumal pole kindlasti hüpotees. Hüpotees saab olla ainult objektiivne teaduslik oletus. Hüpoteesi saab katsetada ja analüüsida. Selle kohta on Karl Marx öelnud, et seni, kuni Jumal pole laboratoorselt tõestatud, tema Jumalat ei aktsepteeri. Karl Marx ütleb sellega, et ta saab aktsepteerida Jumalat kui hüpoteesi, kuid hüpotees ei ole tõde. Seda tuleb veel tõestada ja tõestus peab olema teaduslik.
Aga kui Jumal oleks pandud teaduslaborisse, katseklaasi ja teda analüüsitaks ning me teaksime, millest Jumal koosneb, kas siis oleks tegemist selle Jumalaga, kes lõi maailma? Ja kui Marx aktsepteeriks Jumalat ainult sel juhul, siis tähendaks see Jumala taandamist mingiks asjaks.
Aga siis poleks ju keeruline Jumalat toota. Kui Jumala koostisosad, kõik keemilised ained on analüüsitud, siis ei tohiks probleeme olla. Võtke oma leiutisele patent ja hakake Jumalat tootma. Aga see toodetud Jumal poleks see, kelle kohta te minu käest küsite.
Jumal ei ole hüpotees, ei saa olla hüpotees, sest juba ainuüksi sõnaga hüpotees kaob pind tema jalge alt. Jumalat ei saa tõestada. Kui teadus peaks Jumala tõestama, siis tõuseks teadlane Jumalast kõrgemale. Vaene Jumal oleks nagu valge laborirott. Nii et teie muudkui veiderdate ja lahterdate ning Jumal liigub ühest lahtrist teise ja teie uurite järele, kui intelligentne Jumal on.
Psühholoog Delgado on väga õnnelik, kui leiab Jumala hiirelõksust, sest kõik, mida psühholoogid on avastanud inimese kohta, ei käi sugugi inimese, vaid hiirete kohta. Kõigepealt avastatakse midagi hiirtel ja siis kantakse see avastus inimestele üle – sest inimest näib ebainimlik laboris analüüsida, teda piinata ja tema peal eksperimenteerida. Hiirte uurimine annb teile vihjeid, mis aitavad inimmõistusest, inimpsühholoogiast aru saada. Inimene peaks kindlasti olema arenenum. Kõike võib ju korrutada, aga põhilised järeldused tehakse ikkagi hiirte pealt.
Pseudoreligiooni järgi on Jumal kogu eksistentsi looja. Selle järgi oleme meie tema looming. Kui teha Jumalast hüpotees, tähendab see, et Jumalast saab meie looming. Me üritame rolle ümber vahetada, pannes looja loodu ossa ja tehes loodust looja. Pseudoreligioon ei ole sellega nõus. Minagi pole sellega nõus, kuid meie mittenõustumine on olemuslikult erinev.
Nemad ei nõustu sellepärast, et Jumal on kõigest kõrgemal; mitte keegi ei saa Jumalast kõrgemal olla. Teadlasest saaks sel juhul vaatleja, kõrgemalt jälgija, kelle käes saab Jumalast mängukann. Teadlane paneb Jumala teadvusesse elektroodid. Tema käes on pult, nii et kui ta tahab, siis Jumal naerab; kui ta tahab, siis Jumal nutab; kui ta tahab, siis Jumal jookseb; kui ta tahab, siis jääb Jumal seisma. Pseudousklikud ei saa rollide vahetamisega sel põhjusel nõus olla. Nemad ütlevad, et Jumal ei ole loodu, mingi asi; tema on looja. Tema on teid teinud, te ei saa mitte mingil juhul temast kõrgemal olla.
Mina ei ole nõus sellepärast, et kui pidada midagi hüpoteesiks, on vaja, et see oleks potentsiaalselt võimalik – mitte kindlasti võimalik, vaid vähemalt tõenäoliselt võimalik. Jumala olemasolu ei ole isegi tõenäoline. Minu mittenõustumise põhjused on täiesti erinevad. Teadlane alustab hüpoteesist, sest näeb selles mingit tõenäosust, mingit võimalust, mingit potentsiaali.
Jumal on ainult sõna, ilma sisuta, õõnes sõna ilma mingi tähenduseta.
Võib-olla tuleks piiblit pisut teistmoodi tõlgendada. Piibel ütleb: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.” Selles mõttes on võib-olla õige, et alguses polegi midagi peale sõna. Ja siis hakkab sõna endale liha luudele kasvatama. Aja möödudes annavad inimesed sõnale üha rohkem ja rohkem tähendust. See, millise tähenduse nad sõnale annavad, oleneb nende vajadusest. Seda tuleb meeles pidada.
Jumal on kõigeteadja, sest inimene on tunnetanud igas vallas, et tema teadmised on väga piiratud – nagu väike küünlaleegike, mis enda ümber valgussõõri heidab. Väljaspool seda valgussõõri on pimedus; ja pimedus tekitab hirmu. Kes teab, mis seal on? Vaja on kedagi, kes teab. Kui teda pole, tuleb ta olevaks mõelda.
Jumal on tulnud inimese enda psühholoogiliste vajaduste kutsel.
Tema on kõigeteadja. Teie ei saa see olla; mida iganes te teate, keda tahes te teate, ei saa te iial olla kõigeteadja. Eksistents on niivõrd üüratu ja inimene nii tibatilluke, nii väike, et oleks rumal mõelda, nagu suudaks sinu väike aju teada kõike. Isegi loll ei unista sellest. Aga raske on elada maailmas, kus ümberringi on pimedus. Sa ei saa olla kindel isegi selles, mida sa tead, kuna tundmatu on sedavõrd üüratu. Kes oskaks siis öelda, et kui ka teaksid natuke rohkem, kas ei või siis selguda, et sinu teadmised on väärad?
Tegelikult ongi nii juhtunud. Mida rohkem inimene teadis, seda rohkem sai talle selgeks, et tema teadmised on juba eilne päev, tänane on juba tundmatu. Ning psühholoogiline vajadus, et oleks keegi, kes teaks kõike, muutus järjest tugevamaks.
Preestrid tegid head tööd, võib-olla parimat, mis eales tehtud, ja tulid hästi toime: nad leiutasid Jumala.
Sellest oli abi mitmes mõttes. Inimene muutus kindlameelsemaks, stabiilsemaks ja kartis vähem, sest kõikjal on kõike teadev ja kõikjal valitsev Jumal. Inimene peab teadma vaid seda, kus on võti, millega keerata Jumal enda kasuks. Ja see võti oli preestri juures, kes vahendas kogu seda protsessi. Iga usund on teeselnud, et neil on võti, mis avab iga ukse – peavõti. Ja kui saad enda kätte peavõtme, saab sinustki jumalate sarnane; sinust saab kõigeteadja, kõikjalolija ja kõikvõimas. Need kolm sõna väljendavad inimese kolme vajadust.
Inimese teadmised on väga piiratud, väga viletsad. Mida me tegelikult teame? Isegi väikesed asjad peegeldavad teie ignorantsust.
Meie jõud… Mis jõudu meil on? Inimene on võib-olla ainuke loom maailmas, kellel pole jõudu. Kas suudaksite võidelda lõviga? Tiigriga? Unustage lõvid ja tiigrid; kas suudaksite võidelda koera või kassiga? Või mis rääkida kassidest, kui sada tuhat kärbest teid ründavad, mida te siis teete? Te pole kunagi kärbeste rünnakule mõelnud, aga kui nad teid ründavad, kui mõni kärbes osutub poliitiliseks, olete abitu ega suuda ellu jääda.
Unustage kärbsed; tegelikult on Lõuna-Aafrikas taimed, mis püüavad linde ja loomi, imevad need elumahladest kuivaks ja sülitavad välja. Ulmekirjanduses kirjutatakse inimesi söövatest taimedest. Neis lugudes on inimsööjataimed piisavalt suured. Kui nende nägemisvälja sattuda, sirutuvad oksad elevandi londi kombel sinuni ja purustavad su täiesti. Ja need taimed oskavad inimese