„Balaji, mis on juhtunud?” küsisin.
„Valetasin sulle, et ma ei karda,” vastas ta. „Aga tol ööl kaevu kohal ärgates – see karjatus polnud minu oma.” Seda võib nimetada ürgseks karjeks. See polnud tema oma, täitsa tõsi. Karje tuli mehe sügavaimast alateadvusest.
„See karje teadvustas mulle, et olen tegelikult kartlik inimene ning mu palved pole muud, kui püüe veenda Jumalat, et ta mind päästaks, aitaks, kaitseks.”
„Aga sa oled kõik selle hävitanud,” jätkas Balaji, „ja sinu tegu oli mulle hea. Tegin kogu rumalusega lõpparve. Kogu elu piinasin naabreid ja kui sina poleks oma tegu teinud, oleksin arvatavasti edasi piinanud. Nüüd olen oma hirmust teadlik. Ja mulle tundub, et parem on oma hirmu tunnistada, sest kogu mu elu on olnud mõttetu, samuti mu hirm.”
Läksin viimast korda oma kodulinna 1970. aastal. Olin öelnud oma emale – ja ta oli suhtunud sellesse kui lubadusse –, et kui ta sureb, siis tulen. Nii tegingi. Kõndisin linnas ringi, kohtasin inimesi ja nägin Balajid. Ta nägi välja nagu täiesti muutunud mees. Küsisin temalt, mis on juhtunud.
Ta vastas: „See karjatus muutis mind täielikult. Hakkasin hirmuga elama. Hüva, kui olen argpüks, siis olen argpüks; ma ei kanna selle eest vastutust. Kui hirm on olemas, siis on see olemas; ma sündisin sellega. Ent tasapisi muutus minu leppimine sügavamaks, ning hirm on kadunud, argus on kadunud.”
„Tegelikult palusin, et ka preester enam templisse ei tuleks, sest kui minu palveid pole kuuldud, kuidas siis võetaks kuulda asenduspreestrit, kes käib kogu päeva mööda räpaseid templeid?” See preester sai iga templi eest kaks ruupiat. „Ta palvetab kahe ruupia eest. Nii et ma lasin ta lahti. Ja mu süda on rahus ning ma ei muretse sugugi, kas Jumal on olemas või mitte. See on tema probleem, miks peaksin mina end sellega vaevama?”
„Aga ma tunnen end oma aastate kohta väga virge ja noorena. Ma tahtsin sind näha, aga ei saanud tulla, sest olen liiga vana. Tahtsin sind selle vembu eest tänada; vastasel juhul oleksin kogu elu palvetanud ja surnud, ning see kõik oli mõttetu, tarbetu. Nüüd suren vabanenud, üdini vabanenud mehena.”
Ta kutsus mind oma majja. Olin seal varemgi olnud. Kõik usuga seotud raamatud olid kadunud. „Ma pole sellest kõigest enam huvitatud,” ütles ta.
Te küsite minult, et kui Jumal ei ole hüpotees ega idee, siis mis ta on.
Jumal ei ole hüpotees, sest teadus ei suuda mitte kuidagi Jumalat avastada. Teadus ei liigu vaimsusesse, vaid materiaalsusesse, kus leiate eest asjade maailma.
Kui soovite tunda teadvust, siis teadke, et kese asub meeles.
Seega pole Jumal hüpotees. Jumal ei ole idee, kuna idee on filosoofiline kontseptsioon ja filosoofid muudkui vaagivad mõtteid, ideid, seletusi – nad loovad suurepäraseid mõttesüsteeme…
Kui süüvida filosoofide mõttesüsteemidesse, on see tohutult muljetavaldav. Näiteks Hegel või Kant… Kui te vaatate eemalt, siis imestate, millise suursuguse süsteemi nad on teinud – kuid sellel pole alust. See pole ka suursugune ehitis. Lähemale minnes avastate, et ehitis on üles laotud mängukaartidest. Vähimgi tuuleke ja kogu kupatus variseb kokku, kuna sellel puudub alus.
Filosoofia on alusetu. See loob õhulosse. Ideed on lihtsalt ideed: võite projekteerida ükskõik millise idee, mitte keegi ei saa teid takistada; ning kui teil on idee juba projekteeritud, oskate leida selle toetuseks kõikvõimalikke mõistlikke seletusi. See pole sugugi keeruline.
Minu juurde tuli üks ameeriklane. See mees oli ühe kristliku teoloogiakolledži õppejõud. Jabalpuris on kogu Aasia üks suuremaid teoloogiakolledžeid, kus õpetatakse välja vaimulikke, preestreid ja misjonäre, kes saadetakse laiali mööda Aasiat inimesi ristiusku pöörama. Seal õpetatakse kõike – kui te vaid näeksite, siis saaksite naerda. Mind kutsuti mitmeid kordi sinna erinevatel teemadel rääkima.
Hakkasin üht ameeriklasest õppejõudu huvitama. Ta näitas mulle kolledžit. Ühes loengus õpetati, kuidas tuleb seista, kui sa pead jutlust kirikus rahva ees; milliseid lauseid tuleb öelda rõhuga, milliseid sõnu lausuda valjult, kuidas kätega žestikuleerida.
Olin hämmingus ja küsisin: „Mida te teete? Kas te koolitate neid inimesi näitlejateks või vaimulikeks?” Ja need inimesed muudkui näitlevadki – kõik preestrid teevad üht ja sama. See on treening, nagu sport; selles pole südant.
Kui sinu sõnades on süda, tulevad rõhud iseenesest. Kui midagi tuleks väljendada käte abil, hoolitsevad käed ise sellegi eest, selleks ei pea mitte midagi tegema. Kui pisar valgub silma, siis nii juhtubki. Pisarat ei tohi välja pigistada, muidu muutub kõik silmakirjalikuks.
Mees muutus sõbralikuks. Ühel päeval tõi ta mulle raamatu, kus oli kirjas, et Ameerikas – ma ei tea, kui palju on selles tõtt – peetakse numbrit 13 millekski halvaks. Ta näitas mulle ühe oma üliõpilase tehtud uurimustööd, milles püüti tõestada, et 13 on tõesti paha. Üliõpilane oli kogunud kokku info selle kohta, kui palju inimesi suri iga kuu 13. kuupäeval. Inimesi sureb iga päev, aga tema oli võtnud andmed ainult 13. kuupäeva kohta: kui palju sõdu on siis lahvatanud, kui palju katastroofe, õnnetusi ja maavärinaid on juhtunud. Ta oli kogunud kokku tuhandeid fakte läbi ajaloo – kõik selle kohta, mis 13. kuupäeval on juhtunud.
Niisiis, see õppejõud ütles mulle: „See mees on teinud head tööd. Ta on selle ära tõestanud.” Seesama õppejõud ütles veel – ma ei tea, ma pole kunagi üheski hotellis ööbinud – ta ütles, et Ameerika hotellides 13. korrus lihtsalt puudub, sest mitte keegi ei taha peatuda 13. korrusel. Seega pärast 12. korrust tuleb kohe 14! Suurepärane mõte! Tõmbame isegi Jumalat alt sellega, et lihtsalt paneme numbri 13 asemele 14.
Ütlesin ameeriklasele: „Palun teilt midagi… Mulle meeldiks samuti selle tudengiga kohtuda. Kui ma homme ülikooli tulen, astun sel-ja-sel kellaajal teie juurest läbi. Hoidke tudengit enda toas.”
Küsisin tudengilt: „Kas olete enne oma teadustöö esitamist mõelnud numbritele 12 või 11? Teie doktoritöö juhendaja oleks pidanud oleme nii tark, et paluda teil vaadata igat kuupäeva, sest ainult sellisel juhul saate tõestada, et 13. kuupäev on halb.”
„Kui esimesel kuupäeval on alanud vaid viis sõda ja 13. kuupäeval viissada, tõestaks see midagi. Kui teisel kuupäeval on hukkunud vaid viis inimest, ent 13. kuupäeval viis tuhat, siis tõestaks see midagi. Nii vaatate üle terve kuu; teil tuleb otsida andmed 31 kuupäeva kohta ja neid võrrelda. Siin töös pole mitte mingit võrdlust.”
„Te olete lihtsalt kokku kogunud kõik halva, mis juhtus 13. kuupäeval. Võin lasta ükskõik kellel koguda kokku andmed 12. või 11. või 10. kuupäeva kohta ja saaksime kokku samasugused ning samas mahus faktid. See pole teadustöö, vaid lihtsalt tobedus. Teie raiskasite oma aega ja teie õppejõud on raisanud enda oma.” See tudeng oli oma doktoritöö kallal kolm aastat töötanud ja sai selle eest stipendiumi.
Kui olete käinud välja mingi idee – see võib olla 13. kuupäev, vahet pole –, siis suudate selle ümber luua suurepärase filosoofia.
Jumal ei ole idee, olgugi et filosoofid on üritanud… sest filosoofid on piiriületajad; nad lihtsalt ei usu, et mõni territoorium ei ole nende oma. Nad lähevad igasse suunda, sisenevad igale tasandile ning neil on ideid iga asja kohta. Filosoof ei ütle iial: „Ma ei tea.” Tema teab! Ja mitte ainult et teab, vaid esitab teile oma teadmise tõelevastavuse kohta ka kõikvõimalikke argumente ja tõestusi. Kuidas saaksid siis filosoofid jätta välja sellise tähtsa valdkonna nagu Jumal?
Nad on avastanud Jumala kohta neli argumenti. Kristlased on need neli argumenti vastu võtnud, kuid ükski neist argumentidest ei vasta tõele. Need kõik on võltsid.
Esimene argument, millest olen teile juba rääkinud, käib selle kohta, et iga asi vajab loojat; sellepärast on ka vaja Jumalat. On ju selge, et see pole argument. Otsekohe tekib vastuküsimus: kes lõi Jumala? Ja siis pole küsimisel enam lõppu. Aga seda argumenti loomise kohta peetakse filosoofide kõige olulisemaks argumendiks Jumala olemasolu toetuseks.
Ateistidel on olnud väga kerge filosoofide ja teoloogide