Jeesus ei ole intellektuaal; ta pole isegi haritud. Ta pole teoloog ega suuda vaielda Jumala või religiooni üle. Üheski tema õpetuses pole argumente, vaid on tõekspidamised. Filosoof esitab argumente, usklik inimene tõekspidamisi. Filosoof esitab argumente, kuna ta ei tea; argumenteerides soovib ta mingile järeldusele jõuda. Kuid religioosne inimene teab. Tema teab ja kuulutab oma teadmist – ning ta teab sedagi, et seda pole võimalik mitte kuidagi tõestada. Mitte ükski argument ei toeta tema teadmist.
Aga kui see magnet ühel hetkel kaob… Preestrid on inimkonna kõige kavalam ja targem osa. Vaimulik on ärimees. Ta näeb suurepärast ärivõimalust. Seni, kuni Jeesus on elus, on temaga koos ohtlik olla. Ükski ärimees ei lähene talle. Ainult mängurid võivad riskida ja temaga koos olla. Temaga koos on ohtlik olla: ta võidakse risti lüüa, sindki võidakse risti lüüa.
Aga kui ta on surnud, siis on äriks väga head võimalused. Siis hakkavad Jeesuse ümber kogunema uutmoodi inimesed: preestrid, papid, imaamid, rabid – õppinud, koolitatud, argumentide ja dogmadega varustatud. Nemad loovad kultuse.
Surnud religioosse mehe laiba ümber luuakse kultus. Kristlus on kultus.
Friedrich Nietzsche ütles kunagi… ja mulle tundub, et tal on vapustav võime näha teatud asju, mida teised tähele ei pane. Nietzsche oli hull, aga mõnikord võib hulludel olla väga terav intellekt. Võib-olla sellepärast nad hulluks lähevadki. Nietzsche ütleb: „Esimene ja viimane kristlane suri ristil kaks tuhat aastat tagasi. Sellest ajast saadik pole olnud ühtegi kristlast.” Ja tal on absoluutselt õigus.
Jeesus oli ainus kristlane, kuigi ta polnud kunagi kuulnud sõna „kristlane”. Ta oskas ainult aramea keelt, seda ta rääkiski, ning mingil määral heebrea keelt – keelt, mida rääkisid rabid. Kuid tal polnud aimugi kreeka keelest. Sõna „Kristus” on pärit kreeka keelest ja „kristlane” tuleneb omakorda sellest. Jeesus ei kuulnud kordagi oma elu ajal sõna „Kristus” või „kristlane”. Heebrea keeles on Kristuse kohta sõna „messias”, nii et Jeesus teadis sõna „messias”.
Aga kui ta oli surnud… Ja väga kummaline, et kui ta elas, oli tulvil elu, valmis andma, jagama ning kiirgama oma olemust teiste inimeste olemusse, siis inimesed vältisid teda. Aga kui ta oli surnud, ei lasknud preestrid võimalust käest.
Nad kogunesid otsekohe ümber surnud Buddha, Jeesuse ja Laozi ning tegid kibekiiresti katekismuse. Nad hakkasid surnukeha peale ehitama kirikut.
Kui Jeesus tuleks tagasi, oleks paavst esimene, kes tema ristilöömist uuesti nõudma hakkab, sest Jeesus segab kogu äri. Seda ta ju eelmisel korral siin olles tegi.
Miks olid rabid vihased? Äri läks nii hästi, kõik oli paigas, kõik olid rahul ning äkitselt tuleb keegi Jeesus ja hakkab inimeste meeli tülitama. Ta paneb inimesed mõtlema, uurima, otsima. Üks formeering ei saa sellist käitumist sallida, sest kui hakatakse otsima ja uurima, siis avastatakse, et organisatsioon toetub surnukehale.
Mulle on räägitud, et kord võttis New Yorgi piiskop paavstile kaugekõne ning oli väga endast väljas. Ta ütles paavstile: „Üks hipi moodi mees astus kiriku uksest sisse ja kui ma temalt küsisin, kes ta on, vastas ta: „Kas sa ei tunne mind ära? Olen sinu isand Jeesus Kristus, just nii.” Mida ma sellises olukorras tegema peaksin?”
Paavst ütles: „Lollpea, helista politseisse. Kui ta on tavaline hipi, siis ei teki mitte mingit probleemi. Kui ta tõesti ongi Jeesus Kristus, siis lase ta vangi võtta enne, kui ta jõuab segadust tekitada – ning ela endiselt edasi. Kui ta tõepoolest on meie isand, siis tegutse kärmelt ja helista politseisse – lase ta kiiresti vangi panna.”
Sama juhtuks ka siin. Jeesus on piiblis lubanud tagasi tulla, aga ma võin teile öelda, ja uskuge mind, ta ei tule tagasi. Ühest kogemusest juba piisas. Kes tahaks lasta end uuesti risti lüüa? Eelmisel korral oli vähemalt lohutus: tema ristilööjad olid juudid, nad ei suutnud mõista tema toodud revolutsiooni. Seekord poleks isegi seda lohutust. Need oleksid kristlased, tema enda inimesed, kes ta risti lööksid.
Eelmisel korral oli Jeesus palunud Jumalalt andestust neile inimestele, kes ei teadnud, mida nad teevad. Mida ta seekord teeks? Ta peaks paluma: „Anna andeks neile inimestele – nad teavad täpselt, mida teevad.” Ent nad teeksid ikka täpselt sedasama.
Kultus on äri, religioosne äri. See kasutab usulist argood. Sel pole mitte ühtegi kogemust. Jah, kuskil minevikus võis olla üks lill, aga seda pole enam. Sajandid on sellest möödunud ja preestrid teesklevad endiselt, et nemad ongi lõhna esindajad. Mitte keegi ei saa esindada lõhna, mis tuleb ja läheb koos lillega. Aga preester võib teha kunstlille, võib piserdada sellele isegi Prantsuse parfüümi… Ja seda ongi kõigis religioonides tehtud.
Religioon on paratamatult mässuline, sest tõeline religioon hakkab ütlema asju, millele traditsioon vastu hakkab. Tõeliselt olla saab ainult üks kahest: kas mass, ebaintelligentne karjavaim, mis loob traditsiooni, või inimene nagu Jeesus või Buddha või Mahāvīra. Nemad on üksi. Ja nende räägitut suudavad mõista vaid vähesed väljavalitud, sest see, mida nad maailmale annavad, on midagi niivõrd sõnulseletamatut, et kui sul pole nendega südamest südamesse ühendust, ei saa sa neid mingil juhul mõista – siis saad neist valesti aru.
Jeesust on valesti mõistetud. Sokratesest on valesti aru saadud, nii ka Al-Hillaj Mansoorist5. Kui leiate ühe religioosse inimese, võite olla üsna veendunud, et teda mõistetakse valesti. Ent niipea kui see usklik sureb, olukord rahuneb. Pärast tema surma panevad preestrid käima uue äri. Juudid on kaks tuhat aastat olnud südameinfarkti äärel pelgalt seetõttu, et magasid hea ärivõimaluse maha. Nüüd on kristlus maailmas kõige suurem äri, aga juudid on sellest ilma jäänud. Ja juudid ei tohiks ju ometi mitte ühestki ärivõimalusest ilma jääda – neil on ju võimaluste peale silma.
Olen kuulnud ühte lugu…
Sajandeid järjest tuleb Vatikanis ühel kindlal päeval Püha Peetruse väljakule linna pearabi, käes paberirull. Teda ootab paavst. Tuhanded juudid ja kristlased kogunevad paavsti ja rabi kohtumist jälgima, aga mitte keegi ei tea, mis meeste vahel toimub. Rabi kummardab ja ulatab paavstile rulli. Paavst kummardab – ja kõik.
Järgmisel hommikul saadetakse rull rabile tagasi, kes seda järgmise aasta enda käes hoiab. Kaks tuhat aastat ei vaevunud ükski paavst rulli sisuga tutvuma, kuid poolakast paavstis6 tärkas uudishimu: mis asi see on? Mis tava see selline on, mis niimoodi muudkui kestab? Et iga kord, kui rabi rulli paavstile annab, tuleb see järgmisel päeval tseremoniaalselt tagasi saata – sama rull läheb tagasi. Mis sellel rullil täpselt seisab? Paavst rullis paberi lahti. See oli väga vana – kaks tuhat aastat vana. Kas teate, mida ta seal nägi? See oli viimse söömaaja arve! Juudid küsisid endiselt: „Makske lõpuks selle eest.” Ja kuna Jeesus oli maksmata surnud, siis muidugi…
Ehe religioon on põhiliselt mäss surnud traditsioonide, mõttetute tavade vastu. See on revolutsioon uue inimese, uue teadlikkuse sünniks.
Kultus ei ole uutmoodi inimesest huvitatud. Kultus ei taha, et uus inimene üldse sünniks, sest vanade inimestega on asjad nii kenasti paigas. Miks segadust tekitada? Kes teab, milliseks see uus inimene osutub?
Ja neil on õigus. Uus inimene on tülikas. Tema ei lepi lihtsalt idiootlike ideedega; ta hakkab esitama küsimusi. Tema ei kavatse olla truu. Tema hakkab uurima. Tema hakkab kahtlema – ta ei hakka uskuma.
Religioosne inimene kahtleb ega usu iial. Ta uurib, sest kahtlus viib uurimiseni; ja küsib, kuni leiab vastuse enda jaoks. Siis ei ole enam küsimus uskumises ega truuduses – ta teab.
Kui küsida temalt: „Kas usute Jumalat?”, vastab ta eitavalt. Te imestate – usklik inimene vastab eitavalt! Ja kui küsida temalt: „Te olete religioosne inimene ja ütlete, et ei usu?”, vastab ta: „Jah, kordan uuesti: ma ei usu, sest tean; uskumus on pimedatele. Pime inimene usub valgust, nägija teab. Kas teie usute valgust?”
Kuid