Lapsel kulub mõni sekund, et taibata tõsiasja: nüüdsest peab ta ise hingama, ema hingamine teda enam ei aita. Et laps seda kõike tajuks, riputab arst ta pea alaspidi ja annab kõva laksu vastu tagumikku. Milline algus! Milline vastuvõtt! See kõik sunnib last ise hingama.
Kas olete kunagi jälginud, et niipea, kui tunnete hirmu, muutub teie hingamine? Kui te pole seda varem tähele pannud, siis tehke seda nüüd. Alati, kui hirmu tunnete, muutub teie hingamine otsekohe. Kui olete rahulikult kodus ega karda mitte midagi, siis tajute, kuidas hingamine tasakaalustub, korrastub sügavuti ja muutub üha tasasemaks. Sügava meditatsiooni ajal võib mõnikord tekkida tunne, justkui oleks hingamine lakanud. Hingamine ei seisku tegelikult, kuid palju ka ei puudu.
Lapse jaoks tähendab algus hirmu kõige ees. Üheksa kuud oli ta pimedas, kuid moodsas haiglas sündides ümbritseb teda kõikjal külm ere valgus. Lapse silmale, silma võrkkestale, mis pole valgust varem näinud, isegi mitte küünlaleegi valgust, on see liig. Selline valgus šokeerib tema silmi.
Arst ei anna talle isegi paari sekundit aega – ta lõikab läbi sideme, mis hoiab last ikka veel ema küljes ja pakub viimast lootust turvalisusele. Ja laps on nii väike olend! Te teate ülihästi, et mitte ükski teine looduse kasvandik pole nii abitu kui inimlaps.
Sellepärast polegi hobused leiutanud hüpoteesi Jumalast. Elevandid ei ole mõelnud Jumalast; selleks puudub vajadus. Elevandipoeg hakkab otsekohe kõndima, ümbrust jälgima ja maailma avastama. Ta pole nii abitu nagu inimlaps. Õigupoolest sõltub inimlapse abitusest imestusväärselt palju: perekond, ühiskond, kultuur, usund ja filosoofia – kõik tekib inimlapse abitusest.
Loomariigis pole perekondi vaja sel lihtsal põhjusel, et loomalaps ei vaja vanemaid. Inimene pidi aga vastava süsteemi välja töötama. Isa ja ema peavad olema koos, et lapse eest hoolitseda. Laps on nende armusuhte tulemus, nende tegu. Kui inimlaps üksinda jätta, nii nagu paljud loomalapsed jäetakse, ei ole võimalik isegi ette kujutada, kuidas ta võiks ellu jääda: võimatu! Kust leiaks ta toitu? Kellelt ta küsiks? Mida ta küsiks? Kuidas ta küsiks?
Võib-olla on ta tulnud liiga vara… leidubki biolooge, kes arvavad, et inimlaps sünnib enneaegselt. Üheksa kuud ei ole piisav aeg, sest laps sünnib ilma nii abituna. Kuid inimkeha on selline, et ema pole võimeline last üle üheksa kuu kandma, muidu ema sureks ja tema surm tähendaks ka lapse surma.
On välja arvutatud, et kui loode saaks elada emaüsas vähemalt kolm aastat, siis võib-olla polekski vaja perekonda ja suguvõsa ning ühiskonda ja kultuuri, Jumalat ega preestreid. Aga laps ei saa elada emaüsas kolm aastat. Selline kummaline bioloogiline olukord on mõjutanud kogu inimsoo käitumist, mõtlemist, perekonna ülesehitust ja ühiskonda; ning see on tekitanud hirmu.
Esmalt kogeb laps hirmu ning inimese viimaseks kogemuseks jääb samuti hirm.
Tuleks meeles pidada, et sünd on ka omamoodi surm; vaadake seda kasvõi lapse seisukohast. Ta elas kindlas maailmas, mis rahuldas kõik tema vajadused. Ta ei vajanud mitte midagi, ta ei ahnitsenud endale mitte midagi juurde. Ta nautis vaid olemist, nautis kasvamist – ja siis järsku heidetakse ta välja. Lapse jaoks on selline üleelamine surmakogemus: sureb kogu tema maailm, turvatunne ja õdus kodu.
Teadlaste sõnul pole meil veel õnnestunud luua õdusa emaüsa sarnaseid kodusid. Oleme küll üritanud – kõik meie kodud on püüded seda õdusust luua. Oleme isegi üritanud vesivooditega samasugust tunnet luua. Meil on vannid sooja veega, kus lamades võib tunda end veidigi väikese lapsena. Need, kes teavad, mida tähendab tõeliselt mõnus vanniskäik, lisavad vanniveele ka soola, sest emaüsas on vesi väga soolane – samaväärne mereveega. Aga kui kaua te jaksate vannivees vedeleda? Tervisekapslid ei jäljenda ju samuti muud kui kaotatud emaüska.
Sigmund Freud ei ole valgustunud mees – õigupoolest on ta veidi nupust nikastanud, aga mõned nupust nikastanud oskavad samuti ilusaid laule laulda. Mõned tema ideed on aga tähelepanuväärsed. Näiteks arvab ta, et armatsemine pole midagi muud kui püüe pääseda uuesti üsasse. Selles jutus võib olla iva. Freud on hull, tema idee näib olevat liiga otsitud; ent isegi kui Sigmund Freud on hull, tuleks teda väga tähelepanelikult kuulata. Mulle tundub, et tema idees on tõetera: otsitakse üska, sedasama avaust, mille kaudu on ilmale tuldud.
Üska sisse ei pääse, see on selge. Sellepärast leiutas inimene kõikvõimalikke asju; ta hakkas ehitama koopaid, maju, lennukeid. Vaadake lennuki sisemust – pole mingi ime, kui ühel päeval on olemas lennukid, mille pardal hulbivad inimesed soojas soolases vannivees. Lennukis pakutakse samalaadseid tingimusi, kuid sellest ei piisa ikkagi rahuloluks.
Laps ei tea muudest asjadest mitte midagi. Me püüame luua sarnaseid tingimusi – piisab vaid vajutada lennukis nuppu ja stjuardess on kohal. Me teeme oma olemise võimalikult mugavaks, kuid pole võimalik luua samasuguseid tingimusi kui emaüsas, kus polnud mitte mingit vajadust isegi nuppu vajutada. Sa ei jõudnud nälga tundma hakatagi, su kõht oli kogu aeg täis. Sul ei tekkinud hapnikupuudust, sest seda anti sulle. Sul polnud ainsatki kohustust.
Niisiis, kui laps emaüsast väljub ja hirmu tunneb, siis küllap on see nagu surm. Pole võimalik, et seda väljumist saaks tajuda kui sündi. See on meie idee – kõrvalseisjate mõte – nimetada seda sünniks.
Ja ühel päeval juhtub see jälle, pärast eluaegseid ponnistusi… Inimesel on õnnestunud midagi korda saata – väike maja, perekond, väike sõpradering, natuke soojust, väike nurgake kuskil maailmas, kus ta saab lõõgastuda ja olla tema ise, kus teda aktsepteeritakse – kogu elu kestnud võitlus, ja äkitselt ühel päeval avastab inimene, et ta tõugatakse jälle välja.
Jälle on kohal arst – seesama mees, kes teda tagumikule lõi! Kuid seekord tuli ta patsiendi hingamist taastama; seekord, nii palju kui me teame… praegu oleme siinpoolsuses ega tea, mis on teispoolsuses. Teispoolsus on jäetud ettekujutusele; sellepärast ongi ettekujutus taevast, põrgust ja muust muutunud nii metsikuks. Meie oleme siinpoolsuses ja see inimene sureb. Meie jaoks on see suremine; võib-olla tema aga sünnib uuesti. Kuid seda teab ainult tema ja ta ei saa tulla tagasi ja meile öelda: „Ärge muretsege; ma pole surnud, olen elus.” Ta ei saanud emaüsas ümber pöörata, et heita veel viimane pilk ja jätta kõigega hüvasti. Nii ei saa ta nüüdki tagasi pöörduda, silmi avada ega teie kõigiga hüvasti jätta ja öelda: „Ärge muretsege; ma ei sure, vaid sünnin uuesti.”
Hinduistlik taassünnikontseptsioon pole muud kui tavalise sünni projektsioon. Üsa jaoks – kui üsk mõtleb – on laps surnud. Lapse jaoks – kui laps mõtleb – tähendab see suremist. Aga laps sünnib, mitte ei sure. See on sünd. Hindud on samasuguse tõlgenduse üle kandnud surmale. Siit poolt vaadates näib, nagu inimene sureks, kuid teiselt poolt… Aga teine pool on meie ettekujutus; me ei saa seda omatahtsi kujundada.
Iga usund kujutab teispoolsust ette omal moel, sest iga ühiskond ja kultuur sõltub erinevast georgaafilisest keskkonnast ja ajaloost. Näiteks tiibetlased ei kujutle teispoolsust jahedana – jahe on hirmuäratav, külm on sootuks kohutav. Tiibetlaste kujutluses on surnud inimene soojas uues maailmas, kus on alati soe. Hindud jälle ei suuda mõelda, et teispoolsuses on alati soe. Indias on liig mis liig kannatada neli kuud kuumust, aga igavesti kestev kuumus – siis oleksite küpse! Hinduismi loojatel ei olnud mitte mingit aimu õhu konditsioneerimisest, aga paradiisi kujutatakse alati nii, nagu oleks seal õhk konditsioneeritud – alati jahe, mitte külm ega kuum, vaid jahe. Paradiisis on alati kevad, India kevad – üle maailma leidub erinevaid kevadeid, aga seal on tegemist just India kevadega. Kõik lilled on õites ja tuul lõhnab, linnud laulavad ja kõik on elus – õhk pole mitte soe, vaid jahe. Meile rõhutatakse üha uuesti ja uuesti: seal liigub pidevalt leebe jahe tuuleõhk.
Meel on see, mis omadusi ühelt asjalt teisele üle kannab; muidu ei oleks tiibetlaste, hindude ja moslemite kujutlused erinevad. Moslem ei suuda kujutleda, et teispoolsus oleks kõrb – moslemid on Araabia kõrbes nii palju kannatanud. Teine ilm on tema jaoks lõputu oaas. Mitte nii, et saja miili pärast satud sa väikesesse oaasi, kus