Poiss jäi vaikseks. Seejärel aga lõi tema näol õitsele oma kavade paljastamisega kaasnev vallatu muie: „Kas sa tead, mida ma järgmisena tahan teha?”
„Sa ainult ütle.”
„Ma tahan ujuma minna.”
Kui nad ülevoolukoha all tammi jalamile jõudsid, näitas kell veidi üle nelja. Nad võtsid tiigiserval seistes riided seljast ja jäid üksnes aluspükste väele. Mööda kive edasi kõndinud Peter avastas ümber pöördudes, et Caleb on veepiirile paigale tardunud.
„Mis viga?”
„Ma ei tea, kuidas see ujumine käib.”
Peter ei olnud miskipärast osanud seda ette näha. Ta pakkus poisile kätt. „Tule, ma õpetan sulle.”
Vesi oli võpatamapanevalt külm ja tajutava mineraalse maitsega. Caleb oli esmalt küll pelglik, kuid pärast poole tunni pikkust sulistamist tema enesekindlus kasvas. Möödus veel kümme minutit ja ta ujus juba vabalt pinnal püsides koera moodi ringi.
„Vaata mind! Vaata mind!”
Peter polnud poissi iial nii õnnelikuna näinud. „Tule mulle selga,” ütles ta.
Poiss roniski pardale ja haaras Peteril õlgadest kinni. „Mida me tegema hakkame?”
„Sa lihtsalt tõmba kopsud õhku täis ja hoia hinge kinni.”
Nad laskusid üheskoos vee alla. Peter puhus õhu kopsudest välja, sirutas käed ette ja saatis nad järsu jalatõukega kivise põhja kohale liuglema, keebina seljale liibuv poiss aga klammerdus kõvasti tema külge. Vesi oli klaasselge. Peteri meeled täitusid mälestustega poisikesena sellessesamasse koopasse sulpsamisest. Tema tegi seda koos oma isaga.
Veel kolm lööki jalgadega ja nad tõusid valguse kätte sööstes veepinnale. „Kuidas oli?” küsis Peter.
„Ma nägin kalu!”
„Ma ju rääkisin sulle.”
Nad sukeldusid niiviisi üha uuesti ja uuesti ning poisil ei saanud mõnust ikka veel küll. Kui Peter lõpu välja kuulutas, oli kell juba pool kuus läbi ja varjud pikenesid. Nad astusid ettevaatlikult veest kivirahnudele ja panid ennast riidesse.
„Ma ei suuda ära oodata, millal ma saan õde Pegile rääkida, et me käisime linnast väljas,” sõnas Caleb näost särades.
„Tõenäoliselt oleks parem, kui sa ei räägikski. Jätame selle ainult enda teada.”
„Saladus?” Poiss ütles selle sõna välja pahategija mõnutundega. Nad olid nüüd vandeseltslased.
„Just nimelt.”
Teel lüüsivärava poole poetas poiss oma niiske käekese Peteri pihku. Viie minuti pärast oli oodata sireenihuiget. Peterit valdas armastuse tulva saatel tunne: „Seepärast ma siin olengi.”
Ta leidis Amy köögist tohutu suure keedupottidega kaetud pliidi eest. Ruum pakatas kuumusest ja lärmist – toidunõude kolin, edasi-tagasi tormavad õed ja söögisaali kogunevate elevil laste üha kasvav melu. Amy seisis seljaga Peteri poole. Tema tumedad küütlevad juuksed langesid tiheda patsina pihani. Ta näis olevat tööst täielikult hõivatud, segas pika puulusikaga lähima kastruli sisu, maitses ja lisas soola ning astus siis nobedalt ühe juurde köögi mitmest punasest tellisahjust ja võttis sellest pika leivalabidaga välja tosin vastkerkinud taignast leivapätsi.
„Amy.”
Amy pöördus ja tema näole tekkis naeratus. Nad kohtusid keset askeldusterohket ruumi. Viivuke ebalemist ja siis nad embasid teineteist.
„Õde Peg rääkis mulle, et sa oled siin.”
Peter astus tahapoole. Ta oli Amy puudutusest tajunud, et temas on midagi uut. Vaikiv ja trauma all kannatav vanunud juuste ja räbalais rõivastega kodutu loomake oli ammuaegu kadunud. Amy küpsemine näis toimuvat üksikute hoogude ja jõnksatuste kaupa ega olnud mitte niivõrd füüsiline kasvamine, kuivõrd enesekindluse süvenemine, otsekui oleks ta hakanud ise oma elu peremeheks saama. Aga ikka jäi püsima ka see paradoks, et Peteri ees seisev inimene oli pealtnäha küll kahtlemata nooremas teismeliseeas, kuid tegelikult kõige vanem inimolend maa peal. Peteri pikk äraolek, mis võrdus Calebile terve ajastuga, oli Amy jaoks pelk silmapilgutus.
„Kui kauaks sa saad jääda?” Amy pilk ei eemaldunud Peteri näolt.
„Kõigest tänaseks õhtuks. Homme asume teele.”
„Amy, kas supp on valmis?” hõikas üks õde pliidi äärest. „Nad hakkavad seal juba valju häält tegema.”
Amy ütles kähku üle õla: „Otsekohe.” Seejärel lausus ta Peterile veelgi laieneva naeratusega: „Tuleb välja, et ma ei olegi nii halb kokk. Hoia mulle üks koht vaba.” Ta pigistas kiiresti Peteri kätt. „Nii tore on sind näha.”
Peter siirdus söögisaali, kuhu kõik lapsed olid vanuserühmade kaupa kogunenud. Lärm ruumis oli vali ning see kehade ja häälte takistamatult voolav energia meenutas mingisuguse määratu suure mootori müra. Ta võttis Calebi kõrval pingiotsal koha sisse parajasti just siis, kui õde Peg saali ette ilmus ja kätega plaksu lõi.
See mõjus nagu välgulöök – ruum tõmbus vaikusest pinevile. Lapsed võtsid üksteisel käest kinni ja langetasid pea. Peter avastas, et temagi on Calebi ja tema vastas istuva pruunide juustega tüdrukukese vahel sellesse ringi kaasatud.
„Taevane isa,” leelotas naine, silmad suletud. „Me täname sind selle söömaaja ja meie ühtsuse ning sinu armastuse ja hoole õnnistuse eest, millega sa meid oma armus kostitad. Me täname sind maa külluslikkuse eest, taeva eest meie pea kohal ja sinu kaitse eest seni, kuni me tulevases elus kohtume. Ja lõpuks me täname sind ka selle eest, et meie hulgas viibib erikülalisena üks meie vapraid sõjamehi, kes on rännanud läbi hädaohtude, et täna õhtul koos meiega olla. Me palvetame sinu poole, et sa nii teda kui ka tema kaaslasi nende retkedel ohtude eest hoiaksid. Aamen.”
Häältekoor: „Aamen.”
Peter oli päris tõega liigutatud. Nii et vahest ei pannudki õde Peg tema juuresolekut nii väga pahaks. Lauale ilmus toit – supitirinad, paksudeks auravateks viiludeks lõigatud leib ning vee- ja piimakannud. Iga laua otsas tõstis üks õde suppi kulbiga kaussidesse ja laskis neid edasi anda ning samal ajal käisid laudades ringi ka kannud. Amy poetas ennast Peteri kõrvale pingile.
„Anna mulle teada, mida sa supist arvad,” ütles ta.
Supp oli hõrk ja kõige parem asi, mida Peter oli mitme kuu jooksul söönud. Pehme ja soe leib suus pani ta peaaegu oigama. Ta surus maha tahtmise lisaportsjonit küsida, sest pidas seda ebaviisakaks, kuid vaevalt oli tema kauss tühjaks saanud, kui õde ilmus juba järgmisega ja asetas selle tema ette.
„Meil ei ole siin just sageli külalisi,” selgitas piinlikkusest õhetava näoga õde ja vudis minema.
Nad vestlesid varjupaigast, Amy kohustustest – köök, aga ka kõige nooremate laste lugema õpetamine ja tema enda sõnutsi „kõik muud asjad, mida on vaja ära teha” – ja Peteri uudistest teiste inimeste kohta, ehkki edastasid nad seda informatsiooni üldsõnaliselt. Ausalt saavad nad teineteisega rääkida alles siis, kui lapsed on magama läinud. Peteri kõrval istuv Caleb oli laskunud ühe poisiga innukasse jutuajamisse, mida Peter suutis üksnes põgusalt jälgida ja mis oli seotud ratsude, lippude ja etturitega. Kui Calebi kaaslane lauast lahkus, küsis Peter tema käest, mida see kõik tähendab.
„See on male.”
„Vale?”
Caleb pööritas silmi. „Ei, male. See on üks mäng. Kui sa tahad, siis ma võin su mängima õpetada.”
Peter heitis pilgu Amy poole, kes hakkas naerma. „Sa kaotaksid,” ütles ta.
Kui õhtusöök oli