„Sa oled nii suureks kasvanud. Mul on seda raske uskuda.”
Poisipõnni rind paisus uhkusest. „Kus sa käinud oled ja mida näinud?”
„Palju asju. Ma olin New Mexicos.”
„New Mexicos!” Imetlus poisi näol oli jäägitu. Sama hästi oleks Peter võinud talle öelda, et käis Kuul. Ehkki erinevalt Kolooniast oli Kerrville’is enamasti kombeks viiruskeid puudutavaid teadmisi laste eest mitte varjul hoida, polnud poisi lapsemõtlemine suutnud veel nendega kaasnevaid tõsiasju läbi seedida. Calebi jaoks olid lähetusjõud samasugune suurejooneline seiklus nagu meredel purjetavad piraadid või lood vanaaja rüütlitest, mida õed neile juturaamatutest ette lugesid. „Kui kauaks sa saad siia jääda?” küsis poiss anuvalt.
„Ma kardan, et mitte just kauaks. Aga õhtupoolik on täielikult meie päralt. Ja ma tulen varsti tagasi – arvatavasti nädala pärast või nii. Mida sa tahaksid teha?”
Calebi vastus kostis jalamaid: „Tammile minna.”
„Miks sinna?”
„Sealt näeb kõike!”
Peter naeratas. Sellistel hetkedel tundis ta, et vennapojas on midagi temast endast, on seesama vääramatu uudishimu jõud, mis oli tema elu valitsenud. „Olgu siis pealegi tamm.”
Poisi selja taha ilmus õde Peg. Õde Peg oli küll linnuna õbluke, kuid sellegipoolest heidutav tegelane, kelle tõmmud silmad võisid üheainsa kriitilise pilguga sundida su sisikonda krampi tõmbuma. Peteri varjupaigas kasvanud kaaslased – kohutavaid tingimusi ja pidevaid ohte talunud mehed – kõnelesid temast kusagile hirmu piirimaile jääva aukartusega. „Mu jumal,” ütlesid nad kõik. „See naine ehmatas meile pasa püksi.”
„Tere, õde.”
Õe sügavatest lõhedest ja viljatutest tasandikest koosnevat elu näinud nägu oli liikumatu, andes mõista, et oma hinnangu jätab ta enda teada. Ta oli võtnud sisse positsiooni täpipealt normaalse vestlemiskauguse piiri taga ning see väike, kuid oluline muudatus suurendas veelgi tema isiksuse käskivat kohalolu. Tema hambad olid maisi emasõite suitsetamisest kollakaspruunid – see oli Kerrville’is laialt levinud arusaamatu komme, millesse Peter suhtus ühtaegu nii imestuse kui ka vastikusega.
„Leitnant Jaxon, ma ei oodanud teid.”
„Palun vabandust, see oli üsna ootamatu. Kas te panete pahaks, kui ma ta päeva lõpuni endaga kaasa võtan?”
„Oleks parem, kui te oleksite ette teatanud. Siin aetakse asju teataval kindlal viisil.”
Calebi keha värises energiast. „Õde, ma palun!”
Õde Pegi võimukas pilk vilksas korraks hindavalt alla poisi poole. Ta imes põsed lohku ja jõedeltat meenutavad kortsud tema suunurkades süvenesid. „Ma arvan, et asjaolusid arvestades poleks selles midagi halba. Leitnant, te saate ju aru, et tegemist on erandiga, ja käitute sellele vastavalt. Ma tean, et teile seal lähetusjõududes tundub, nagu poleks eeskirjad teie jaoks, kuid mina ei saa seda lubada.”
Peter jättis torkele vastamata. Lõppude lõpuks oli selles ju oma tõekilluke. „Ma toon ta kella kuueks tagasi.” Ta kogus ennast õe närvutava põrnitsuse all järgmise küsimuse jaoks ja püüdis selle esitada just nagu möödaminnes. „Kas Amy on siin? Ma tahaksn teda näha, enne kui me ära sõidame.”
„Ta läks turule. Te jäite napilt hiljaks.” Sellele deklaratsioonile järgnes hapu ohe. „Ma arvan, et te tahate õhtusöögile jääda.”
„Ma tänan teid, õde. See on teist väga lahke.”
Nendest vormitäitmistest tüdinenud Caleb sikutas Peterit käest. „Palun, onu Peter, ma tahan minema hakata.”
Naise karm ilme näis mitte kauem kui pooleks sekundiks mõranevat. Tema silmadesse ilmuks viivuks peaaegu emalikult hell pilk. Aga see pilk kadus sama ruttu, jättes Peteri endalt küsima, kas ta seda mitte ette ei kujutanud.
„Leitnant, ärge kella unustage. Ma jälgin aega.”
Tamm oli üsna mitmel viisil linna ja selle mehhanismide süda.
Kerrville’i linna pika eluea taga oli lisaks generaatoreid käitavale naftale ka tema käsutuses olev Guadelupe jõgi, mis ühtaegu nii andis niisutamisvett kui ka kujutas endast linna põhjast ja läänest kaitsvat tõket – mitte keegi ei olnud iial näinud, et mõni viirusk oleks kas või proovinudki ujuda. Üldlevinud uskumuse kohaselt nad kas kartsid vett või lihtsalt ei osanud selle pinnal püsida. Jõgi ise oli vanasti väike, kitsas ja ebaühtlane ning kahanes suviti pelgalt nireks. 22. aasta laastav üleujutus, mis kuulutas ette veetaset tervelt kümne jala võrra tõstvat ilmastikumuutust, tõi endaga kaasa vajaduse jõge taltsutada. See oli igas mõttes suurejooneline ettevõtmine, mis nõudis jõevoogude ajutist mujale juhtimist ning tohutus koguses mulla ja lubjakivi teisaldamist, et kaevata kausikujuline lohk veehoidla jaoks, millele järgnes tammi enda rajamine, kusjuures tegemist oli ehitusalase vägitükiga, mille mastaapi oli Peter alati seostanud mitte talle tuttava maailmaga, vaid varasemate aegadega. Vee esmakordse niisutuskraavidesse laskmise päeva peeti põhjapaneva tähtsusega sündmuseks vabariigi ajaloos. Loodusjõude vaos hoidva tammi tekitatud mulje näitas Peterile rohkem kui miski muu Kerrville’is, kui habras oli selle kõrval olnud Koloonia.
Tammi harjale viis terasvõrest astmetega trepp. Hoolimata Peteri valjuhäälsetest üleskutsetest tempot vähendada sööstis Caleb sellest hooga üles. Kui Peter viimase pöördekohani jõudis, kiikas Caleb juba üle vee silmapiiril paistva lainelise mäeaheliku poole. Kolmkümmend jalga allapoole jäi jahmatamapanevalt läbipaistva veehoidla pind. Peter nägi isegi klaasjas vees laisalt siia-sinna liikuvate kalade valgeid figuure.
„Mis seal on?” päris poiss.
„Noh, enamasti samuti Texas. See mäeahelik, mille poole sa vaatad, on kõigest mõne miili kaugusel.”
„Kus on New Mexico?”
Peter näitas lääne poole. „Aga ta on tegelikult väga-väga kaugel. Kolm päeva autosõitu, ja seda ilma peatusteta.”
Poiss lõi hambad alahuulde. „Ma tahan teda näha.”
„Võib-olla kunagi näedki.”
Nad kõndisid mööda tammi kaarjat harja ülevoolukohani. Sarja avade kaudu lasti vett korrapäraste vaheaegade järel tiiki, kust see toimetati vesioinaste abil mööda torusid põllumajanduskompleksi. Taamal terendasid üksteisest ühekaugusel seisvad tornid, mis tähistasid oranži vööndi piire. Nad jäid taas seisma, et avanenud vaatepilti süveneda. Peter oli järjekordselt selle kõige keerukusest rabatud. Talle tundus, nagu voolaks inimkonna ajalugu selles ühes kohas siin ikka veel katkematu järjepidevusega ega laseks ennast häirida ajastute karmist eraldusjoonest, mille viiruskid olid maailmale peale surunud.
„Sa näed tema moodi välja.”
Peter pöördus ja märkas, et Caleb kõõritab tema poole. „Keda sa silmas pead?”
„Theod. Minu isa.”
See teadaanne tuli Peterile ootamatult. Kuidas võis poiss teada, milline Theo välja nägi? Muidugi ei saanud ta seda teada, kuid asi oli muus. Calebi väide oli omamoodi soov ja viis isa elus hoida.
„Jah, seda ütlesid kõik. Tead sa, mina näen sinus nii mõndagi temast.”
„Kas sa tunned temast puudust?”
„Iga päev.” Möödus viiv nukrat vaikust. Siis ütles Peter: „Ma räägin sulle siiski midagi. Inimesed ei ole tõeliselt lahkunud seni, kuni me neid meeles peame. Nende mõtted, tunded ja mälestused muutuvad osaks meist endist. Ja sa mäletad oma vanemaid, kuigi arvad, et ei mäleta. Nad on sinu sees niisamuti kui minu sees.”
„Aga ma olin siis ju kõigest tita.”
„Titad mäletavadki kõige rohkem.” Talle tuli pähe üks mõte. „Kas sa Farmsteadi tead?”
„Seda