Kaksteist II. Justin Cronin. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Justin Cronin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Научная фантастика
Год издания: 2014
isbn: 9789985332566
Скачать книгу
saadab tervisi. Ta ülendati äsja kapteniks.”

      Greer noogutas rahulikult. „See meie Lish on tähelepanuväärne tüdruk. Ma ütleksin, et talle on antud teha suuri asju. Nii et kuidas võitlus siis edeneb? Või kas mul ongi üldse vaja seda küsida?”

      „Mitte just väga hästi. Meie tulemus on kolmest null. Kogu see Martínezi lugu kujunes katastroofiks. Nüüd aga paistab, et väejuhatus on kõhklema löönud.”

      „Kõhklemine on neil alati väga hästi välja kukkunud. Ära muretse, küll tuul pöördub. Kannatlikkus on üks neid asju, mille sa siin selgeks õpid.”

      „Ilma teieta ei ole miski enam endine. Ma pean paratamatult mõtlema, kuivõrd teisiti kõik oleks, kui teie seal viibiksite.”

      „Oi, ma kahtlen selles väga. See on alati olnud sinu etendus. Ma taipasin seda niipea, kui sinuga kohtusin. Sa rippusid siis vist pea alaspidi tiirlevas võrgus?”

      Peter naeris selle mälestuse peale. „Michael oksendas meid kõiki täis.”

      „Just nimelt, nüüd tuleb mulle meelde. Kuidas tal läheb? Ma oletan, et ta ei ole enam seesama laps, keda ma tollal tundsin. Tal oli alati kõige jaoks vastus valmis.”

      „Ma kahtlen, kas ta on kuigi palju muutunud. Homme saan ma igal juhul teada. Mind suunati lõunasse naftatöötlemistehasesse.”

      Greer kortsutas kulmu. „Miks sinna?”

      „Mingisugune uus algatus naftatee turvamiseks.”

      „Sisejulgeolekule meeldib see hirmsasti. Ma ütleksin, et selle kambaga tuleb sul kõvasti tegemist.” Major lõi käed laksuga põlvedele ja vahetas teemat. „Ja mida sa Hollisest kuulnud oled?”

      „Mitte midagi head, Sara surm mõjus talle rängalt. Liiguvad jutud, et ta olevat allmaailmas.”

      Greer pidas selle uudise üle viiv aega aru. „Üldkokkuvõttes ei tohiks öelda, et ma seda talle ette heidan. Hollist tundes võib säärane väide kummaline näida, kuid rohkem kui üks mees on niisuguses olukorras sedasama teed käinud. Ma oletan, et varem või hiljem ta tuleb mõistusele. Tal on hea pea õlgadel.”

      „Ja teie? Te saate varsti välja. Kui te tahate, siis ma võin väejuhatuses sõnakese kosta. Võib-olla teid võetakse tagasi.”

      Greer raputas pead. „Peter, ma kardan, et need ajad on mul selja taga. Ära unusta, et ma olen väejooksik. Pärast selle piiri ületamist ei ole enam tagasiteed.”

      „Mida te tegema hakkate?”

      Greer muigas salapäraselt. „Ma arvan, et midagi juhtub mulle ette. Alati ju juhtub.”

      Nad kõnelesid mõnda aega teistest, vahetades pisiuudiseid ja meenutades lugusid minevikust. Greeriga koos olles tajus Peter sooja rahulolu, kuid lisaks sellele ka mingisugust kaotusetunnet. Major oli astunud Peteri ellu just nimelt sellal, kui teda tarvis läks. Greeri vankumatu juuresolek andiski talle edasi minemiseks vajalikku tahtejõudu siis, kui tema enese otsusekindlus oli kõikuma löönud. See oli laenuks võetud vaprusest koosnev võlg, mida Peter poleks iial suutnud täielikult tasuda. Peter tajus, et vangistus on Greeri muutnud. Ta oli küll ikka veel seesama mees, kuid miski temas kulges sügavamalt ja oli nagu sisemise rahu jõgi. Näis sedamoodi, nagu ammutaks ta oma eraldatusest jõudu.

      Kuna kümme minutit olid lõpule jõudmas, rääkis Peter majorile koopast, tollest kummalisest mehest Ignaciost ja Alicia teooriast selle kohta, kes ta on. Juba neid sõnu lausudes tajus ta, kuivõrd väheusutavalt säärane idee kõlab. Ja ometigi adus ta, et see on õige. Tema tunne, et see informatsioon on tähtis, oli nende päevade jooksul üksnes tugevnenud.

      „Siin võib midagi olla,” nõustus Greer. „Kas ta ütles: „Ta jättis meid maha”?”

      „Need on tema enda sõnad.”

      Greer vaikis veidi ja silitas oma pikka habet. „Küsimus on muidugi selles, kuhu Martínez läks. Kas Alicial on selle kohta mingeid mõtteid?”

      „Minule ta nendest küll rääkinud ei ole.”

      „Ja mida sina arvad?”

      „Mina arvan, et Kaheteistkümne leidmine tõotab kujuneda keerulisemaks, kui me endale ette kujutasime.”

      Ta jäi Greeri nägu jälgides ootama. Kui major midagi ei vastanud, lausus ta: „Minu pakkumine kehtib edasi. Te saate tõesti meile kasulik olla.”

      „Peter, sa ülehindad mind. Ma olen alati lihtsalt teiega kaasas käinud.”

      „Minu jaoks ei ole. Alicia ütleks sedasama. Me kõik ütleksime.”

      „Ja ma võtan komplimendi vastu. Aga see ei muuda mitte kui midagi. Mis tehtud, see tehtud.”

      „Sellegipoolest ei ole vist õiglane, et te siin viibite.”

      Greer kehitas ükskõikselt õlgu. „Võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka. Usu mind, ma olen selle üle palju mõelnud. Lähetusjõud olidki kogu mu elu ja ma tunnen nendest puudust. Kuid ma tegin seda, mida tollel hetkel õigeks pidasin. Kui lõpp kätte jõuab, ei ole mehel millegi muu järgi oma elu mõõta, ja sellest piisab.” Ta vaatas silmi kissitades Peteri poole. „Mul pole ju vaja seda sulle rääkida?”

      Ta oli majoril peos. „Ega vist ole.”

      „Peter, sa oled hea sõdur. Oled alati olnud ja ma ei valetanud mundri kohta. See sobib sulle. Küsimus on selles, kas sina sobid mundri jaoks.”

      See ei olnud etteheide, vaid kui üldse midagi, siis pigem vastupidi. „Mõnel päeval küsin ma seda endalt ka ise,” tunnistas Peter.

      „Kõik küsivad. Sõjavägi on see, mis ta on. Seal on sul raske isegi välipeldikus ära käia, kui sa pole täitnud mingisugust vormi kolmes eksemplaris. Aga ma ütleksin, et sinu puhul on küsimus kusagil sügavamal. See mees, kelle ma pea alaspidi vurritamast leidsin, ei täitnud mitte kellegi käske peale tema enda omade. Minu arvates poleks ta isegi teadnud, kuidas neid täita. Ja nüüd oled sa viis aastat hiljem siin ning teatad, et väejuhatus kavatseb jahist loobuda. Räägi mulle, kas neil on õigus.”

      „Muidugi ei ole.”

      „Ja kas sa saaksid selle neile selgeks teha? Panna neid meelt muutma?”

      „Ma olen kõigest nooremohvitser. Nad ei hakka mind äragi kuulama.”

      Greer noogutas. „Ma olen sinuga nõus. Nii et seal me omadega siis oleme.”

      Järgnes vaikus. Siis sõnas Greer: „Võib-olla on sellest abi. Kas sa mäletad, mida ma tollel ööl Arizonas sulle ütlesin?”

      „Lucius, neid öid oli palju. Öeldi palju asju.”

      „Oli küll. Aga see öö oli eriline – ma ei ole kindel, kus me parajasti viibisime. Farmsteadist me olime igatahes paari päeva kaugusel. Me varjasime ennast ühe silla all. Igal pool olid jabura väljanägemisega kaljud. Kaljusid mäletan ma seepärast, et kui loojuva päikese valgus nende peale langes, siis paistis, nagu valgustaks see neid seestpoolt. Me ajasime sinuga juttu. Just nimelt sellel ööl ma küsisingi, mida sa kavatsed teha nende pudelikestega, mis Lacey sulle andis.”

      See kõik tuli tagasi. Punased kaljud, maastiku sügav vaikus, sujuvalt kulgenud vestlus, kui nad kahekesi lõkke ääres istusid. See mälestus oleks otsekui viis aastat Peteri peas ringi hõljunud, ilma et oleks varem kordagi päriselt pinnale tõusnud. „Meelde tuli.”

      Greer noogutas. „Ma arvasingi, et see võiks sulle meenuda. Ja luba mul kõigest öelda, et kui sa ennast viiruse süstimiseks vabatahtlikult ja kõhklusteta välja pakkusid, siis oli see kõige julgem asi, mida ma olen oma elus näinud – ja ma olen näinud julgeid asju. Enne seda pidasin ma sinust kõvasti lugu, aga pärast seda…” Ta vaikis veidi aega. „Tollel ööl ma ütlesin sulle midagi. „Ma ei usu, et tegemist oleks pelga juhusega.” Ma kõnelesin sellel hetkel tegelikult iseendaga ja püüdsin sõnades väljendada midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud, kuid ma olin selle üle palju mõelnud. Selle üle, et sina leidsid Amy ja mina leidsin sinu, ning Lacey, Babcocki ja kõige muu üle, mis seal mäel