Bridget Jones: täitsa lõpp. Helen Fielding. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Helen Fielding
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные любовные романы
Год издания: 2014
isbn: 9789985331880
Скачать книгу
tunnen ennast siin üsna viletsalt ja üksildaselt. Jeremy on homme õhtul jälle tööl. Ega sa ei saa äkki siia tulla?”

      „Eee, pean tegelikult Jude’iga kokku saama, 192-s.”

      Tähendusrikas paus.

      „Ja muidugi olen mina täiesti mõttetu Ennast Täis Abielurahvas, et kaasa tulla?”

      „Mis sa nüüd, muidugi tule. Tule kindlasti! Oleks tõesti vahva!” pingutasin ma üle. Jude paneb igal juhul pahaks, sest ei saa nii palju Alatust Richardist rääkida, aga praegu pole mul aega sellega tegelda. Nüüd olen igal juhul hiljaks jäänud ja pean sõitma Leicestershire’isse ilma ajaleheväljalõikeid lugemata. Võib-olla jõuan autos valgusfooride taga pilgu peale visata. Ehk peaks helistama Mark Darcyle ja ütlema, kuhu lähen?

      Hmmm. Ei. Paha mõte. Aga kui ma hiljaks jään? Ma ikka helistan.

      11.35 Nõndaks. Vestlus kulges järgmiselt:

      Mark: Jaa? Darcy kuuleb.

      Mina: Bridget siin.

      Mark: (paus) Ahaa. Ee … Kõik kombes?

      Mina: Jah, muidugi. Eile oli täitsa tore, eks? Ma mõtlen, et kui me …

      Mark: Igatahes. Suurepärane. (Paus) Mul on siin tegelikult praegu Indoneesia suursaadik, Amnesty Internationali esimees ja Tööstus- ja Kaubanduskoja aseminister.

      Mina: Oh, vabandust. Ma olen teel Leicestershire’isse. Mõtlesin, et annan teada, igaks juhuks, kui peaks midagi juhtuma.

      Mark: … midagi juhtuma. Mida nimelt?

      Mina: Noh kui ma peaksin … hiljaks jääma. (Lõpetasin ma lamedalt.)

      Mark: Ahaa. Siis võiksid näiteks helistada, kui valmis oled. Noh, olgu peale. Jääme nägemist.

      Hmmm. Poleks vist pidanud helistama. Raamatus „Kuidas armastada eemalviibivat meest ilma mõistust kaotamata” on selgelt öeldud, et üks asi, mis neile sugugi ei meeldi, on see, kui neile ilma veenva põhjuseta helistada ajal, kui neil on tähtsat tegemist.

      19.00 Kodus tagasi. Ülejäänud päev täielik õudusunenägu. Pärast heitlemist liikluse ja vihmase ilmaga leidsin end vihmast ligunenud Leicestershire’is, koputamas suure neljakandilise, hobuste transportimise kastidest ümbritsetud maja uksele, kusjuures saateni oli jäänud vaevalt kolmkümmend minutit. Korraga paiskus uks valla ja minu ees seisis jämedast puuvillasest riidest pükstes ja üsna seksikas lottis kampsunis mees.

      „Ahaa!” ütles ta ja mõõtis mind pilguga ülevalt alla. „No eks tulge sisse. Teie omad on juba siin. Ja kus põrgu päralt te üldse olite?”

      „Mind kutsuti ootamatult tähtsa poliitilise juhtumi juurest ära,” kostsin pirtsakalt, kui ta juhatas mind avarasse, koeri ja ratsatarbeid täis kööki. Äkitselt keeras ta ringi, jõllitas mulle raevukalt otsa ja põrutas rusikaga vastu lauda.

      „See peaks justkui vaba maa olema. Kui meile hakatakse ütlema, et me ei tohi pühapäeval enam jahtigi pidada, kuhu me niimoodi välja jõuame? Kurat võtaks!”

      „Mõned tahavad jälle kodus orje pidada, mis vahet seal on? Või kassidel kõrvu ära lõigata?” pobisesin ma. „Minu meelest pole kuigi džentelmenlik, kui suur kari inimesi ja koeri ajab taga ühtainukest vaest väikest rebast, lihtsalt lõbu pärast.”

      „Kas te olete kunagi näinud, mida rebane ühe kanaga teeb?” möirgas Sir Hugo näost punaseks tõmbudes. „Kui me neid ei jahiks, oleks kogu maa punasabasid täis.”

      „Miks te ei võiks neid lasta?” ütlesin mina ja vahtisin talle tapahimuliselt otsa.

      „Inimese moodi. Ja korraldage pühapäeviti mingit muud jahti või näiteks koerte võidujooksu. Siduge mingi pisike rebaselõhnaga aromatiseeritud kohev loom nööri otsa, või midagi sellist.”

      „Lasta? Kas te olete üritanud kunagi rebast lasta? Ter ve maa oleks täis väikesi hirmunud haavades vaevlevaid rebaseid. Kohev loom! Võehh!”

      Korraga haaras ta telefoni ja valis numbri. „Finch, vana tõbras!” röökis ta torusse. „Kelle sa oled mulle siia kupatanud … mingi väikese kuramuse punase? Kui sa arvad, et sind kutsutakse järgmisel pühapäeval …” Samal hetkel pistis kaameramees pea ukse vahelt sisse ja ütles tusaselt: „Sa oled siin või?” Heitis siis pilgu kellale. „Ära näe vaeva, et meile midagi teada annad või sedasi.”

      „Finch tahab paar sõna öelda,” teatas Sir Hugo.

      Kakskümmend minutit hiljem, vallandamise hirmust aetuna, istusin hobuse seljas ja valmistusin sörkima kaadrisse, et intervjueerida Rt Honi. Ülbenägu selline! Nagu hobunegi.

      OK, Bridget, kohe oled sina, veel viisteist, mine, mine, mine,” kisas Richard Finch Londonis mulle kõrvaklappidesse, mispeale ma surusin põlved vastu hobuse külgi, nagu õpetatud. Paraku ei avaldanud see hobusele mingit mõju.

      „Mine juba, kohe, kohe!” kisas Richard. „Sa ütlesid, et oskad ratsutada või kuidas?”

      „Ma ütlesin, et ma istun hästi sadulas,” sisistasin ma vastu ja nügisin looma meeleheitlikult põlvedega.

      OK, Leicester, võtke Sir Hugot, kuni äraneetud Bridget paigast saab. Viis, neli, kolm, kaks … läks!”

      Selle peale hakkas Hon Lillanägu pasundaval häälel jahipidamisele kiidulaulu laulma; mina muudkui tagusin kandadega, kuni hobune ennast korraga närviliselt tagajalgadele ajas ja külg ees kaadrisse kappas, mina kaela külge klammerdumas.

      „Kurat võtaks, võta lugu kokku, võta kokku!” röökis Richard.

      „Rohkem meil täna kahjuks aega ei ole. Ja nüüd tagasi stuudiosse!” sidistasin ma, sellal kui hobune uuesti ringi keeras ja hakkas, tagumik ees, kaameramehe poole liikuma.

      Kui parastavalt naeru kõkutav filmigrupp oli minema sõitnud, suundusin ma – hirmust täiesti poolsurnud – majja oma asjade järele. Otse loomulikult põrkasin ma kokku Rt Hon Hiigelrusikaga.

      „Haa!” urises ta. „Loodan, et täkk õpetas teile üht-teist. Üks verine vahest?”

      „Kuidas?” ütlesin mina.

      „Verine Mary?”

      Võideldes instinktiivse, tungiva sooviga mured viina uputada, ajasin ma ennast otsustavalt sirgu. „Kas tahate öelda, et ajasite minu reportaaži sihilikult untsu?”

      „Võib-olla.” Ta irvitas vastikult.

      „See on erakordselt alatu,” teatasin ma. „Ja üldsegi mitte kohane aristokraatia esindajale!”

      „Haa! Või ägedaks minema! Mulle see meeldib,” ütles ta kähedal häälel ning sööstis minu poole.

      „Käpad eemale!” käratasin ma eest ära hüpates. Tõepoolest! Mis tal arus on? Olen siin ametikohuseid täitmas, ja mitte kellelegi lõbustuseks saadetud. Tegelikult on see veenvaks näiteks, et meestele meeldib, kui sa nende vastu huvi ei ilmuta. Tuleb kasulikumaks puhuks kõrva taha panna.

      Just tagasi, olles eelnevalt Tesco Metros ringi tuuritanud ja kaheksa kilekotiga trepist üles tuikunud. Võhm täiesti väljas. Miks olen alati mina see, kes poes käib? Justkui karjääri- ja abielunaine ühel ja samal ajal. Ela nagu seitsmeteistkümnendal … Ooooh. Telefonivastaja tuluke vilgub.

      „Bridget,” – Richard Finch – „ootan sind homme kell 9 oma kabinetis. Enne koosolekut. Pea meeles – kell 9 hommikul, mitte õhtul. Hommikul. Kui valge on. Ma ei tea, kuidas seda paremini seletada. Igal juhul oled kohal, selge?”

      Ta tundus päris kuri olevat. Loodetavasti ei seisa ma silmitsi võimatusega pidada edaspidi kena korterit, kena töökohta ja kena meesterahvast. Kavatsen Richard Finchile pajatada üht-teist ajakirjanikutöö sõltumatusest. Nõndaks. Peaks vist midagi tegema hakkama. Õudne väsimus.

      20.30 Sain energia tagasi tänu Chardonnayle, lükkasin sodi silma alt ära, panin kamina ja küünlad põlema, käisin vannis, pesin juukseid, tegin make-up’i ja panin jalga v. seksikad