Ütlesin, et tahan sama liftisarnase asjandusega alla minna, aga selgus, et sellega alla sõita ei saagi. Kolmveerand tundi hiljem oli Mark mind alla saanud, ikka tagant lükates ja siis ette sööstes, et mind kinni püüda. Mäejalamil arvasin kohase olevat teha ettepanek külla tagasi minna ja kuskil kohvi juua ja pisut puhata.
„Suusatamine on nagu iga teinegi asi siin elus,” ütles Mark, „vaja on enesekindlust. Sulle kulub kõigepealt ära üks grappa.”
14.45 Mmm. Grappa on suurepärane.
15.00 Grappa on tõesti üks taevalik joogipoolis. Markil on õigus. Mul on suusatamise peale kindlasti loomulikku annet. Ainult enesekindlust peab jätkuma.
15.15 Lastemäe tipus. Hmmm. Kukepea, see suusatamine. Las käia! Viuuuuuuh!
16.00 Olen oivaline, suurepärane suusataja. Tulin just koos Markiga mäest alla, kogu keha õõtsumas, liikumas täiuslikus harmoonias, nagu oleksin mäenõlval sündinud. Metsik joovastus! Elu on saanud uue mõtte. Minust on saanud kirglik spordidaam nagu printsess Anne! Tulvil uut energiat ja positiivseid mõtteid! Enesekindlus! Hurraa! Ees ootamas uus enesekindel elu! Grappa! Hurraa!
17.00 Läksime hinge tõmbama mägikohvikusse, kus Marki piiras otsekohe sisse trobikond advokaadi-pankuri tüüpi inimesi, nende hulgas pikk kõhn blond tüdruk valges suusakostüümis, kohevate kõrvakaitsete ja Versace’i päikeseprillidega. Ta seisis seljaga meie poole ja kiljus naerda. Nagu aegluubis heitis ta oma juuksed näo eest tagasi ja kui need pehme kardinana üle pea suhisesid, hakkas mul tekkima tunne, et kõik see on kuidagi väga tuttav. Tüdruk keeras ringi. See oli Rebecca.
„Bridget!” hüüatas ta, hõljus graatsiliselt lähemale ja suudles mind põsele. „Sa hunnitu olend! Kui tore sind siin näha! Milline kokkusattumus!”
Heitsin pilgu Markile, kes libistas sõrmedega läbi juuste ning näis olevat parajas kimbatuses.
„Hm, vaevalt see kokkusattumus on, või kuidas?” ütles ta kohmetult. „Sa ju ise soovitasid Bridgeti siia kutsuda. Vahva muidugi teid kõiki näha, aga mul polnud aimugi, et te ka siia tulete.”
Üks tõeliselt hea asi Marki puhul on see, et ma tõepoolest alati usun teda, aga millal võis Rebecca seda sõitu talle soovitada? Millal?
Rebecca näis hetkeks segadusse sattuvat, siis naeratas päikeseliselt. „Õige jah, mul tuli siis lihtsalt meelde, kui mõnus koht see Courcheval on, ja kuna teised kavatsesid niikuinii tulla … Ooh!” Just sobival hetkel „kaotas ta hetkeks tasakaalu”, nii et üks lähedal seisvaist austajaist pidi ta „kinni püüdma”.
„Hmmm,” pobises Mark. Ta nägi korraga päris morn välja. Seisin pea norus ja üritasin aru saada, mis siin õieti toimub.
Lõpuks ei kannatanud enam lihtsalt niisama oodata ja sosistasin Markile, et lähen teen mäe peal veel mõne tiiru. Sättisin ennast liftijärjekorda juba oluliselt reipamas tujus kui muidu, rõõmus, et veidrast olukorrast eemale sain.
Alustasin laskumist, kuid veidral kombel ei tundunud miski õige, tee oli uskumatult künklik ja auklik. Korraga panin tähele, et üks laps vehib minu poole kätega ja kisab midagi prantsuse keeles. Vaatasin õudusega kohviku terrassile, kus Mark ja tema sõbrad samuti kätega vehkisid ja hõikusid. Mis ometi lahti? Seejärel nägin Marki, kes oli kohvikust välja tormanud ja nüüd pöörase kiirusega minu poole jooksis. „Bridget!” karjus ta kuuldekaugusele jõudnult. „Sa unustasid suusad alla panna!”
„Kuidas sa võid selline tohmakas olla!” röökis Nigel, kui me kohvikusse tagasi läksime. „Aastaid pole midagi nii nõmedat näinud!”
„Kas sa tahad, et ma natukeseks tema juurde jääksin?” pöördus Rebecca Marki poole, silmad hoolitsusest pungis peas, nagu oleksin ma mingi tülikas teismeline. „Siis saad enne õhtusööki veel mäele minna.”
„Ei, pole vaja,” ütles ta, aga ma nägin tema näost, et tegelikult kippus ta muidugi mäele tagasi, sest ta armastas suusatamist väga. Samas poleks ma üle elanud mingit suusaõpet äraneetud Rebecca juhendamisel.
„Ma arvan, et lähen puhkan natuke,” ütlesin ma. „Üks kuum šokolaad teeb kindlasti imet!”
Istusin kohvikus ja rüüpasin suurest tassist oivalist šokolaadi – mis oli hea, sest see aitas mul mõtteid ja pilku viia eemale Markist ja Rebeccast, kes koos ühes liftis mäest üles sõitsid. Rebecca paistis väga lõbus ja ülemeelik ja asetas aegajalt käe Marki käsivarrele.
Mõne aja pärast ilmusid nad uuesti vaateväljale, vuhisedes mäest alla nagu Lumekuningas ja Lumekuninganna – mees mustas ja naine valges –, ning nägid välja nagu too paarike ühe põrgukalli Chalet’ reklaambrošüüris, kellest on selgelt näha, et lisaks kaheksale selgelt märgitud rajale, 400 liftile ja muudele mugavustele on ka nende seksielu absoluutselt kõige paremas korras.
„Taevake, kui mõnus!” ägas Rebecca päikeseprille üles lükates ja Markile otse näkku naerdes. „Kuulge, kas tahaksite äkki meiega õhtust süüa? Teeme mäe otsas fondüüd, siis sõidame tõrvikuvalgel alla – oh, vabandust Bridget, aga sina saad kindlasti liftiga.”
„Ei,” teatas Mark järsult. „Ma magasin valentinipäeva maha ja ma viin Bridgeti valentiniõhtusöögile.”
Rebecca puhul on tore see, et sekundi murdosa jooksul langeb tal iga kord mask näolt ja siis on selgelt näha, kui tige ta tegelikult on.
„Noh, ise teate, mõnusat õhtut siis!” ütles ta, manas ette hambapasta-reklaami naeratuse, tõmbas prillid uuesti ette ja suusatas hoogsalt linna poole.
„Millal sa temaga õieti kokku said?” küsisin ma. „Millal ta sulle Courchevalist rääkis?”
Mark kortsutas kulmu. „New Yorgis.”
Mul võttis põlvist nõrgaks ja pillasin suusakepi. Mark purskas naerma, korjas kepi üles ja embas mind tuliselt.
„Ära tee niisugust nägu,” sosistas ta mu põse vastas. „Ta oli seal mingi delegatsiooniga, ajasime juttu ainult ühe korra, nii kümme minutit. Ma mainisin, et tahan sulle mingit üllatust teha, kuna pidin valentinipäeval ära olema, ja ta soovitas seda kohta.”
Ma lasksin kuuldavale ebamäärase häälitsuse.
„Bridget,” ütles ta, „ma armastan sind.”
Pühapäev, 16. veebruar
Kaal: ei lähe korda (tegelikult pole kaalu), taevalikku A-sõna hetke peas uuesti läbi mängitud: pöörane, musta augu arv kordi.
Olen õnnelik, lihtsalt õnnelik. Rebecca peale ei ole vähimalgi määral vihane, hoopis suuremeelne ja leppiv. Ta on tegelikult täiesti meeldiv, lihtsalt enesest pisut liiga heal arvamisel olev tüüp. Mark ja mina veetsime suurepärase õhtu, naersime iga asja peale ja kinnitasime, kui hirmsasti me teineteisest puudust olime tundnud. Andsin talle kingituse, väikese võtmehoidja, mille peal oli Newcastle United jalgpallimeeskond, samuti paari Newcastle United boksereid, mis talle v. ja v. meeldisid. Tema jälle kinkis mulle väikese punase siidist öösärgi, mis tundus sutsu väike olevat, aga ta ei pannud seda pahaks, hoopis vastupidi, kui päris aus olla. Pärast rääkis ta mulle tööasjadest, mida ta New Yorgis pidi tegema, ja mina avaldasin iga kord oma arvamust, mis tema sõnutsi oli väga kosutav ja „unikaalne”!
P. S. Seda osa ei tohi keegi lugeda, liiga piinlik. Hirmsas erutuses, et Mark A-sõna meie läbikäimise nii varasel etapil välja ütles, helistasin kogemata Jude’ile ja Shazzerile ning jätsin neile telefonivastaja peale vastava teate. Nüüd saan aru, et see oli tobe ja vale.
Esmaspäev, 17. veebruar
59,9 kg (uuh! Uuh! Pagana kuum šokolaad), alkoholiühikuid 4 (lennureis kaasa arvata, seega v. hea), sigarette 12, ema poolt sooritatud neokolonialistlikke tegusid 1, see-eest erakordselt suur.
Rebecca välja arvatud,