Oli siiski ka lohutavat. Vähemalt klassiruumis oli Alma käes alati esimene koht. Seal ei jõudnud Prudence kuidagi õele järele. Asi polnud selles, et ta ei pingutanud, Prudence töötas kahtlemata kõvasti. Vaene tüdruk nägi oma raamatute kallal ränka vaeva. Iga raamat oli talle otsekui graniidirahn, mida tuli kuuma päikese käes ülesmäge nügida. Seda oli lausa valus pealt vaadata, kuid Prudence ei andnud alla ja hakkas mõnikord isegi nutma. Selle tulemusena ta tõepoolest edenes – ja peab tunnistama, et tema tausta arvestades muljetavaldavalt. Matemaatika tuli talle alati kätte vaevaliselt, aga ladina keele alused tagus ta endale pähe ja mõne aja pärast suutis rääkida korraliku hääldusega üsna talutavat prantsuse keelt. Mis käekirja puutub, siis harjutas ta järelejätmatult, kuni viimane kui täht oli peen kui hertsoginna kirjutatud.
Kuid mingisugusest distsipliinist pole küllalt, et täita tõelist lünka eruditsioonis, ja Almal oli nii suuri vaimuandeid, milleni Prudence kunagi jõuda ei suudaks. Almal oli hiilgav sõnamälu ja kaasasündinud aritmeetikaanne. Ta armastas harjutusi, katseid, valemeid, teoreeme. Kui Alma oli korra midagi lugenud, teadis ta seda alati. Ta võis argumendi laiali lammutada nagu hea sõdur vintpüssi poolunes ja pimedas, aga nii, et see ikka kenasti tükkideks tuleb. Arvutused viisid ta lausa ekstaasi. Grammatika oli vana sõber – võib-olla sellepärast, et ta kasvas üles, rääkides nii palju erinevaid keeli. Alma armastas ka oma mikroskoopi, mis tundus tema parema silma muinasjutulise pikendusena, võimaldades vaadata otse Looja enda sisemusse.
Selle kõige pärast võinuks arvata, et koduõpetaja, kelle Beatrix lõpuks tüdrukutele palkas, pidi eelistama Almat, kuid tegelikult ei eelistanud. Õigupoolest hoolitses ta väga selle eest, et ei eelistaks mingil moel üht last teisele – mõlemasse näis ta suhtuvat kui tüütusse ja võrdsesse kohustusse. Õpetaja oli üsna igav noor mees, sünnilt britt, vahaja vinnilise näo ja igimureliku ilmega. Ta ohkas sageli. Õpetaja nimi oli Arthur Dixon ja ta oli hiljuti lõpetanud Edinburghi ülikooli. Beatrix oli tema peale pidama jäänud pärast karmi valikuprotsessi tosinate kandidaatide hulgast, kes kõrvale lükati, sest nad olid – lisaks muudele puudustele – liiga rumalad, liiga jutukad, liiga usklikud, mitte küllalt usklikud, liiga radikaalsed, liiga nägusad, liiga paksud, liiga kogelevad.
Arthur Dixoni ametisoleku esimesel aastal istus Beatrix sageli klassiruumis, nõelus nurgas midagi, jälgis, et Arthur ei eksiks faktidega ega käituks tüdrukutega mingil moel ebasobivalt. Viimaks jäi ta rahule: noor Dixon oli täiuslikult igav koolipapa, kellel polnud juppigi naljasoont. Teda võis seega täielikult usaldada Whittakeri tüdrukuid õpetama, neli päeva nädalas, järjekorras loodusteadust, ladina, prantsuse ja kreeka keelt, keemiat, astronoomiat, mineraloogiat, botaanikat ja ajalugu. Almale anti veel lisatööd optika, algebra ja sfäärilise geomeetria alal, millest Prudence oli Beatrixi haruldase helduse tõttu vabastatud.
Reede erines sellest kavast, siis käisid joonistamis-, tantsu- ja muusikaõpetaja tüdrukute haridust täiendamas. Hommikuti pidid tüdrukud koos emaga tema Kreeka stiilis aias töötama – see aed oli funktsionaalse matemaatika triumf, mille teeradu ja taimeskulptuure Beatrix üritas rajada rangelt Eukleidese põhimõtete järgi (taimed olid kõik kerad, koonused ja põimunud kolmnurgad, pügatud, jäigad ja täpsed). Tüdrukutelt nõuti ka, et nad nädalas mitu tundi oma õmblemisoskust arendaksid. Õhtuti kutsuti Alma ja Prudence ametlikku õhtusöögilauda intelligentselt suhtlema maailma eri paigust tulnud külalistega. Kui White Acre’is külalisi polnud, veetsid Alma ja Prudence õhtud külalistoas, olid poole ööni üleval ning aitasid emal ja isal pidada White Acre’i ametlikku kirjavahetust. Pühapäevad olid kirikus käimiseks. Enne magamaminekut tuli pikalt palvetada.
Sellest kõigest üle jääv aeg oli tüdrukute endi päralt.
Aga see polnudki tegelikult eriti raske graafik – vähemalt Almale. Ta oli energiline ja hakkaja noor daam, kes vajas vähe puhkust. Ta nautis mõttetööd, nautis aiandust ja vestlusi õhtusöögilauas. Tal oli alati hea meel, kui ta sai aidata hilisõhtul isal kirjavahetust pidada (see oli mõnikord üldse ainus aeg, kus ta sai isaga omavahel olla). Mingil moel suutis Alma ka endale mõne tunni leida ja sel ajal tegeles ta oma leidlike botaanikaprojektidega. Ta uuris pajupistikuid ja juurdles, kuidas need ajavad vahel juuri pungadest, aga vahel lehtedest. Ta analüüsis ja jättis meelde, säilitas ja rühmitas igat taime, mille kätte sai. Ta koostas ilusa hortus siccus’e – suurepärase kuivatatud herbaariumi.
Alma armastas botaanikat iga päevaga aina enam. Teda ei haaranud mitte niivõrd taimede ilu kui nende maagiline korrapära. Alma vaimustus lausa pööraselt süsteemidest, jadadest, liigitamisest ja registritest ning botaanika pakkus selliseks naudinguks laialdasi võimalusi. Ta hindas kõrgelt seda, et kui taim oli kord õigesti klassifitseeritud, siis ta ka püsis oma kohal. Taimede sümmeetriale olid omased ka tõsised matemaatilised reeglid, need tekitasid Almas rahuliku ja aupakliku tunde. Iga liigi puhul oli näiteks kindel suhe õietupe sakkide ja õie vahel, see suhtarv ei muutunud kunagi. Selle peale võis mürki võtta. See oli püsiv, lohutav ja muutumatu seadus.
Kui Alma üldse midagi igatses, siis seda, et tal oleks võimalik pühendada rohkem aega taimede uurimisele. Tal oli pentsikuid fantaasiaid. Ta soovis, et elaks loodusteaduste kasarmus, kus teda ärataks koidu ajal fanfaarihüüd ja ta marsiks siis, munder seljas, koos teiste noorte looduseuurijatega terveks päevaks tööle metsa, jõgede äärde ja laboritesse. Ta soovis, et elaks mingisuguses botaanikute kloostris, kus teda ümbritseksid teised pühendunud taimesüstemaatikud, keegi ei nõuaks mingeid muid õpinguid ja kõik tutvustaksid üksteisele oma huvitavamaid avastusi. Isegi botaanikute vangla olnuks tore! (Almale ei tulnud pähegi, et sellised müüritagused eraldatud intellektuaalsed varjupaigad on maailmas tõepoolest olemas ja neid nimetatakse ülikoolideks. Aga 1810. aastal ei unistanud väikesed tüdrukud ülikoolist. Isegi mitte Beatrix Whittakeri väikesed tüdrukud.)
Seega polnud Almal midagi selle vastu, et kõvasti töötada. Aga reedeid ta lihtsalt ei sallinud. Kunsti-, tantsu- ja muusikatunnid – need pingutused ärritasid teda ja tõmbasid eemale tõeliste huvialade juurest. Alma polnud graatsiline. Ta ei osanud õieti üht kuulsat maali teisest eristada ja ta ei õppinudki niimoodi nägusid joonistama, et need poleks tundunud hirmunud või surnud. Ka muusikaannet tal polnud ja selleks ajaks, kui Alma sai üksteist, nõudis isa ametlikult, et tüdruk lõpetaks klaveri piinamise. Aga kõigis nendes tegevustes paistis Prudence silma. Prudence oskas ka ilusasti õmmelda ja meisterliku õrnusega teeserviisiga ümber käia, tal oli veel palju väikesi tüütuid andeid. Reedeti mõtles Alma suure tõenäosusega õest kõige mustemaid ja kadedamaid mõtteid. Just reedeti uskus ta siiralt, et annaks rõõmuga ära ühe keele oskuse (ükskõik millise, ainult mitte kreeka keele!), kui suudaks kas või üks kordki voltida ümbrikku nii ilusasti kui Prudence.
Kõige selle kiuste – või hoopis kõige selle tõttu – sai Alma tõelist rahuldust aladest, kus ta oli õest parem, ja üks koht, kus tema üleolek kõige enam silma hakkas, oli Whittakeride kuulus õhtusöögilaud, eriti siis, kui toaõhk oli paks põnevatest ideedest. Kui Alma suuremaks sai, muutus tema jutt südimaks, kindlamaks, laiaulatuslikumaks. Prudence laua taga sellist enesekindlust ei saavutanud. Ta kippus armsasti vait olema, olles igas seltskonnas otsekui kasutu kaunistus, lihtsalt istus toolil külaliste vahel ega pakkunud muud kui oma ilu. Omal kombel tegi see Prudence’i isegi kasulikuks. Teda võis panna istuma ükskõik kelle kõrvale ja ta ei kurtnud kunagi. Mitmel õhtul pandi vaene tüdruk meelega kõige tüütumate ja kurdimate vanade professorite kõrvale – täielik mausoleum –, kes torkisid kahvliga hambaid, jäid söögi juures magama ja norskasid vaikselt, kui nende ümber käisid tulised vaidlused. Prudence ei protesteerinud kunagi ega küsinud endale sädelevamaid lauanaabreid. Õieti oli üsna ükskõik, kes Prudence’i kõrval istus, sest tüdruku hoiak ja hoolikalt valitud ilme ei muutunud kunagi.
Samal ajal sukeldus Alma vestlusse igal mõeldaval teemal – maaharimisest kuni gaasimolekulide ja pisarate füsioloogiani. Ühel õhtul näiteks tuli White Acre’isse keegi külaline, kes oli just tagasi pöördunud Pärsiast,