Ühel talvepäeval, kui tüdrukud olid umbes viieteistkümnesed, tuli White Acre’isse aastate järel külla Henry vana sõber Calcutta botaanikaaiast. Kui külaline alles ukseavas seisis ja mantlilt lund maha raputas, hüüdis ta: „Henry Whittaker, sa igavene kavalpea! Näita mulle oma kuulsat tütart, kellest ma olen nii palju kuulnud!”
Tüdrukud olid parasjagu lähedal ja kirjutasid külalistoas botaanilisi märkmeid ümber. Nad kuulsid viimset kui sõna.
Henry hõikas oma võimsalt kärgatava häälega: „Alma! Tule kohe siia! Sind tahetakse näha!”
Alma kiirustas ootusärevalt särades aatriumi. Võõras vaatas teda korraks ja hakkas siis naerma. Ta ütles: „Ei, sa igavene lollpea, ma ei mõelnud teda! Ma tahan seda ilusat näha!”
Vähimagi etteheitevarjundita vastas Henry: „Oh, sa oled siis huvitatud Meie Väikesest Imelisest. Prudence, tule siia! Sind tahetakse näha!”
Prudence lipsas uksest sisse ja jäi seisma Alma kõrvale, kelle jalad tundusid vajuvat läbi põranda nagu püdelasse ja kohutavasse sohu.
„No näed sa!” ütles külaline, libistades pilguga üle Prudence’i, otsekui hinnates teda. „Oo, ta ongi suurepärane, eks ole? Ma muudkui mõtlesin. Kahtlustasin, et inimesed kindlasti liialdasid.”
Henry rehmas tõrjuvalt käega. „Ah, te kõik teete Prudence’ist nii suure numbri,” ütles ta. „Minu meelest on see ilutu kümmet ilusat väärt.”
Niisiis, nagu näete, on täiesti võimalik, et mõlemad tüdrukud kannatasid võrdselt.
SEITSMES PEATÜKK
Aastast 1816 hakatakse hiljem rääkima kui aastast, mil polnud suve – mitte ainult White Acre’is, vaid suures osas maailmast. Indoneesia vulkaanipursked paiskasid Maa atmosfääri tuhka ja muutsid selle pimedaks, tõid Põhja-Ameerikasse põua ja peaaegu kõikjale Euroopasse ja Aasiasse külmast tingitud näljahäda. Uus-Inglismaal ikaldus teraviljasaak, Hiinas närbus riis, kogu Põhja-Euroopa jäi ilma kaerast ja nisust. Rohkem kui sada tuhat iirlast suri nälga. Hobuseid ja veiseid, kes kannatasid teravilja puuduse käes, hävitati hulgaliselt. Prantsusmaal, Inglismaal ja Šveitsis toimusid toidumässud. Québecis tuli juunikuus maha kaksteist tolli lund. Itaalias langes alla pruuni ja punast lund, mis kohutas elanikkonda ja tekitas maailmalõpuhirmu.
Kogu Pennsylvania oli terve selle pimedusse mattunud aasta juuni, juuli ja augustikuu mähkunud paksu, sügavasse ja külma uttu. Suurt midagi ei kasvanud. Tuhanded pered kaotasid kõik, mis neil oli. Henry Whittakerile see siiski polnudki nii halb aasta. Kasvuhoonete ahjud olid suutnud suurema osa tema troopilisi haruldusi isegi selles poolpimeduses elus hoida ja ta polnud niikuinii kunagi riskinud põllupidamisega elatist teenida. Enamjagu tema raviotstarbelisi taimi veeti sisse Lõuna-Ameerikast, mille kliima jäi puutumata. Pealegi tegi ilm inimesi haigeks ja haiged ostsid rohkem ravimeid. Seega jäi Henry nii botaaniliselt kui majanduslikult peaaegu kahjustamata.
Ei, sel aastal leidis Henry teenistust kinnisvarahangeldamisega ja naudingut haruldastest raamatutest. Talupidajad põgenesid Pennsylvaniast massiliselt, nad suundusid läände, lootes leida säravamat päikest, viljakamat mulda ja soodsamat keskkonda. Henry ostis kokku kõvasti vara, mille need laostunud inimesed maha jätsid, ja omandas niimoodi suurepäraseid veskeid, metsi, karjamaid. Sel aastal laostus halva ilma ja majanduslanguse tõttu päris palju Pennsylvania ülemkihi perekondi. Henryle oli see hea uudis. Niipea kui mõni perekond kokku varises, sai tema suure allahindlusega ära osta nende maa, mööbli, hobused, peened Prantsuse sadulad ja Pärsia tekstiilid ning – see pakkus suurimat rahuldust – nende raamatud.
Aastate jooksul oli suurepäraste raamatute omandamisest saanud Henryle otsekui maania. See oli kummaline maania, arvestades, et mees oskas vaevu inglise keeleski lugeda, päris kindlasti ei saanud ta hakkama näiteks Catullusega. Aga Henry ei tahtnudki neid raamatuid lugeda, ta tahtis neid lihtsalt omada, hoida neid kui auhindu White Acre’i kasvavas raamatukogus. Meditsiinilisi, filosoofilisi ja peenelt kujundatud botaanikaraamatuid ihkas ta kõige rohkem. Ta teadis, et need avaldavad külalistele täpselt niisama sügavat muljet kui kasvuhoonete troopilised haruldused. Ta oli isegi võtnud kombeks enne õhtusööki välja valida (või õigemini lasta Beatrixil valida) üks hinnaline raamat, mida siis kokkutulnud külalistele näidata. Eriliselt nautis ta seda rituaali, kui külas olid kuulsad õpetlased, talle meeldis näha, kuidas nad õhku ahmivad ja neil ihast pea ringi käima hakkab, suurem osa õpetatud mehi polnud õieti lootnudki, et saavad käes hoida 16. sajandi algusest pärit Erasmust, mille ühele poole oli tekst trükitud kreeka ja teisele poole ladina keeles.
Henry omandas raamatuid himukalt – mitte köite haaval, vaid kohvritäite viisi korraga. Loomulikult tuli kõik need raamatud ära sortida ja niisama selge oli, et Henry polnud sortimiseks õige mees. See füüsiliselt ja intellektuaalselt kurnav töö oli aastateks langenud Beatrixi õlgadele ja naine oli ennast kuhjadest järjekindlalt läbi närinud, jätnud alles juveelid ja saatnud prahi Philadelphia tasuta raamatukokku. Aga 1816. aasta hilissügisel jäi Beatrix ülesandele alla. Raamatuid tuli kiiremini, kui tema sortida jõudis. Tõllahoone tühjades ruumides seisis nüüd palju kohvreid, mida polnud veel avatud, kõik raamatuid täis. Kui uute süllelangenud varadega tulid nädalate viisi White Acre’isse terved eraraamatukogud (sedamööda, kuidas üht peent perekonda teise järel tabas majanduslik krahh), muutus raamatute sorteerimine võimatuks ülesandeks.
Seega võttis Beatrix Alma endale appi vajalikke raamatuid välja otsima ja kataloogima. Alma oli selleks õige valik. Prudence’ist polnud niisugustes asjades eriti kasu, kreeka keelest ei teadnud ta midagi ja ladina keelest peaaegu mitte midagi, teda ei saanud kuidagi panna jaotama botaanikaraamatuid korralikult selle järgi, kas need on ilmunud enne või pärast aastat 1753 (mis tähendas siis, kas enne või pärast Linné süstemaatikat). Aga nüüd kuueteistkümnene Alma oli White Acre’i raamatukogu korrastamisel võimekas ja entusiastlik. Tal oli selge ajalooline ettekujutus sellest, millega ta tegeles, ning ta oli elev ja hoolas nimekirjade koostaja. Ka oli ta kehaliselt küllalt tugev, et tassida raskeid kaste ja karpe. Ilmgi oli 1816. aastal nii kehv, et õues ei olnud eriti midagi toredat peale hakata ja ega aiatööstki suuremat tulu tõusnud. Rõõmsalt hakkas Alma suhtuma raamatukogutöösse otsekui omamoodi tubasesse aiatöösse, millega kaasnes nii nauding füüsilisest tööst kui ka suurepäraseid avastusi.
Alma leidis koguni, et tal on annet raamatute parandamise peale. Tema kogemused taimenäidiste alusele paigutamisel tegid ta väga asjatundlikuks köitmiskambris – tillukeses pimedas konkus, mille uks oli peidus just raamatukogu juures, ning kus Beatrix hoidis paberit, kangast, nahka, vaha ja liimi, mida oli tarvis habraste vanade köidete hooldamiseks ja parandamiseks. Mõne kuu pärast sai Alma kõigi ülesannetega nii hästi hakkama, et Beatrix panigi tema vastutama White Acre’i raamatukogu eest – nii kataloogitud kui kataloogimata raamatute eest. Beatrix oli muutunud liiga tüsedaks, ta oli väsinud raamatukogu redelitel üles-alla ronimisest ja üldse kogu sellest tööst.
Siinkohal võiksid mõned inimesed küsida, kas auväärset vallalist kuueteistkümneaastast tütarlast ikka võib jätta ilma igasuguse järelevalveta tsenseerimata raamatuuputuse keskele, kas teda ikka võib usaldada teed otsima läbi sellise hiiglasliku kontrollimata mõtete kaose. Võib-olla arvas Beatrix, et tema töö Almaga on tehtud, kui ta on edukalt kasvatanud noore naise, kes on praktiline ja korralik ning teab kindlasti, kuidas laastavatele ideedele vastu seista. Või ehk ei mõelnud Beatrix lihtsalt läbi, milliste raamatute peale Alma võib sattuda, kui ta need kohvrid kõik lahti teeb. Või uskus Beatrix, et Alma lihtsakoelisus ja kohmakus muudab tüdruku immuunseks – hoidku taevas – sensuaalsuse ohtude eest. Või ehk hakkas Beatrix (kes ligines juba viiekümnele ja kannatas vahel peapöörituse ja meeltesegaduse all) lihtsalt hooletuks muutuma.
Nii või teisiti oli Alma omapäi jäetud ja nii ta selle raamatu leidiski.
Alma