Almale visandi joonistamine meeldis, aga lõpetatud joonistused valmistasid talle tihti pettumuse. Nägusid või loomi ta joonistada ei osanud (isegi liblikad nägid tal jõhkrad välja), kuigi viimaks jõudis ta järeldusele, et taimede joonistamises ta just kohutav ei olnud. Esimesed edusammud saavutas Alma mõne päris hea sarikajäädvustusega – nende õõnsavarreliste lameõieliste porgandi perekonna liikmete kujutamisel. Tema õiesarikad olid täpsed, kuigi Alma soovis, et nad oleksid rohkem kui täpsed, ta tahtis, et need oleksid ilusad. Ta rääkis seda emale ka, aga ema vastas: „Ilu pole nõutav. Ilu segab täpsust.”
Mõnikord puutus Alma oma metsaretkedel kokku teiste lastega. See häiris teda alati. Ta teadis, kes need sissetungijad on, kuigi ta nendega kunagi ei rääkinud. Need olid tema vanemate juures töötavate inimeste lapsed. White Acre’i mõis oli justkui hiiglaslik elus koletis, pool tema tohutust kehast vajas teenreid – saksa ja šoti päritolu aednikke, keda isa palkas ja eelistas laisematele kohalikele ameeriklastele, ja hollandi päritolu teenijapiigasid, keda ema nõudis ja usaldas. Majateenijad elasid pööningul ja välitööde tegijad oma peredega majakestes, mis paiknesid laiali üle kogu krundi. Majakesed olid üsna meeldivad ja mitte sellepärast, et Henry hoolitsenuks oma töötajate mugavuse eest, vaid seetõttu, et ta ei suutnud näha viletsust.
Alati, kui Alma metsas töötajate lapsi kohtas, tabas teda hirm ja õudus. Tal oli siiski oma viis need kohtumised üle elada: ta teeskles, nagu neid poleks üldse olnudki. Ta ratsutas neist lastest mööda ja üle oma ustava poni seljas (kes liikus nagu alati aeglasel muretul sammul, mis meenutas külma siirupi venimist). Alma hoidis lastest möödudes hinge kinni, ta ei vaadanud vasakule ega paremale, kuni oli sissetungijatest turvaliselt möödas. Kui ta neid ei näinud, ei pidanud ta nende olemasolusse uskuma.
Töötajate lapsed ei seganud Almat kunagi. Tõenäoliselt oli neid hoiatatud, et nad tüdruku rahule jätaksid. Kõik kartsid Henry Whittakeri, nii et see hirm kandus automaatselt üle ka tütrele. Vahel Alma siiski jälgis neid lapsi ohutust kaugusest. Nende mängud oli karmid ja arusaamatud. Nad riietusid teisiti kui Alma. Mitte kellelgi neist ei rippunud õlal taimekogumiskomplekti, keegi ei ratsutanud rõõmsavärviliste siidist kõrvatuttidega poni seljas. Nad tõuklesid ja karjusid üksteise peale, nende kõnepruuk oli tahumatu. Alma kartis neid lapsi rohkem kui midagi muud maailmas. Sageli nägi ta neist õudusunenägusid.
Aga õudusunenägude vastu aitas üks asi: tuli minna keldrisse Hanneke de Grooti otsima. Sellest võis olla abi ja lohutust. Majapidajanna Hanneke de Groot oli terve White Acre’i maailma silmis autoriteet ja autoriteetsus varustas teda äärmiselt rahustava tõsidusega. Hanneke magas oma toas, mille kõrval paiknes köök, kus tuli kunagi ei kustunud. Ta elas keset sooja keldriõhku, mis lõhnas soolasinkide järele, mis rippusid iga tala küljes. Hanneke elas puuris – või vähemalt tundus Almale nii –, sest Hanneke tubade akende ja uste ees olid trellid, otsekui oleks ainult Hannekese vastutada ligipääs majapidamise hõbedale ja nõudele, ning tema korraldada oli palga maksmine kogu töötajaskonnale.
„Ma ei ela puuris,” parandas Hanneke kord Almat. „Ma elan seifis.”
Kui õudusunenäod Almal magada ei lasknud, võttis ta ette hirmuäratava teekonna kolm pimedat trepikäiku allapoole keldri kaugeimasse nurka välja, kus ta Hannekese elamise trellide külge klammerdus ja sisselaskmist nõudis. Need retked olid alati riskantsed. Vahel tõusis Hanneke uniselt ja torisedes üles, keeras oma vangikongi ukse lukust lahti ja lubas Alma voodisse. Mõnikord ta seda siiski ei teinud. Vahel pragas ta Alma läbi, küsis, miks ta väsinud hollandi naist kiusab, ja saatis tüdruku mööda piinavat pimedat treppi üles oma tuppa tagasi.
Aga nende harvade kordade nimel, kui ta tõesti Hannekese voodisse lubati, tasus lasta end kümme korda minema saata, sest Hanneke jutustas lugusid ja ta teadis nii palju igasugu asju! Hanneke oli lõpmata kaua tundnud Alma ema, juba varasest lapsepõlvest peale. Ta jutustas lugusid Amsterdamist, mida Beatrix kunagi ei teinud. Hanneke rääkis alati hollandi keeles ja Alma kõrvus jäi hollandi keel igavesti kõlama kui lohutuse, pangaseifide, soolasingi ja kindlustunde keel.
Almale poleks pähegi tulnud joosta ema juurde, kelle magamistuba oli otse tema oma kõrval, et ema teda rahustaks. Alma emal oli palju andeid, aga lohutamisannet nende hulgas ei olnud. Nagu Beatrix pidevalt kordas, peab iga laps, kes on küllalt vana, et oskab kõndida, rääkida ja mõelda, olema suuteline – ja ilma igasuguse välise abita – ise ennast lohutama.
Olid veel külalised – katkematu rivi külalisi, kes saabusid White Acre’isse peaaegu iga päev kas tõllas, ratsa, paadiga või jalgsi. Alma isa elas hirmus, et tal hakkab igav, nii armastas ta kutsuda inimesi õhtusöögilauda, et nood teda lõbustaksid, tooksid talle uudiseid maailmast või annaksid ideid uuteks ettevõtmisteks. Alati kui Henry Whittaker inimesi kutsus, nad ka tulid – ja tulid tänulikult.
„Mida rohkem raha inimesel on,” selgitas Henry Almale, „seda paremaks temaga suhtlevate inimeste kombed muutuvad. See on märkimisväärne tõsiasi.”
Selleks ajaks oli Henryl juba päris suur hunnik raha kokku aetud. 1803. aasta mais oli ta sõlminud lepingu Israel Wheleni nimelise riigiametnikuga, kes varustas ravimitega Lewise ja Clarki Lääne-Ameerika ekspeditsiooni. Henry oli ekspeditsiooni jaoks kogunud suure varu elavhõbedat, laudanum’it, rabarbrit, oopiumi, sannika juurt, kalomeli, oksejuurt, pliid, tsinki, sulfaati – mõnel nimetatutest oli ka meditsiiniline toime, kuid kõik olid tulusad. 1804. aastal eraldasid Saksa farmatseudid moonidest esmakordselt morfiini ja Henry hakkas kohe selle kasuliku kauba tootmisse investeerima. Järgmisel aastal sai ta lepingu, et tarnida ravimeid tervele USA armeele. See andis Henryle nii poliitilise võimu kui ka usaldatavuse ja niimoodi tulid inimesed loomulikult tema õhtusöökidele.
Need polnud mitte mingil juhul kõrgema seltskonna õhtusöögid. Whittakere ei võetud õieti kunagi omaks Philadelphia väikeses ja peenes kõrgemas seltskonnas. Kui nad Philadelphiasse saabusid, kutsuti neid ainult üks kord Anne ja William Binghami juurde Kolmanda ja Spruce Streeti nurgale õhtustama, aga õhtu ei läinud hästi. Magustoidu juures oli proua Bingham – kes pidas ennast üleval, otsekui oleks kuninga õukonnas – Henrylt küsinud: „Mis nimi see Whittaker on? Minu meelest väga ebatavaline.”
„Kesk-Inglismaa nimi,” oli Henry vastanud. „Pärit Warwickshire’ist.”
„Kas teie perekond istubki Warwickshire’is?”
„Seal ja mujalgi. Meie, Whittakerid, istume igal pool, kust aga tooli leiame.”
„Aga kas teie isal ikka on kinnisvara Warwickshire’is, härra?”
„Minu isal, madam, kui ta veel elus on, pole muud vara kui kaks siga ja ööpott voodi all. Ma kahtlen tegelikult väga, kas tal vooditki on.”
Rohkem Whittakere Binghamite juurde õhtusöögile ei kutsutud. Whittakerid sellest suuremat ei hoolinud. Beatrix mõistis peente daamide jutud ja kleidid niikuinii hukka ja Henryle ei meeldinud uhkete külalistubade tüütud kombed. Seega asutas Henry teisele poole jõge kõrgele mäe otsa oma seltskonna. White Acre’i õhtusöökidel ei aetud tühja juttu, seal arutati intellektuaalseid teemasid ja edendati äriasju. Kui kusagil maailma nurgas leidus mõni südi noormees, kes midagi huvitavat saavutas, tahtis Henry, et see noormees tema õhtusöögilauda kutsutaks. Kui Philadelphiast sattus läbi rändama mõni kõrgeauline filosoof, lugupeetud teadusemees või lootustandev noor leiutaja, kutsuti needki kohale. Vahel käis neil õhtusöökidel naisigi, kui nad olid abielus mõne austatud mõtlejaga, olid tähtsate raamatute tõlkijad või Ameerikas ringreisil viibivad huvitavad näitlejannad.
Henry laud oli mõnegi inimese jaoks pisut liig. Road olid ülikülluslikud – austrid, biifsteek, faasan – ja White Acre’is einestamine polnud üldsegi puhkuseks. Külalisi küsitleti, nendega vaieldi, neid provotseeriti. Tuntud vaenlased pandi kõrvuti istuma. Hinnatud tõekspidamised tallati jalge alla jõulises, mitte viisakas vestluses. Mõned tähtsad isikud lahkusid White Acre’ist tundega, et neid on kõvasti alandatud. Teised külalised – võib-olla targemad, paksema nahaga või ehk vajasid nad hädasti eestkostet – lahkusid White Acre’ist tulusate kokkulepete, kasulike partnerlussuhete või