Henry uskus, ja Beatrix oli temaga täiesti ühel nõul, et pole olemas sellist teemat, mis oleks nende lapse juuresolekul arutamiseks liiga tõsine, keeruline või häiriv. Beatrix arvas, et kui Alma ei saa aru, mida räägitakse, siis see ainult motiveerib tüdrukut oma mõistust arendama, et ta teine kord jälle vestlusest kõrvale ei jääks. Beatrix õpetas Almale, et kui tal pole midagi arukat öelda, siis naeratagu sellele, kes viimati rääkis, ja pomisegu viisakalt: „Palun jätkake.” Kui Almal juhtus laua taga igav hakkama, siis polnud see kellegi mure. Õhtusöögid White Acre’is ei pidanud keerlema lapse lõbustamise ümber (õigupoolest leidis Beatrix, et elus on üldse väga vähe asju, mis peaksid keerlema lapse lõbustamise ümber), ja mida varem Alma õpib kõva leeniga toolil vaikselt istuma ja tähelepanelikult kuulama mõtteid, mis olid kaugelt üle tema mõistuse, seda parem talle.
Niisiis veetis Alma varase lapsepõlve, kuulates väga ebaharilikke jutuajamisi – meestega, kes uurisid inimjäänuste lagunemist, meestega, kel oli plaan Ameerikasse sisse vedada uusi Belgia tuletõrjevoolikuid, meestega, kes joonistasid pilte kohutavatest meditsiinilistest väärarengutest, meestega, kes uskusid, et igat ravimit, mida võib sisse võtta, võib niisama edukalt naha peale määrida, et see sealt kehasse imenduks, meestega, kes uurisid väävliallikate orgaanilise aine sisaldust, ja ühe mehega, kes oli veelindude kopsufunktsioonide ekspert (teema, milles tema väitel oli rohkem põnevat kui ükskõik milles muus loodusmaailmas – kuigi tema monotoonsest ettekandest õhtusöögilauas selgus, et see pole tõsi).
Mõned õhtud olid Almale huvitavad. Kõige rohkem meeldis talle, kui kohal olid näitlejad ja maadeavastajad, kes rääkisid põnevaid lugusid. Teised õhtud olid täis pingelisi vaidlusi. Mõned venisid piinavalt, lõputult ja igavalt. Mõnikord jäi Alma laua taga avasilmi magama ja teda ei hoidnud sirgelt toolil miski muu kui kõikehaarav hirm ema laituse ees ja pidukleidi korsett. Aga õhtu, mis Almale alatiseks meele jäi – õhtu, mis talle hiljem tema lapsepõlve kõrghetkena tundus –, oli siis, kui külas oli üks Itaalia astronoom.
Oli 1808. aasta hilissuvi ja Henry oli endale saanud uue teleskoobi. Ta oli läbi selle teravate Saksa läätsede öötaevast imetlenud, kuid hakkas ennast täheteaduses harimatuna tundma. Tema teadmised taevatähtedest olid meremehe teadmised – need polnud sugugi väikesed –, aga viimaste avastustega polnud ta kursis. Astronoomia alal oli tehtud suuri edusamme ja Henryle tundus aina rohkem, et öötaevas hakkab muutuma järjekordseks raamatuks, mida ta vaevu lugeda suudab. Nii et kui hiilgav Itaalia astronoom maestro Luca Pontesilli saabus Philadelphiasse, et Ameerika Filosoofiaühingus esineda, meelitas Henry ta ka White Acre’isse, korraldades tema auks balli. Henry oli kuulnud, et Pontesilli on innukas tantsija, ja arvas, et ballile ta küll vastu seista ei suuda.
See pidi olema kõige hoolikamalt väljatöötatud õhtu, mille Whittakerid korraldasid. Philadelphia peenimad toitlustajad – värsketes valgetes vormirõivastes neegrimehed – saabusid varasel pärastlõunal ning hakkasid elegantseid beseesid valmistama ja värvikaid punše kokku segama. Troopilised lilled, mida polnud kunagi mõnusalt soojadest kasvuhoonetest välja toodud, paigutati maaliliselt majas igale poole. Korraga sagisid ballisaalis tujukad orkestrandid, häälestasid pille ja pomisesid rahulolematult, kurtes kuumuse üle. Alma küüriti puhtaks ja pakiti valgetesse krinoliinidesse, tema jonnakate punaste juuste pahmakas taltsutati satiinlehviga, mis oli peaaegu niisama suur kui tema pea. Siis saabusid siidi- ja puudripilvedes külalised.
Oli palav. Juba kuu aega oli palav olnud, aga see oli viimase aja kõige kuumem päev. Teades, et ilm on ebasobiv, ei alustanud Whittakerid balliga enne üheksat, hulk aega pärast seda, kui päike oli loojunud, aga päeva kõrvetav kuumus püsis ikka. Ballisaal muutus kiiresti auravaks ja niiskeks kasvuhooneks, mida nautisid küll troopikataimed, aga mitte daamid. Muusikud kannatasid ja higistasid. Külalised valgusid ustest välja, et kergendust leida, vedelesid verandadel ja nõjatusid marmorkujude vastu, otsides asjatult kivist jahedust.
Püüdes janu kustutada, jõid inimesed palju rohkem punši, kui nad olid kavatsenud. Loomuliku tagajärjena kadusid pidurid ja kõiki valdas jokkis kergemeelsus. Orkester lahkus ballisaali ametlikkusest ja hakkas lärmakalt mängima õues avaral muruplatsil. Välja toodi lambid ja tõrvikud, mis peitsid külalised rahututesse varjudesse. Võluv Itaalia astronoom püüdis Philadelphia härrasmeestele Napoli päritolu metsikuid tantsusamme õpetada ja tantsis kõigi daamidega, kelle meelest ta oli naljakas, uljas ja põnev. Ta üritas üleüldist lusti tekitades koguni neegritest toitlustajatega tantsida.
Pontesilli pidi tol õhtul ka viimistletud näidete ja arvutustega loengu pidama, et selgitada planeetide elliptilisi liikumisteid ja kiirusi. Mingil hetkel õhtu jooksul heideti see mõte siiski kõrvale. Kuidas võinukski oodata, et selline taltsutamatu seltskond istub vaikselt maha tõsist teaduslikku loengut kuulama?
Alma ei saanudki teada, kelle mõte see oli, kas Pontesilli või isa oma, aga varsti pärast keskööd otsustati, et kuulus Itaalia kosmoloogiamaestro loob White Acre’i suurel muruplatsil maailmaruumi mudeli, kasutades taevakehadena külalisi endid. Sellest ei saa täpses mõõtkavas mudelit, teatas itaallane napsiselt, aga see annab daamidele vähemalt mingi ettekujutuse planeetide elust ja nende omavahelistest suhetest.
Autoriteetselt ja samal ajal koomiliselt pani Pontesilli Henry Whittakeri – Päikese – muru keskele. Siis kogus ta mõned härrad planeetideks ja paigutas nad majaperemehest kiirtena väljapoole. Kõigi kohalolijate rõõmuks püüdis Pontesilli valida mehed, kes oma kujutatava planeediga kõige rohkem sarnanesid. Seega pandi tillukeseks Merkuuriks pisike, kuid väärikas teraviljakaupmees Germantownist. Kuna Veenus ja Maa olid suuremad kui Jupiter ja enam-vähem ühesuurused, valis Pontesilli nendeks planeetideks kaks venda Delaware’ist, kaks meest, kes olid pikkuse ja jume poolest peaaegu täiesti ühesugused. Marss pidi olema suurem kui teraviljakaupmees, kuid mitte päris nii suur kui vennaksed Delaware’ist, seega sobis sellesse ossa hästi silmapaistev heas vormis pankur. Jupiteriks valis Pontesilli mereväe erukapteni, tõsiselt paksu mehe, kelle kujutatav kogukas planeet kõik hüsteeriliselt naerma ajas. Saturni esitas pisut vähem paks, kuid siiski lustakalt tüse lehemees.
Ja nii muudkui edasi, kuni kõik planeedid olid paigutatud murule, Päikesest ja üksteisest õigele kaugusele. Siis seadis Pontesilli nad orbiidile ümber Henry ja pingutas kõigest hingest, et iga joobnud härrasmees liiguks mööda õiget taevarada. Varsti tahtsid daamid käratsedes samuti lõbust osa saada ja Pontesilli paigutas nad meeste juurde kuudeks, iga kuu oma väikesele orbiidile. (Alma ema mängis Maa ümber tiirlevat Kuud jaheda kuutäiuslikkusega.) Siis lõi maestro muruväljaku äärtesse tähtkujud, pannes need kokku nägusaimatest kaunitaridest.
Orkester hakkas taas mängima ja taevakehad alustasid liikumist nii kummalises ja kaunis valsis, mida tublid Philadelphia elanikud veel kunagi näinud ei olnud. Kõige keskpunktis seisis säravalt naeratades tuleleegikarva juustega Päikesekuningas Henry, tema ümber keerlesid suured ja väikesed mehed, kelle ümber omakorda tiirutasid naised. Vallaliste tütarlaste parved särasid maailmaruumi kaugemates nurkades, eemal otsekui tundmatud galaktikad. Pontesilli ronis kõrgele aiamüürile, kõikus seal kõike juhatades ja kamandades ohtlikult ning karjus öösse: „Püsige oma trajektooril, mehed! Ärge eksige trajektoorilt, daamid!”
Alma tahtis ka lõbust osa saada. Ta polnud kunagi varem midagi nii põnevat näinud. Ta polnud enne nii hilja üleval ka olnud – kui õudusunenägudest ärkamised välja arvata –, aga keset üldist lõbusust oli tema kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta oli seal ainuke laps, nii nagu ta oli alati kohalviibijate seas ainuke laps olnud. Ta jooksis nüüd aiamüüri juurde ja hõikas üles ohtlikult taaruvale maestro Pontesillile: „Pange mind ka kuhugi, härra!” Itaallane vaatas oma kõrgelt kohalt alla, nähes vaeva, et pilku fookusesse saada – kes see laps üldse on? Ta oleks võinud tüdruku lõplikult kõrvale jätta, kuid siis möirgas