Muidugi, Sir Joseph Banks oli, nagu Henry väga hästi teadis, Londoni Kuningliku Seltsi armastatud president ja kui ta oleks kas või vigase mägra seltsi liikmeks soovitanud, oleks selts eluka avasüli vastu võtnud ja talle medaligi andnud. Aga Henry Whittaker liikmeks võtta? Lubada sel häbematul kelmil, sel igavesel kabajantsikul, sel tühipaljal sunnikunahal lisada oma loetamatule allkirjasirgeldisele tähed RSF?1
Ei.
Kui Banks naerma hakkas, tõmbus Henry kõht krampi ja muutus väikeseks kõvaks palliks. Kõri pigistati kokku, justkui oleks ta viimaks ikkagi oksa tõmmatud. Henry pani silmad kinni ja nägi mõrva. Ta oli võimeline mõrvama. Ta manas mõrva endale silme ette ja mõtles täpselt läbi selle tagajärjed. Henryl oli hulk aega selle mõrva peale mõelda, kui Banks muudkui naeris ja naeris.
Ei, otsustas Henry. Mitte mõrv.
Kui ta silmad lahti tegi, naeris Banks ikka veel ja Henry oli muutunud hoopis teiseks inimeseks. Kõik, mis temas veel poisikeselikku alles oli, trambiti nüüd surnuks. Sellest hetkest peale polnud tema elus enam tähtis see, kelleks ta saab, vaid see, mida ta võib endale saada.
Härrasmeest temast ei saa. Olgu siis pealegi. Põrgusse need härrasmehed. Käigu nad kõik kuradile. Henry saab rikkamaks kui ükskõik milline härrasmees, kes on kunagi elanud, ja ükskord ta veel valitseb nende üle. Henry ootas, et Banks naermise järele jätaks, ja läks siis sõnagi lausumata toast välja.
Ta läks otsemat teed tänavale ja otsis endale prostituudi. Surus tüdruku vastu kõrvalist müüri ja rammis end neitsilikkusest vabaks, vigastades selle tegevuse käigus nii ennast kui tüdrukut, kuni too hakkas Henryt jõhkruses süüdistama. Henry leidis kõrtsi, jõi ära kaks klaasi rummi, virutas võõrale soolikatesse, visati kõrtsist välja ja sai jalahoobi neerudesse. No nii, see oli nüüd tehtud. Kõik, millest Henry oli viimase üheksa aasta jooksul auväärseks härrasmeheks saamise nimel hoidunud – see kõik oli nüüd tehtud. Niisama lihtne see oligi. Selles polnud päris kindlasti midagi nauditavat, aga tehtud see sai.
Henry palkas paadimehe, kes viiks ta jõge mööda üles Richmondi. Aeg oli juba hiline. Ta kõndis peatumata mööda oma vanemate jubedast majast. Oma peret ei näe ta enam kunagi – ja ega ta ei taha ka. Henry hiilis Kew’sse, otsis labida ja kaevas välja raha, mille ta oli sinna kuueteistkümneaastaselt matnud. Maa sees ootas teda päris kopsakas summa hõbedat, hoopis rohkem, kui ta mäletas.
„Tubli poiss,” ütles ta sellele nooremale pikanäpumehest Henryle.
Ta magas jõe ääres, padjaks niiske kotitäis raha. Järgmisel päeval pöördus ta tagasi Londonisse ja ostis endale viisakad riided. Ta juhendas oma Peruust toodud botaanilise kollektsiooni – seemned, põied, puukoor ja kõik – mahalaadimist Cadizist saabunud laevalt ja lasi lastida selle Amsterdami suunduvale laevale. Seadusetähe järgi kuulus kogu see materjal Kew’le. Aga põrgusse see Kew. Kohe päris põrgu põhja. Eks proovigu see Kew teda üles leida.
Kolm päeva hiljem purjetas Henry Hollandisse ja müüs oma kogu, ideed ja teened Hollandi Ida-India Kompaniile – mille karmid ja kavalad asjamehed võtsid ta vastu, olgu öeldud, isegi muigevarjundita suunurgas.
NELJAS PEATÜKK
Kuus aastat hiljem oli Henry Whittaker rikas mees, kes sai muudkui aina rikkamaks. Tema kiinapuuistandus Hollandi koloonias Jaaval edenes hästi, puud lausa vohasid rõõmsasti sellel jahedalt niiskel ja astanguliselt mägisel Pengalengani alal – keskkonnas, mis oli, nagu Henry teadis, peaaegu samasugune kui Peruu Andides ja Himaalaja madalamates piirkondades. Henry ise elas istanduses ja hoidis oma botaanilisel aardel valvsalt silma peal. Tema Amsterdami partnerid määrasid nüüd jesuiidikoore maailmaturu hinnad ja teenisid kuuskümmend floriini iga saja naela kiinapuukoore eest, mida nad töötlesid. Nad ei suutnud küllalt kiiresti töödelda. Siin sai terve varanduse kokku ajada ja varandus teeniti tänu omapärale. Henry oli pidevalt arendanud oma istandust, see oli nüüd kaitstud kehvema kvaliteediga liikidega segunemise eest ja andis tugevama ja muutumatuma toimega koort kui isegi Peruus endas kogutud koor. Mis veelgi parem, seda sai hästi transportida ja seda peeti – kuna sellesse ei puutunud korrumpeerunud hispaanlased ega hindud – usaldusväärseks kaubaks.
Hollandi kolooniad olid nüüd maailma suurimad jesuiidikoore tootjad ja tarbijad, selle pulbri abil hoiti terves Malai saarestikus malaariapalavik sõduritest, ametnikest ja töölistest eemal. Eelis, mida see neile rivaalide – eriti inglaste – ees andis, oli üsna otseses mõttes hindamatu. Otsustava kättemaksuhimuga pingutas Henry, et hoida jesuiidikoort Briti turgudest üldse eemal või vähemalt lüüa hind üles, kui toode mingil moel Inglismaale või Briti kolooniatesse jõudis.
Kew’s üritas nüüd juba mängust väljas Sir Joseph Banks viimaks Himaalajas kiinapuud kasvatada, kuid Henry teadmisteta ei tulnud sellest katsetusest midagi välja. Britid kulutasid oma vara, jõudu ja hoolt, kasvatades valet kiinapuusorti valel kõrgusel, Henry teadis seda ja tundis külma rahuolu. 1790. aastatel suri Indias iga nädal malaariasse lugematu hulk Briti kodanikke ja alamaid, sest neil polnud võimalik saada head jesuiidikoort, aga hollandlased rühkisid priskes tervises muudkui edasi.
Henry imetles hollandlasi ja koostöö nendega sujus hästi. Ta mõistis pingutuseta neid inimesi – neid töökaid, väsimatuid, kraave kaevavaid, õlut joovaid otsese ütlemisega ihnsaid kalviniste, kes olid 16. sajandist saadik kaubitsenud ja kes magasid eluaeg igal ööl rahulikult kindla teadmisega, et jumal tahab, et nad oleksid rikkad. Pankurite, kaupmeeste ja aednike maal elavatele hollandlastele meeldis nii nagu Henrylegi, et kõik, mis nad ette võtavad, on kullaläikeline, ja seega hoidsid nad maailma kõrgete intresside lõa otsas. Nad ei halvustanud Henryt tema tahumatute kommete või agressiivse käitumise pärast. Õige kiiresti tegid Henry Whittaker ja hollandlased üksteist vastastikku lausa hämmastavalt rikkaks. Hollandis leidus inimesi, kes nimetasid Henryt Peruu printsiks.
Nüüdseks oli Henry kolmekümne ühe aastane rikas mees ja oli käes aeg edaspidine elu ära korraldada. Alustuseks oli tal võimalus alustada omaenda äri, täiesti eraldi hollandlastest partneritest, ja ta uuris võimalusi väga hoolikalt. Henry polnud sugugi lummatud kalliskividest, sest ta ei teadnud neist midagi. Samuti oli lugu laevaehituse, kirjastamise ja tekstiiliga. Järelikult peab see olema botaanika. Aga mis täpsemalt? Henryl polnud mingit tahtmist alustada vürtsikaubandusega, kuigi sellega sai väga hästi suurt kasumit teenida. Vürtsidega tegeles juba liiga palju rahvaid, ja summad, mis tuli välja käia, et oma kaupa piraatide või võistlejate laevastike eest kaitsta, lõid tulud üle, nii palju kui Henry asjast aru sai. Henry ei hinnanud kuigi kõrgelt ka suhkru- ega puuvillakaubandust, mis tema meelest olid salakavalalt ohtlikud ja kallid, pealegi lahutamatult seotud orjandusega. Henry ei tahtnud orjandusega mingit tegemist teha – mitte sellepärast, et see oli tema meelest moraalselt jälk, vaid ta arvas, et see on majanduslikult ebaefektiivne, räpane ja kulukas ning seda valitsesid mõned maailma kõige vastikumad vahemehed. Tõeliselt huvitasid Henryt ravimtaimed – see oli turg, mida veel mitte keegi polnud täielikult ära kasutanud.
Seega tuleb tegelema hakata ravimtaimede ja farmaatsiaga.
Järgmiseks pidi Henry otsustama, kus ta elama hakkab. Tal oli suurepärane saja teenijaga mõis Jaaval, kuid sealne kliima oli aastate jooksul talle halvasti mõjunud, ta oli külge saanud troopilisi haigusi, mis elu lõpuni tema tervist perioodiliselt rüüstasid. Ta vajas mõõdukama kliimaga kodu. Aga pigem oleks ta endal käe maha raiunud, kui veel kunagi Inglismaale elama asunud. Mandrile teda ka ei tõmmanud, Prantsusmaa oli täis ärritavaid inimesi, Hispaania korrumpeerunud ja ebastabiilne, Venemaa lihtsalt võimatu, Itaalia absurdne, Saksamaa jäik, Portugal allakäiguteel, Holland, kuigi Henry vastu soodsalt meelestatud, oli tuim.
Henry otsustas, et üks