„Pole just ilus pilt, mida sa maalid,” tähendas Wallander.
„Mäletad, mida ma sinult küsisin? Kas sa tahad tõtt või kuuldusi? Sest kuuldused pajatasid Gustaf Wetterstedtist, et ta olevat osav poliitik, lojaalne parteiliige, armastusväärne inimene. Haritud ja võimekas. See hakkab seisma ka tema nekroloogis. Kuivõrd mõni neist plikadest, keda ta õnge tõmbas, ei võta ette röögatada, mis tema asja kohta teab.”
„Mis juhtus siis, kui ta erru läks?” küsis Wallander.
„Ma arvan, et ta ei sobinud kuigi hästi mõnede nooremate ministritega. Eriti naistega. Tookord oli suur generatsioonivahe. Minu meelest ta mõistis, et tema aeg on möödas. Minu oma niisamuti. Mina lõpetasin töö ajakirjanikuna. Pärast seda, kui ta Ystadi tuli, pole ma kordagi temale mõelnud. Enne tänast.”
„Oskad sa ette kujutada kedagi, kes veel nii pika aja tagant oleks valmis temalt elu võtma?”
Lars Magnusson kehitas õlgu.
„Selle peale on võimatu vastata.”
Wallanderil jäi veel üksainus küsimus.
„Kas sa suudad meenutada, oled sa kunagi kuulnud siinmail toimunud mõrvast, mille puhul ohver oleks skalpeeritud?”
Lars Magnussoni silmad tõmbusid pilukile. Ta silmitses Wallanderit äkitselt tärganud uudishimuga.
„Juhtus temaga see? Seda nad teleris ei öelnud. Nad oleksid seda teinud, oleksid nad teadnud.”
„See jääb meie vahele,” ütles Wallander ja vaatas silma Lars Magnussonile, kes talle noogutas.
„Me ei taha seda praegu veel teada anda,” jätkas Wallander. „Meil on ju alati võimalus peita ennast selle taha, et me ei saa niinimetatud jälitustehnilistel põhjustel seda teatavaks teha. See on politsei kõikehõlmav vabandus pooltõdede esitamiseks. Aga sel korral on asi ka tegelikult nii.”
„Ma usun sind,” lausus Lars Magnusson. „Või ma ei usu sind. See ei mängi mingit rolli, kuna ma pole enam ajakirjanik. Aga mingit skalbimõrvarit ma küll ei suuda meelde tuletada. See oleks kahtlemata näinud hea välja pealkirjas. Ture Svanbergile oleks see meeldinud. Suudad sa lekkimist vältida?”
„Ma ei tea,” vastas Wallander ausalt. „Kahjuks on mul omajagu halbu kogemusi.”
„Mina seda uudist maha müüma ei hakka,” ütles Lars Magnusson.
Seejärel saatis ta Wallanderit ukseni.
„Kuidas kurat sa jaksad politseis töötada?” küsis ta, kui Wallander oli juba uksest välja astunud.
„Ma ei tea,” kostis too. „Kunagi, kui ma teada saan, ütlen sulle.”
Rajuilm oli läinud hullemaks. Tuuleiilid saavutasid tormihoo. Wallander sõitis tagasi Wetterstedti majja. Mõned Nybergi kaastöölistest otsisid ülakorrusel sõrmejälgi. Rõduaknast nägi Wallander Nybergi ennast vankuva redeli otsas aiavärava laternaposti juures. Ta oli sunnitud posti külge klammerduma, et tuul redelit ümber ei lükkaks. Wallander otsustas talle appi minna, kui nägi Nybergi juba alla ronimas. Ta läks esikusse vastu.
„See oleks võinud oodata,” arvas Wallander. „Tuul oleks võinud su redeli pealt alla puhuda.”
„Kui ma oleksin kukkunud, oleks mul kehvasti läinud,” kostis Nyberg vihaselt. „Ja loomulikult oleks lambi järelevaatamisega võinud oodata. See oleks võinud ununeda ja jäädagi tegemata. Aga kuna küsijaks olid sina ja mul on teatud määral austust sinu võimete vastu oma tööd teha, otsustasin lambi üle vaadata. Aga ma kinnitan sulle, ma tegin seda ainult sellepärast, et sina palusid.”
Wallander oli Nybergi ülestunnistusest jahmunud. Ent ta püüdis seda mitte välja näidata.
„Mis sa leidsid?” küsis ta selle asemel.
„Lambipirn polnud katki,” ütles Nyberg. „See oli välja kruvitud.”
Wallander püüdis kähku endamisi kaaluda, mida see tähendas. Seejärel langetas ta otsuse.
„Oota üks silmapilk,” lausus ta, läks elutuppa ning helistas Sara Björklundile. Naine võttis ise telefoni.
„Palun vabandust, et ma õhtul veel tülitan,” alustas ta. „Aga mul on üks küsimus, millele ma vajan vastust. Kes vahetas Wetterstedti majas hõõglampe?”
„Seda tegi ta ise.”
„Kas ka väljas?”
„Ma arvan küll. Ta kandis aia eest ise hoolt. Mina olin ilmselt ainus, kes ta majja pääses.”
Välja arvatud need, kes mustas autos istusid, mõtles Wallander.
„Aiavärava juures seisab post laternaga,” jätkas ta. „Kas see ka tavaliselt põles?”
„Talve poole, pimedaga põles see tal alati.”
„See oligi kõik, mis ma teada tahtsin,” ütles Wallander. „Tänan jutuajamise eest.”
„Saad sa hakkama sellega, et ronid veel korra redeli otsa?” küsis ta Nybergilt, kui oli esikusse tagasi tulnud. „Tahaksin, et sa keeraksid uue pirni sisse.”
„Tagavarapirnid seisavad garaažiesises ruumis,” lausus Nyberg ja asus saapaid jalga tõmbama.
Nad läksid uuesti rajusse. Wallander hoidis redelit, sel ajal kui Nyberg üles ronis ja pirni sisse keeras. See süttis otsemaid. Nyberg kinnitas kupli ja ronis redelilt alla. Nad läksid alla randa.
„Vahe on suur,” ütles Wallander. „Nüüd on kuni veepiirini valge.”
„Ütle, mida sa mõtled,” sõnas Nyberg.
„Ma usun, et mõrvapaik asub kuskil neis piirides, mida latern valgustab,” sõnas Wallander. „Kui meil veab, vahest leiame kupli siseküljelt sõrmejälgi.”
„Sa mõtled niisiis, et mõrvar on kõik ette kavandanud? Keeras pirni välja, et poleks liiga valge?”
„Jah,” kostis Wallander, „umbes nõnda ma mõtlen.”
Nyberg pöördus koos redeliga aeda tagasi. Wallander seisis paigal ning laskis vihmal nägu piitsutada.
Piirded olid ikka veel alles. Äärmise liivaluite taha oli pargitud politseiauto. Välja arvatud üks mopeediga mees, polnud enam ühtki uudishimulikku kohal.
Wallander pööras ringi ja läks tagasi majja.
10
Ta astus keldrisse hommikul pärast seitset ning põrand tundus jahedana ta paljaste jalataldade all. Seisis vaikselt ja kuulatas. Pani siis ukse enda järel kinni ja keeras lukku. Kükitas maha ja uuris õhukest jahukorda, mille ta oli viimati siin käies põrandale raputanud. Aga keegi polnud tema maailma sisse tunginud. Tolm põrandal ei näidanud mingeid jalajälgi. Seejärel vaatas ta üle rotilõksud. Tal oli õnne olnud. Kõigis neljas puuris oli saak sees. Ühes neist istus suurim rott, keda ta kunagi näinud. Kord oma elu lõpul oli Geronimo jutustanud pawnee suguharu sõdalasest, keda ta oli kunagi nooruses võitnud. Selle nimi oli olnud Kuue Küünega Karu, kuna mehe vasakul käel oli olnud kuus sõrme. See oli olnud ta kõige kurjem vaenlane. Tookord oli Geronimo olnud surmaga üsna silmitsi, kuigi ta oli alles väga noor. Ta raius oma vaenlaselt selle kuuenda sõrme ja kuivatas päikese käes ära. Seejärel oli ta kandnud sõrme palju aastaid väikeses nahkkotikeses oma vöö küljes. Ta otsustas katsetada üht oma suurtest kirvestest suure roti peal. Väiksemate peal tahtis ta järele proovida, millist mõju avaldab tegelikult enesekaitseballoon.
Aga veel oli sinnamaani hulk aega. Kõigepealt pidi ta läbi tegema suure moondumise. Ta istus peeglite ette, sättis valguse nii, et peeglid ei annaks vastuhelke, ja silmitses siis oma nägu. Ta oli tõmmanud vasakule põsele väikese kriimu. Haav oli juba paranenud. Esimene samm lõpliku moondumise suunas. Löök oli olnud laitmatu. Ta oli nagu küttepuud raiunud, kui lõi pooleks esimese koletise selgroo. Ta oli tundnud iseendas vaimudemaailma juubeldust. Kõhklemata oli ta keeranud koletise selili ja lõiganud sellelt skalbi. See asus