„Kuriteopaika,” vastas Wallander. „Mida pole olemas. Ma tahaksin välistada võimalust, et ta tapeti siin sees. Sa peaksid maja oma tavalisel viisil läbi võtma.”
Nyberg noogutas ning kadus köögist. Kohe seejärel kuulis Wallander, kuidas ta pahandas ühe oma alluvaga. Wallander arvas, et peaks sõitma koju ja mõne tunni magama. Otsustas siis maja veel kord üle vaadata. Ta alustas keldrist. Mõne aja möödudes oli ta juba ülakorrusel. Ta läks Wetterstedti suurde magamistuppa. Avas riidekapi. Lükkas ülikonnad lahku ja vaatas kapipõhja. Allkorruselt kostis Nybergi ärritatud hääl. Ta oli juba kapiust sulgemas, kui ta pilk langes ühele väikesele kotikesele kapinurgas. Ta kummardus ja tõstis selle välja. Istus sängiservale ning avas koti. Selle sees oli kaamera. Wallanderi arvates ei olnud see eriti kallis. Ta nägi, et kaamera oli sedasama sorti, nagu Linda endale mullu ostis, ja selles oli film sees. Seitse võtet 36-st olid säritatud. Ta toppis kaamera kotti tagasi. Läks alla Nybergi juurde.
„Selles kotis on kaamera,” sõnas ta. „Ma tahaksin, et sa laseksid pildid ära ilmutada nii kiiresti kui võimalik.”
Kell lähenes keskööle, kui ta Wetterstedti majast lahkus. Vihma sadas ikka veel üsna kõvasti.
Ta sõitis otseteed koju.
Korterisse jõudnud, võttis ta köögis istet. Mõtted tiirlesid selle ümber, mis võis olla piltidel.
Vihmapiisad põristasid vastu aknaruutu.
Äkitselt tajus ta, et ligi oli hiilinud hirm.
Midagi oli juhtunud. Ent ta aimas, et see oli üksnes millegi suurema algus.
8
Neljapäeva, 23. juuni hommikul ei valitsenud Ystadi politseimajas vähimalgi määral jaanipäevameeleolu. Wallanderi äratas juba pool kolm öösel keegi Dagens Nyheteri ajakirjanik, kes oli saanud Östermalmi politseist vihje Gustaf Wetterstedti surma kohta. Kui Wallanderil oli pärast seda õnnestunud uuesti magama jääda, helistas Expressen. Ka Hanssonit aeti öösel üles. Kui nad kohe pärast seitset koosolekuruumi kokku tulid, olid kõik unesegased ja väsinud. Oli tulnud ka Nyberg, kuigi ta oli jätkanud Wetterstedti maja läbiotsimist kuni kella viieni hommikul. Teel koosolekuruumi oli Hansson Wallanderi kõrvale tõmmanud ja öelnud, et temal tuleb kõike juhtida.
„Ma usun, et Björk teadis, et see peab juhtuma,” lausus Hansson. „Sellepärast ta ametist lahkuski.”
„Ega ta ei lahkunud,” ütles Wallander. „Teda edutati. Pealegi oli temal kõige vähem võimeid tulevikku ette näha. Tal oli piisavalt muresid sellegagi, mis päevast päeva tema ümber sündis.”
Ent Wallander teadis, et vastutus Wetterstedti mõrvari tagaotsimise korraldamise eest pidi langema temale. Nende esimene suurem raskus seisnes selles, et nad kannatasid suviti inimeste vähesuse all. Tänutundega mõtles ta, et Ann-Britt Höglund oli avaldanud valmisolekut oma puhkust edasi lükata. Aga mis saab tema enda puhkusest? Ta oli kavatsenud kahe nädala pärast asuda koos Baibaga teele Skageni poole.
Laua ääres istudes vaatas ta väsinud nägusid, mis teda ümbritsesid. Vihma sadas ikka veel, kuigi oli hakanud valgemaks minema. Tema ees laual oli kuhi telefonisedeleid, mis talle vastuvõturuumist üle anti. Ta lükkas need kõrvale ja koputas pliiatsiga lauale.
„Me peame nüüd alustama,” sõnas ta. „Kõige halvem, mis võis juhtuda, on nüüd käes. Meil on keset puhkuste aega mõrvajuhtum. Katsume ennast organiseerida nii hästi kui võimalik. Kohe siinsamas on jaanipäev, mis tõmbab ära välipolitsei jõud. Aga tavaliselt juhtub ikka ka midagi niisugust, mis langeb kriminaaljälituse peale. Juurdlust kavandades peame seda silmas pidama.”
Keegi ei öelnud sõnagi. Wallander pöördus Nybergi poole küsimusega, kuidas on läinud uuringud.
„Jääks ainult vihm kas või mõneks tunniks üle,” lausus Nyberg. „Selleks et kuriteopaika leida, peame pealmise liivakihi läbi kaevama. Seda on peaaegu võimatu teha enne, kui natuke kuivemaks tõmbab. Muidu tulevad ainult kamakad üles.”
„Helistasin natukese aja eest Sturupi lennuvälja meteoroloogile,” ütles Martinsson. „Ta oletas, et vihmasadu lakkab Ystadis pärast kaheksat. Aga pärastlõunaks tõstab tormituult. Ja siis tuleb jälle vihma. Aga hiljem selgineb.”
„Ikka midagi,” tähendas Wallander. „Harilikult on meil lihtsam, kui jaanilaupäeva õhtul on halb ilm.”
„Paistab, et seekord tuleb meile appi jalgpall,” arvas Nyberg. „Ma ei arva, et inimesed hakkavad vähem jooma. Aga nad jäävad telerite ette.”
„Mis juhtub siis, kui Rootsi kaotab Venemaale?” küsis Wallander.
„Seda ei juhtu,” kostis Nyberg. „Meie võidame.”
Wallander taipas, et Nyberg on jalgpallihuviline.
„Ma loodan, et sul on õigus,” ütles ta.
„Muidu aga ei leidnud me paadi ümbruses midagi huvipakkuvat,” jätkas Nyberg. „Käisime üle ka rannaosa Wetterstedti aia ja paadi vahel kuni alla veepiirini välja. Korjasime üles mitmeid esemeid. Aga vaevalt küll midagi, mis meile huvi pakuks. Vahest ehk ühe erandiga.”
Nyberg võttis ühe oma kilekotikestest ja pani lauale.
„Üks politseinikest, kes piirdelinti üles tõmbas, leidis selle. See on aerosoolipurk. Sihuke, nagu naistel soovitatakse käekotis kanda ja kasutada kallaletungi korral.”
„Kas need pole meil keelatud?” küsis Ann-Britt Höglund.
„On küll,” lausus Nyberg. „Aga seadus on omaette asi. See leiti liiva seest lindi lähedusest. Me tahame otsida sellelt sõrmejälgi. Vahest see võiks midagi anda.”
Nyberg pistis kilekoti tagasi oma pauna.
„Kas üks mees suudab seda paati ümber keerata?” küsis Wallander.
„Ei suuda, kui tegemist pole ennenägematu jõumehega,” vastas Nyberg.
„See tähendab, et nad olid kahekesi,” lausus Wallander.
„Mõrvar võis ju paadi juurest liiva ära tõmmata,” sõnas Nyberg kõhklevalt. „Ja lükata selle tagasi pärast seda, kui oli Wetterstedti sinna alla nüginud.”
„Võimalus on muidugi olemas,” nentis Wallander. „Aga tundub see ka usutavana?”
Keegi laua ümbert ei kommenteerinud.
„Miski ei viita sellele, et mõrv oleks toime pandud majas,” jätkas Nyberg. „Me ei leidnud mingeid verejälgi ega muid märke kuriteopaigast. Keegi pole ka majja sisse murdnud. Kas ehk midagi on varastatud, sellele ei oska ma vastust anda. Aga pealtnäha küll ei paista.”
„Leidsid sa muidu midagi, mis tundub märkimisväärsena?” küsis Wallander.
„Minu meelest on kogu maja märkimisväärne,” ütles Nyberg. „Wetterstedtil pidi vägagi lahedalt raha olema.”
Nad mõtisklesid hetke selle üle, mis Nyberg oli öelnud. Wallander taipas, et tal tuleb teha kokkuvõte.
„Kõige tähtsam on saada vastus küsimusele, millal Wetterstedt tapeti,” alustas ta. „Laipa üle vaadanud arst arvas, et see pidi toimuma rannas. Ta leidis liivateri nii suust kui silmadest. Aga me peame ootama ära, mis ütlevad kohtuarstid. Et meil pole olemas mingeid jälgi, mida mööda minna, ega ka ilmset mõrvamotiivi, peame liikuma edasi laial rindel. Peame kindlaks tegema, mislaadi isiksus Wetterstedt oli. Kellega ta suhtles? Millised harjumused tal olid? Peame kaardistama karakteri ja kindlaks tegema, kuidas ta elu välja nägi. Me ei pääse ka asjaolust, et ta oli kahekümne aasta eest üsnagi tuntud isik. Ta oli justiitsminister. Mõnede seas oli ta väga populaarne, teised vihkasid teda. Teda ümbritsesid alalised kuuldused skandaalidest. Kas võib oma osa mängida kättemaks? Ta löödi maha ja tal kisti juuksed peast. Võeti skalp maha. On midagi seesugust varem juhtunud? Kas saame leida kokkulangevusi mingite varasemate mõrvajuhtumitega? Martinssonil tuleb oma arvutid tuliseks ajada. Wetterstedtil oli koduabiline, kellega me kohe täna peame