Valejälg. Henning Mankell. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Henning Mankell
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2014
isbn: 9789985331774
Скачать книгу
mõrvamotiivile?”

      „Sellest peale, kui uudis avaldati, on juba kaks inimest helistanud ja mõrva üles tunnistanud,” tähendas Svedberg. „Üks helistas Malmöst automaadist. Oli nii purjus, et võis vaevalt aru saada, mis ta öelda tahab. Palusime Malmö kolleege ta üle kuulata. Teine helistaja istub Osteråkeri vanglas. Ta viimane puhkus oli veebruaris. Aga Gustaf Wetterstedt äratab täiesti ilmselt siiamaani tugevaid tundeid.”

      „Meie, kes me küllalt kaua ametis oleme olnud, teame ju, et see käib ka politsei kohta,” lausus Wallander. „Tema justiitsministriks oleku aja jooksul juhtus mõningaidki asju, mida keegi meist pole unustanud. Kõigist justiitsministritest ja politsei peadirektoritest oli ilmselt Wetterstedt see, kes meid kõige vähem kaitses.”

      Nad arutasid läbi erinevad tööülesanded ning jaotasid need omavahel. Wallander ise pidi Wetterstedti koduabilise üle kuulama. Otsustati kohtuda uuesti kell neli samal pärastlõunal.

      „On jäänud veel kaks asja,” lisas Wallander. „Esiteks hakkavad meid ründama fotograafid ja ajakirjanikud. Seesuguseid asju massimeedia armastab. Meid ootavad ees sihukeste sõnadega pealkirjad, nagu skalpeeriv mõrvar ja skalbimõrv. Niisiis on parem, kui me juba täna ajakirjandust teavitame. Mina loobuksin parema meelega sellest.”

      „Seda sa ei saa,” arvas Svedberg. „Sa pead vastutuse enda peale võtma. Isegi kui sa seda ei taha, saad sina sellega kõige paremini hakkama.”

      „Aga ma ei taha seda üksipäini teha,” ütles Wallander. „Tahan, et Hansson oleks kaasas. Ja Ann-Britt. Ütleme siis, kell üks?”

      Nad pidid juba laiali minema, kui Wallander palus neid oodata.

      „Me ei saa loobuda ka rapsipõllul ennast ära põletanud tüdruku asja uurimisest,” lausus ta.

      „Tahad sa öelda, et siin on olemas mingi side?” küsis Hansson jahmunult.

      „Loomulikult mitte,” vastas Wallander. „Asi on lihtsalt selles, et me peame katsuma tema isikut kindlaks teha samaaegselt Wetterstedti asja uurimisega.”

      „Me pole oma raaliotsingutes veel mingit positiivset vastust saanud,” ütles Martinsson. „Ka mitte tähekombinatsiooni asjus. Aga ma luban, et jätkan tööd.”

      „Keegi peab ometi tema puudumist märkama,” sõnas Wallander. „Noor tüdruk. Minu meelest on see kummaline.”

      „On suveaeg,” tähendas Svedberg. „Paljud noored inimesed on liikvel. Võib minna paar nädalat, enne kui kedagi otsima hakatakse.”

      „Sul on muidugi õigus,” tunnistas Wallander. „Peab kannatama.”

      Kolmveerand kaheksa läksid nad laiali. Wallander oli pidanud koosoleku maha kiires tempos, kuna kõiki neid ootas palju tööd. Oma tuppa jõudes vaatas ta kiirustades läbi telefoniteated. Ükski neist ei tundunud eriti kiire olevat. Ta võttis sahtlist märkmeploki ja kirjutas esilehe ülemisse serva Gustaf Wetterstedti nime.

      Seejärel naaldus ta toolileenile ja pani silmad kinni. Mida ta surm mulle ütleb? Kes raiub ta kirvega surnuks ja võtab temalt skalbi?

      Wallander kummardus uuesti laua kohale.

      Ta kirjutas: „Miski ei viita sellele, et Gustaf Wetterstedti puhul oleks tegemist röövmõrvaga, kuigi ka seda ei saa mõistagi välistada. See pole ka juhumõrv, kui seda ei pannud toime hullumeelne. Mõrvar võttis vaevaks surnukeha ära peita. Jääb üle kättemaksumotiiv. Kellel võis olla põhjust maksta Gustaf Wetterstedtile kätte sel moel, et teda surnuna näha?”

      Wallander pani pastaka käest ning luges kirjapandu kasvava rahulolematusega läbi.

      On veel liiga vara, mõtles ta. Teen võimatuid järeldusi. Peaksin rohkem teadma.

      Ta tõusis püsti ja läks toast välja. Kui ta majast väljus, oli vihm lakanud. Sturupi lennuvälja sünoptikul oli olnud õigus. Ta sõitis otseteed Wetterstedti villasse.

      Piirded rannas olid alles. Nyberg oli juba oma kohal. Koos abilistega keeras ta parajasti kokku puldaneid, mis katsid üht osa rannast. Sel hommikul oli piirete taga hulgaliselt pealtvaatajaid. Wallander keeras välisukse Wetterstedti võtmekimbuga lahti ja läks otse kabinetti. Ta jätkas metoodiliselt läbiotsimist, millega Ann-Britt Höglund oli eelmisel õhtul algust teinud. Tal kulus pool tundi selle naise nime kindlakstegemiseks, keda Wetterstedt oli nimetanud majatalitajaks. Ta nimi oli Sara Björklund ning ta elas Styrbordsgångenil, mis Wallanderi teadmist mööda asus kohe linna läänepoolse sissesõidu juures seisva suure kaubamaja kõrval. Ta võttis laual seisva telefoni ja valis numbri. Pärast kaheksandat kutsungit võeti teisel pool toru. Wallander kuulis karedat mehehäält vastamas.

      „Ma otsin Sara Björklundi,” ütles Wallander.

      „Teda pole kodus,” vastas mees.

      „Kust ma ta leida võiksin?”

      „Kes küsib?” kostis mees tõrjuvalt.

      „Kurt Wallander Ystadi politseist.”

      Teises otsas jäi tükiks ajaks vaikseks.

      „Olete te telefonil?” küsis Wallander ega püüdnudki oma kannatamatust varjata.

      „Kas sellel on tegemist Wetterstedtiga?” küsis mees. „Sara Björklund on minu naine.”

      „Ma pean temaga rääkima.”

      „Ta on Malmös. Tuleb koju alles õhtupoolikul.”

      „Millal ma ta kätte saaksin? Mis kellaajal? Katsuge öelda täpselt!”

      „Ta on kindlasti kodus kell viis.”

      „Siis ma tulen teie juurde kella viieks,” lausus Wallander ja lõpetas kõne.

      Ta lahkus majast ning läks Nybergi juurde. Piirete taga tunglesid pealtvaatajad.

      „Leidsid midagi?” küsis ta.

      Nyberg seisis, liivaämber käes.

      „Ei midagi,” kostis ta. „Aga kui ta siin tapeti ja liivale kukkus, peab olema verd. Võib-olla mitte seljast. Aga peast küll. Sealt pidi verd purskama. Meil on otsaees tugevad sooned.”

      Wallander noogutas.

      „Kust te selle aerosoolipurgi leidsite?” küsis ta.

      Nyberg osutas ühte punkti piirete taga.

      „Kahtlen, kas sellel on asjaga midagi pistmist,” arvas Wallander.

      „Mina samuti,” kostis Nyberg.

      Wallander tahtis juba autosse tagasi minna, kui talle meenus veel üks küsimus Nybergile.

      „Aiavärava kõrval on lamp kustunud,” sõnas ta. „Kas sa võiksid pilgu peale visata?”

      „Mis ma seal tegema peaksin?” küsis Nyberg. „Kas sa tahad, et ma hakkaksin pirni vahetama?”

      „Tahaksin ainult teada, miks ta ei põle,” ütles Wallander. „Ei midagi enamat.”

      Ta pöördus jaoskonda tagasi. Taevas oli hall. Aga vihma ei sadanud.

      „Ajakirjanikud helistavad kogu aeg,” ütles Ebba, kui ta vastuvõturuumist möödus.

      „Nad on teretulnud kella üheks,” vastas Wallander. „Kus Ann-Britt on?”

      „Läks natukese aja eest välja. Ta ei öelnud, kuhu läheb.”

      „Aga Hansson?”

      „Ma arvan, et ta on Per Åkesoni juures. Kas otsin ta üles?”

      „Me peame pressikonverentsi ette valmistama. Hoolitse selle eest, et koosolekuruumis oleks rohkem toole. Rahvast tuleb palju.”

      Wallander läks oma tuppa ja hakkas ette valmistama seda, mida ajakirjanikele öelda. Umbes poole tunni pärast koputas uksele Ann-Britt Höglund.

      „Ma käisin Salomonssoni talus,” ütles ta. „Arvan, et lahendasin probleemi, kust tüdruk bensiini võttis.”

      „Salomonssonil oli laudas bensiinivaru?”

      Ann-Britt