Ta hakkas ennast hoolikalt ette valmistama. Võttis seljakotist välja oma relvad, värvid ja pintslid. Kõige lõpuks võttis ta välja punase raamatu, kuhu olid sisse kirjutatud Ilmutused ja Ülesanded. Selle pani ta ettevaatlikult iseenda ja peeglite vahele lauale.
Eile õhtul oli ta esimese skalbi maasse kaevanud. Haigla territooriumil oli küll valvur. Aga tema teadis kohta, kus piirdeaed oli maha varisenud. Tugev paviljon trellidega nii akende kui uste ees seisis omaette suure pargitaolise ala serval. Õde külastades oli ta kindlaks teinud, millise akna taga too öösel magab. Õe aken oli olnud täiesti pime. Kuskilt koridorist immitsev nõrk valgus oli ainus, mis raskepärasest ja pahaendelisest majast välja tungis. Ta oli skalbi maha matnud ja sosistanud õele, et ta on teel. Ta hävitab koletised, ühe teise järel. Seejärel võib õde maailma tagasi pöörduda.
Ta võttis ülakeha paljaks. Suvest hoolimata külmetas ta keldris valitsevas jaheduses. Ta lõi punase raamatu lahti ning lehitses läbi kõik selle, mis oli kirjutatud mehest nimega Wetterstedt, keda polnud enam olemas. Seitsmendal leheküljel oli kirjeldatud teist skalpi. Ta luges seda, mida ta õde oli kirjutanud, ja mõtles, et kasutab seekord kõige väiksemat kirvest.
Raamatut kinni lüües vaatas ta oma nägu peeglis. Tal oli ema näokuju. Aga silmad oli ta isalt pärinud. Need asetsesid sügaval, otsekui kahurisuud. Nimelt silmade pärast oli tema arvates kahju, et ka isa tuleb ohverdada. Aga ainult sellepärast tuligi see kõhklusetunne, millest ta peagi võitu saab. Need silmad olid ta esimene lapsepõlvemälestus. Need olid teda põrnitsenud, olid teda ähvardanud, ja hiljem polnud ta kunagi suutnud näha oma isa teisiti, kui hiiglasliku silmapaarina, mille juurde kuulusid jalad, käed ja mürisev hääl.
Ta kuivatas käterätikuga nägu. Kastis siis ühe laia pintsli musta värvi sisse ja tõmbas esimese joone otsmikule, täpipealt sinna, kus nuga oli lõiganud lahti naha Wetterstedti otsaesisel.
Ta oli veetnud mitmeid tunde teispool politseitõkkeid. Oli olnud suureks elamuseks näha kõiki neid politseinikke pühendamas oma jõudu sellele, et püüda taibata, mis oli juhtunud ja kes oli tapnud praegu aerupaadi all lamava mehe. Mitmel puhul oli ta tundnud tarvet hüüda, et see oli tema.
See oli nõrkus, mida ta veel täielikult ei valitsenud. See, mida ta tegi, see ülesanne, mille ta võttis oma õe ilmutusraamatust, oli olemas ainult õe, mitte tema enda pärast. Seda nõrkust pidi ta talitsema.
Ta tõmbas otsmikule teise joone. Juba nüüd, mil moondumine oli vaevalt alata jõudnud, tundis ta, et suur osa tema välisest identiteedist on temast lahkumas.
Ta ei teadnud, miks oli talle nimeks pandud Stefan. Kord, kui ema oli olnud enam-vähem kaine, oli ta seda küsinud. Miks Stefan? Miks just see nimi ja ei mingi teine? Ema vastus oli olnud väga ebamäärane. Ilus nimi, oli ta öelnud. Ta mäletas seda. Ilus nimi. See nimi oli olnud populaarne. Talle ei tahetud panna nime, mida poleks kellelgi teisel peale tema. Siiamaani mäletas ta, kuidas ta oli ärritunud. Oli läinud elutoa sohval lesiva ema juurest minema ja lahkunud majast. Seejärel oli ta sõitnud jalgrattaga alla mere äärde. Seal oli ta kõndinud piki randa ja valinud endale uue nime. Ta oli valinud Hooveri. Föderaalse Juurdlusbüroo ülema järgi. Ta oli lugenud ühte raamatut tema kohta. Käisid kuuldused, et mehe soontes voolab ka tilgake indiaanlaseverd. Ta oli arutanud, kas ka tema suguvõsas on minevikus olnud indiaanlasi. Vanaisa oli rääkinud, et nii mõnedki nende perest olid ammustel aegadel Ameerikasse välja rännanud. Võib-olla oli keegi neist mõne indiaanlasega paari läinud. Isegi kui seda verd pole lausa tema enda soontes, oli see siiski olemas perekonnas.
Alles pärast seda, kui õde haiglasse kinni pandi, oli ta otsustanud sulatada Geronimo kokku Hooveriga. Ta oli tuletanud meelde, kuidas vanaisa oli talle kord näidanud, mismoodi sulatatakse tina ja valatakse see kipsvormidesse, mis kujutavad tillukesi sõdureid. Kui vanaisa suri, oli ta vormid ja tinakopsiku endale võtnud. Sellest ajast peale olid need lebanud pappkarbis nende keldris. Nüüd oli ta need jälle välja võtnud ja muutnud vormi nii, et sulatina moodustaks kuju, mis oleks ühtaegu nii politseinik kui indiaanlane. Ühel hilisel õhtutunnil, kui kõik magasid ja isa istus vanglas ega saanud niisiis tormata nende korterisse suvalisel ajal ööpäevast, oli ta sulgenud ennast kööki ja pannud toime suure tseremoonia. Sulatades Hooveri kokku Geronimoga, oli ta loonud endale uue identiteedi. Ta oli kardetud politseinik, kelle vaprus oli indiaani sõdalase oma. Ta pidi olema haavamatu. Keegi ei pidanud teda takistama hädavajaliku kättemaksu teostamisel.
Ta jätkas sellega, et vedas kaarekujulised jutid kulmude kohale. Selle läbi vajusid ta silmad veelgi sügavamale silmakoobastesse. Nad olid seal otsekui luuravad röövloomad. Kaks röövlooma, kaks pilku. Aeglaselt mõtles ta läbi selle, mis ootas ees. Oli jaanilaupäev. Tuul ja vihm raskendavad tema ülesannet. Kuid need ei takista teda. Ta mõtles, et peab enne sõitu Bjäresjösse ennast soojemalt riidesse panema. Küsimus, millele ta vastust ei saanud, seisnes selles, kas too pidu, mida ta pidi külastama, viiakse äkki ilma tõttu üle siseruumidesse. Aga ta sisendas endale, et peab lootma oma kannatlikkusele. Seda voorust oli Hoover oma uustulnukaile alati sisendanud. Nagu ka Geronimo. Alati tuleb hetk, mil inimese valvsus lõtvub. Siis tuleb tegutsema hakata. Sama kehtib ka juhul, kui pidu peaks majja üle viidama. Varem või hiljem tuleb see mees majast välja, keda ta väisata kavatseb. Siis ongi õige hetk käes.
Ta oli eelmisel päeval kohal käinud. Oli jätnud mopeedi metsatukka ja otsinud välja künka, mille otsast võis segamatult luurata. Arne Carlmani maja seisis nagu Wetterstedtigi oma täiesti omaette. Tal polnud naabreid läheduses. Pügatud pajuallee viis vana valgeksvõõbatud Skåne elamu juurde.
Ettevalmistused jaanilaupäeva tähistamiseks olid juba alanud. Ta oli näinud, kuidas lahtisest veoautost tõsteti maha klapplaudu ja üksteise otsa käivaid kergeid toole. Aia ühes nurgas püstitati parajasti serveerimistelki.
Ka Arne Carlman oli seal olnud. Ta oli näinud binoklis, kuidas too mees, keda ta homme pidi külastama, käis mööda aeda ringi ja andis juhiseid. Mehel oli seljas treeningdress. Pähe oli ta tõmmanud bareti. Ta polnud suutnud vältida meenutamast oma õde koos selle mehega, ning samas oli ta tundnud iiveldust. Rohkem polnud tal tarvis vaadata. Ta teadis, kuidas hakkab tegutsema.
Saanud valmis otsmiku ja silmi ümbritsevate varjudega, tõmbas ta kaks tugevat valget joont ninast kummalegi poole. Juba ta tundiski Geronimo südant rinnus löömas. Ta kummardas alla ja lülitas sisse põrandal seisva magnetofoni. Trummid olid väga tugevad. Vaimud hakkasid temas rääkima.
Alles hilisel pärastlõunal sai ta valmis. Valis relvade seast, mida kaasa võtta. Laskis siis rotid ühte suurde kasti. Need püüdsid mööda seinu üles ronida, aga see ei läinud neil korda. Ta sihtis kirvega, mida kavatses proovida rammusatest rottidest kõige suurema peal. Hoop lõi roti pooleks. See käis nii kiiresti, et loom ei jõudnud häältki teha. Seevastu hakkasid ülejäänud rotid kastiseinu kraapima, et vabadusse pääseda. Ta läks seinal konksu otsas rippuva nahkkuue juurde. Pistis käe põuetaskusse, et võtta sealt aerosooliballoon. Ent see oli kadunud. Ta katsus kuue ülejäänud taskud järele. Kuskilt ei leidnud ta otsitavat. Hetke vältel seisis ta liikumatult. Oli keegi ikkagi siin käinud? Ta otsustas, et see pole võimalik. Et oma mõtteid selitada, istus ta uuesti peeglite ette. Aerosool pidi olema ta taskust välja kukkunud. Pikkamööda ja metoodiliselt mõtles ta läbi kõik need päevad, mis olid möödunud Gustaf Wetterstedti külastamisest. Siis ta taipas, kuidas asi oli käinud. Ta pidi olema purgi pillanud siis, kui jälgis tõkete tagant politsei tegutsemist. Kord oli ta kuue maha võtnud, et kampsunit selga ajada. Siis see pidigi juhtuma. Ta otsustas, et see ei kujuta endast ohtu. Kes tahes võib aerosooli kaotada. Isegi kui sellel peaks olema tema sõrmejälgi, pole politseil neid oma registris. FBI ülem Hoover olnuks abitu, kui tal tulnuks aerosooli järgi kedagi otsima hakata. Ta tõusis oma kohalt peeglite ees ja pöördus tagasi rotikasti juurde. Teda nähes hakkasid rotid ühest seinast teise visklema. Ta tappis nad kolme kirvehoobiga. Toppis verised rotiraiped kilekotti, mille sidus hoolikalt kinni, enne kui teise kilekoti sisse pani. Pühkis kirvetera ära ja katsus seda sõrmeotstega.
Pärast kella kuut pärastlõunal oli ta valmis. Oma relva ja koti rotiraibetega oli ta pistnud