„Paadi all lamab surnud mees,” sõnas Wallander, kui politseinikud olid tema ümber kogunenud. „Oletatavasti on see Gustaf Wetterstedt, kes kunagi ammu oli meie kõrgem ülemus. Minuvanused vähemalt mäletavad seda aega, kui ta oli justiitsminister. Ta elas siin pensionärina. Nüüd on ta surnud. Peame lähtuma sellest, et ta on mõrvatud. Niisiis, alustame sellest, et piirame sündmuspaiga ära.”
„Lausa vedamine, et täna öösel matše ei toimu,” tähendas Martinsson.
„Vahest oli teo toimepanija samuti jalgpallihuviline,” pillas Wallander.
Ta täheldas, et ärritub, kui talle pidevalt meelde tuletati toimuvaid maailmameistrivõistlusi. Kuid ta ei näidanud seda Martinssoni ees välja.
„Nyberg on teel,” teatas Martinsson.
„Meil tuleb öö läbi tegutseda,” ütles Wallander. „Hakkame parem kohe peale.”
Svedberg ja Ann-Britt Höglund olid saabunud ühega kõige esimestest autodest. Kohe seejärel ilmus kohale ka Hansson. Göran Lindgren tuli tagasi, kollased vihmariided seljas. Ta pidi kordama, mismoodi ta oli surnud mehe leidnud, ja Svedberg pani kõik kirja. Kuna vihm oli nüüd juba päris tugev, seisid nad eemal liivaluitel kasvava puu alla. Pärast palus Wallander Lindgreni veel pisut oodata. Et ta paati ikka veel pöörata ei tahtnud, tuli kohalekutsutud arstil liiva välja kaevata, pääsemaks konstateerima, et Wetterstedt on tõepoolest surnud.
„Ilmselt peaks ta olema lahutatud,” ütles Wallander. „Aga me peame sellele kinnitust saama. Mõned teist jäägu siia. Meie Ann-Britiga läheme üles tema majja.”
„Võtmed,” tähendas Svedberg.
Martinsson läks alla paadi juurde, heitis kõhuli ja sirutas käe välja. Mõne minuti jooksul õnnestus tal Wetterstedti jopitaskust võtmekimp kätte saada. Wallanderile võtmeid üle andes oli Martinsson üleni märja liivaga koos.
„Peame mingi varju üles tõmbama,” viskas Wallander ärritatult. „Miks Nybergi veel kohal pole? Miks kõik nii aeglaselt käib?”
„Küll ta tuleb,” vastas Svedberg. „Täna on kolmapäev. See on tal harilikult saunapäev.”
Nad läksid koos Ann-Britt Höglundiga üles Wetterstedti maja poole.
„Ma mäletan teda kõrgemast politseikoolist,” ütles Ann-Britt äkitselt. „Keegi oli kinnitanud seinale tema foto ja kasutanud seda nooleviskamise märklauana.”
„Politseinike seas polnud ta kunagi populaarne,” ütles Wallander. „See oli tema ajal, kui me märkasime, et on tulemas midagi uut. Mingi hiiliv muutus. Mul on meeles, et meile oleks korraga nagu kott pähe tõmmatud. Tookord oli peaaegu häbiasi politseinik olla. Tol ajal paistis nii, et rohkem tunti muret vangide heaolu kui kuritegevuse kasvu pärast.”
„Ega ma paljut ei mäleta,” sõnas Ann-Britt Höglund. „Aga kas ta polnud ka mingisse skandaali segatud?”
„Käis palju kuuldusi,” kostis Wallander. „Nii ühe kui teise asja kohta. Aga ükski asi ei leidnud kunagi tõestamist. Olen kuulnud, et terve hulk politseinikke Stockholmis oli tookord üsna nördinud.”
„Võib-olla on aeg talle järele jõudnud,” lausus naine.
Wallander vaatas talle hämmeldunult otsa, kuid ei öelnud midagi.
Nad olid jõudnud Wetterstedti aeda rannaribast eraldava müüri väravani.
„Tegelikult olen ma siin varem käinud,” ütles Ann-Britt äkitselt. „Tal oli kombeks helistada politseisse ja kaevata noorte peale, kes suvel öösiti rannas istusid ja laulsid. Üks neist noorukitest saatis Ystads Allehanda toimetusele lugejakirja ja avaldas pahameelt. Björk palus siis mul siia sõita ja vaadata, mismoodi siin välja näeb.”
„Mis siin vaadata oli?”
„Ega ma ei teagi. Aga nagu sa mäletad, oli Björk kriitika suhtes väga tundlik.”
„See oli üks tema paremaid külgi,” tähendas Wallander. „Igal juhul ta kaitses meid. Seda ei juhtu kaugeltki alati.”
Nad leidsid kätte õige võtme ja keerasid värava lukust lahti. Wallander täheldas, et lamp värava kõrval oli läbi põlenud. Aed, kuhu nad sisenesid, oli hästi hooldatud. Murul ei vedelnud ainsatki mullusuvist puulehte. Aias oli väike purskkaev veemänguga. Kaks paljast kipslapsukest purskasid teineteise peale suust vett. Lehtlas seisis kiiksohva. Plaatidega kaetud kiviterrassil oli marmorplaadiga õuelaud ja toolid.
„Hästihoitud ja kallis,” tähendas Ann-Britt Höglund. „Mis sa arvad, palju selline marmorlaud maksab?”
Wallander jäi vastuse võlgu, sest ta ei teadnud seda. Nad jätkasid teed maja poole. Wallander kujutas ette, et villa võis olla ehitatud kunagi sajandi algul. Piki kividega sillutatud aiateed minnes jõudsid nad välja maja esiküljele. Wallander helistas uksekella. Ootas enam kui minuti ja helistas uuesti. Alles pärast seda otsis ta välja õige võtme ja keeras ukse lukust lahti. Nad astusid esikusse, kus põles valgus. Wallander hüüdis vaikusse. Ent siin polnud kedagi.
„Wetterstedti ei tapetud paadi all,” lausus Wallander. „Muidugi võidi talle rannas kallale tungida. Aga ma usun siiski, et see sündis siin sees.”
„Mispärast?” küsis Ann-Britt.
„Ma ei tea,” kostis Wallander. „Lihtsalt tundub nii.”
Pikkamööda käisid nad maja keldrist kuni pööninguni läbi, ilma et oleksid puutunud midagi peale elektrilülitite. See oli pealiskaudne ülevaatus. Kuid Wallanderi jaoks oli see siiski oluline. Nad ei teadnud, mida otsida, kuna nad ei otsinud midagi erilist. Ent veel mõne päeva eest oli too praegu surnult rannal lebav mees elanud selles majas. Parimal juhul võisid nad otsida jälgi sellest, kuidas oli see äkiline tühik tekkinud. Nad ei näinud kuskil märke vähimastki korratusest. Wallander otsis silmadega mõeldavat kuriteopaika. Juba välisuksel oli ta otsinud jälgi majja sissemurdmisest. Kui nad esikus seisid ja kuulatasid, oli Wallander käskinud Ann-Britt Höglundil kingad jalast võtta. Nüüd hiilisid nad hääletult mööda seda suurt maja, mis tundus iga nende sammuga veelgi kasvavat. Wallander märkas, et ta kaaslane jälgib samavõrra teda kui esemeid tubades, mis nad läbisid. Talle tuli meelde, kui palju kordi oli ta teinud samamoodi Rydbergi suhtes, kui ta oli veel noor ja kogenematu kriminaalpolitseinik. Selle asemel et võtta seda julgustusena, tema teadmiste ja kogemuste austamise märgina, tundis ta ennast rusutuna. Vahtkonna vahetus on juba teel, mõtles ta. Olgugi nad praegu üheskoos selles majas, Ann-Britt Höglund oli ometigi tulija, samal ajal kui talle endale juba aimus eespool ootav allakäigutee. Ta mõtles tollele päevale ligikaudu kaks aastat tagasi, kui nad olid esmakordselt kohtunud. Siis oli ta mõelnud, et see on üks kahvatu ja üldsegi mitte ligitõmbav noor naine, kes on lõpetanud kõrgema politseikooli parimate hinnetega. Kuid Ann-Briti esimesed sõnad temale olid väljendanud usku, et Wallander võib usutavasti õpetada talle kõike seda, mida eraldatud koolimiljöös ettearvamatu tegelikkuse kohta kunagi kuulda ei saanud. Peaks olema vastupidi, mõtles ta ähmast litograafiat silmitsedes, mille motiivi ta ei suutnud tabada. Märkamatult oli üleminek juba toimunud. Ma õpin rohkem sellest, kuidas ta mind vaatab, kui tema saab kätte minu järjest enam kuhtuvast politseinikuajust.
Nad peatusid ühe ülakorruse akna juures, kust avanes vaade rannale. Prožektorid olid juba kohal, viimaks ometi pärale jõudnud Nyberg vehkis vihaselt kätega, juhatades viltuse kilekatte ülestõmbamist aerupaadi kohale. Välispiirde juures olid valves pikkade vihmakuubedega politseinikud. Vihm oli nüüd juba õige tugev ning tõkete taga polnud kuigi palju inimesi.
„Ma hakkan juba arvama, et eksisin,” tähendas Wallander, jälgides seda, kuidas kilekatus viimaks kohale saadi. „Siin pole mingeid jälgi sellest, et Wetterstedt oleks tapetud maja sees.”
„Mõrvar võis kõik ära koristada,” väitis Ann-Britt Höglund.
„Seda saame teada siis, kui Nyberg on