Phearson laiutas ahastuses käsi. „Inimkond areneb, Harry!” hüüdis ta. „Maailm muutub! Viimase kahesaja aastaga on maailm teinud läbi palju radikaalsemad muutused, kui sellel õnnestus teha eelneva kahe tuhande aastaga! Evolutsioon kiireneb, inimeste kui liigi ja inimeste kui tsivilisatsiooni jaoks. Meie töö, heade inimeste töö, on seda protsessi jälgida ja seda niimoodi suunata, et enam midagi nässu ei läheks, et ei tuleks rohkem katastroofe! Kas teie tahate veel ühte samasugust sõda nagu Teine maailmasõda? Kas te tahate veel ühte Holokausti? Me saame maailma muuta, seda paremaks teha!”
„Kas te arvate, et teie olete sobilik inimene tuleviku üle valvama?”
„Igatahes, jumala eest!” möirgas ta. „Sest mina olen demokraatia kaitsja, kurat võtaks! Sest mina olen liberaal, kes usub vabadusse, kurat võtaks, sest mina olen heade poolel, mul on hea süda ja keegi ju peab tuleviku üle valvama, pagan küll!”
Ma naaldusin tooli seljatoele. Vihm langes nurga all, peksis vastu klaasi. Laual olid värsked lilled, minu tassis oli külm kohv. „Andke andeks, härra Phearson,” laususin ma lõpuks. „Ma ei tea, mida te tahate, et ma teile räägiksin.”
Ta poetas end kiiresti toolile, lükkas selle mulle lähemale, ja hakkas rääkima vaikselt, peaaegu vandeseltslaslikult, käed kokku pandud žestiks, mis võib-olla oli andekspaluv. „Miks me Vietnamis ei võida? Mida me valesti teeme?”
Ma ägasin ja surusin peopesad vastu meelekohti. „Keegi ei taha teid sinna! Vietnamlased ei taha teid sinna, hiinlased ei taha, isegi teie enda rahvas ei taha, et te Vietnamisse läheksite! Sõda, mida keegi ei taha pidada, ei saa ka võita!”
„Aga kui me viskaksime pommi? Üheainsa pommi, Hanoisse, teeksime selle maatasa?”
„Ma ei tea, mis siis saaks, sest seda pole juhtunud, ja seda ei juhtugi, sest see oleks ebainimlik!” karjusin ma. „Te ei taha ju teadmisi, te tahate kinnitust oma mõtetele, aga mina…” Korraga olin ma püsti ja selle üle niisama üllatunud kui kõik teised ruumis. „… mina ei saa teile seda anda,” lõpetasin ma. „Mul on kahju. Kui ma sellega nõustusin, arvasin ma, et te olete… et te tahate midagi muud. Ilmselt ma eksisin. Ma pean… mõtlema.”
Maad võttis vaikus.
Hiina keeles kirjeldatakse astmat kui looma puhkimist, kelle hingamine on haiguse tõttu raske. Phearsoni keha oli liikumatu nagu raidkuju, tema käed olid seatud tsiviliseeritud poosiks, tema pintsak oli sirge, nägu ilmetu, kuid tema rinnust paiskus loomalik hingamine. „Mis on teie olemasolu mõte?” küsis ta ja neid sõnu vormis aastatepikkune viisakas kasvatus ning hoolikas enesekontroll, kuid hingeõhk nende sõnade taga oleks tahtnud minu kõri hammastega puruks rebida ja verd neelata. „Kas te arvate, et see pole tähtis, doktor August? Kas te arvate, et te surete ja ongi kogu lugu? Maailm hakkab otsast peale, põmaki!” Ta lajatas peopesaga vastu lauda, nii kõvasti, et portselanist tassid hüppasid alustasside peal. „Meie, väikesed inimesed oma väikeste eludega, oleme surnud ja läinud ja kõik see…” ta ei pidanud liigutama, aitas sellest, et tema pilk vilksas korraks üle toa „…oli lihtsalt unenägu. Kas te olete Jumal, doktor August? Kas teie olete ainus elusolend, kes on tähtis? Kas te arvate, et teie valu on suurem ja olulisem, kuna te mäletate seda? Kas te arvate, et teie elu on ainus, mis läheb arvesse, sest teie kogete seda? Kas see on nii?”
Ta ei karjunud, ei tõstnud häält, kuid loomalik hingamine oli kiire, kuigi tema sõrmed tõmbusid pingule, hoides end tagasi, et rebimistungile mitte järele anda. Ma avastasin, et mul ei ole midagi öelda. Ei ole sõnu, mõtteid, õigustusi, etteheiteid. Phearson tõusis äkitselt, järsult, justkui katkestaks millegi, kuigi ma ei julgenud pakkuda, mille. Veresoon tema meelekohal vingerdas usinalt naha all. „Olgu.” Ta heitis selle sõna hingeldades. „Olgu, doktor August. Olgu pealegi. Me mõlemad oleme natuke väsinud, natuke pettunud… Võib-olla on meil vaja teha väike paus. Võtame ülejäänud päeva vabaks ja mõtleme selle üle, eks ole? Olgu,” otsustas ta ise, enne kui ma jõudsin vastata. „Hea mõte. Suurepärane. Homme näeme.”
Seda öelnud, sammus ta välja, ilma et oleks rohkem sõnagi öelnud või tagasi vaadanud.
14. PEATÜKK
Ma pidin lahkuma.
See tunne oli kasvanud minu sees juba mõnda aega ja nüüd oli see saanud viimase kinnituse. Ma ei näinud, et siit võiks tulla midagi head, niisiis pidin ma jalga laskma. Oli selge, et ma ei saa lihtsalt välisuksest välja jalutada, kuid mõnikord on kõige lihtsamad põgenemisplaanid ka kõige paremad.
Miks ma polnud kõigi idas veedetud aastate jooksul viitsinud natukenegi kung-fud õppida?
Nüüd, mil ma istusin oma toas ja ootasin õhtuhämarikku, tundus see küsimus naeruväärne. Majas olid valvurid – nad ei olnud küll riides nagu valvurid, kuid siin oldud aja jooksul olin ma selle maja rütmidega piisavalt tuttavaks saanud ja teadsin, et igal hetkel on siin valves vähemalt viis meest, kes teevad tagaplaanil käsklust oodates vaikselt aega parajaks. Igal õhtul kell seitse toimus vahtkonnavahetus ja uus rühm seedis tavaliselt alles õhtueinet. Selle tõttu olid nad hooletud, aeglasemad ja natuke liiga lõdvestunud. Maastikul minu akna taga oli segamini astelhernest ja kanarbikku ning piimamehel oli tugev Põhja-Inglismaa aktsent. Rohkem polnud mul teada vajagi. Ma olin olnud pargivaht ja siinsamas kandis üles kasvanud, oma esimeses elus olin ma elanud ja surnud selle maa lähedal, nii et ma teadsin, kuidas nõmmel hakkama saada. Phearsonil olid küll vahendid ja mehed, kuid mulle tundus, et ta on linnapoiss, kes pole harjunud looduses jahti pidama. Mul oli vaja ainult majast välja pääseda.
Kui maa hakkas tõmbuma luitunudhalliks ja kell lähenes seitsmele, korjasin ma oma vähesed vahendid kokku: õhtusöögi ajal sisse vehitud kööginuga, köögist näpatud metallkruus ja metalltaldrik, tikutoos, seep, hambahari, hambapasta ja paar küünalt. Phearson oli olnud ettevaatlik – innukale vargale ei olnud jäetud eriti midagi muud kergesti kättesaadavat. Ta oli andnud mulle paberit, et ma saaksin oma mälestused kirja panna, sellele paberile kirjutasin ma valmis kaks kirja. Ma mässisin selle kõik oma teki sisse ja sidusin voodilinast lõigatud ribadega endale selga. Viis minutit pärast seitset, kui valgus nõmmel hakkas hääbuma, avasin ma vaikselt oma magamistoa ukse, tundes end täpselt nagu tobedalt käituv laps, ja suundusin alumisele korrusele.
Ma teadsin, et peaukse ja köögiukse juures on valvurid, kuid mitu valvurit magasid töö juures ja keegi ei vaevunud valvama valvurite endi magamistube. Ühest sellisest leidsin ma tugeva pealiskuue ja mitu paari sokke, tualettlaua pealt aga mõned hinnalised šillingid, siis suundusin ma maja taha, kus üks aken avanes madala söekuuri katusele. Ma libistasin end välja, jalad ees, rippusin hetke ebakindlalt aknaserval, siis aga maandusin katusele metalse mürtsatusega, mis raputas mind kontideni, ja jäin karistust ootama.
Mingit karistust ei tulnud, niisiis libistasin ma end edasi allapoole ja jõudsin vaikselt kruusarajale, mis lookles ümber maja. Kui ma jookseksin, kuulutaks see kõigile, et ma põgenen, niisiis kõndisin ma muretu sammuga, nagu olin kuulnud valvureid kõndimas, süda igal sammul peksmas, kuni jõudsin lõpuks jugapuuheki taha ja võisin jooksma hakata, mida ma viimaks tegingi.
Ma olin vormist väljast, kuigi ma polnud kunagi mingis vormis olnudki, millest ma nüüd väljas oleksin saanud olla, ja aresti all viibimine ei olnud asjale just kaasa aidanud. Kuid mul polnud tohutut koormat ning kummaline joovastus, mälestus lapsepõlve ja nõmme häältest ja lõhnadest, vabanemine, mis lähenes minu enda sammu pikkusega, andis mulle jõudu. Häärberi valdusi ümbritses tervenisti müür, mida ma olin märganud, kui järelvalve all aias jalutasin, kuid see müür oli mõeldud pigem võõraid väljas hoidma, kui vange sees, niisiis leidsin ma väga vähese vaevaga ühe vana tammepuu, mille kõige madalamad oksad ulatusid üle kollase kivimüüri nagu laud, millelt piraadid oma vange merre hüppama sunnivad. Ma ronisin üles, lükates sõrmedega kõrvale kõdunevast puidust toituvaid putukaid, libistasin end mööda oksa edasi, nii nagu ma poisikesena nii palju kordi olin teinud, ja kukutasin end teisel pool müüri maha. Ja niisama lihtsalt olingi ma vaba.
Kui see ainult oleks nii lihtne olnud…
Mul oli plaan ja selle