Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

klubi ei olnud erand.

      „Mõnisada aastat olime St Jamesi pargi lähedal,” seletas Virginia ja valas meile juurde parimat mustalt turult pärinevat brändit. „Mõnikord aga satume Westminsterisse, mõnikord Sohosse. See on kõik 1820-ndate juhatuse pärast! Neil on nii igav ühes kohas olla, et nad kolivad ühtelugu mujale ja meie peame muudkui ringi kondama ja välja mõtlema, kuhu klubi on kadunud!”

      Praegu oli klubi St Jamesi pargist mõne tänava kaugusel põhjas, Piccadillyst lõuna pool, pistetud eratellimusi täitvate rätsepatöökodade ja allakäiguteel rikastele kuuluvate häärberite vahele. Üksik messingsilt uksel kuulutas: AEG LENDAB. MÜÜGIMEESTEL MITTE TÜLITADA.

      „See on nali,” seletas Virginia, kui ma küsisin. „Need 1780-ndate omad! Kõik klubi omad jätavad järeltulevatele põlvedele väikesi sõnumikesi. Mina matsin ka ükskord 1925. aastal ajakapsli, kus oli elutähtis sõnum viiesaja aasta pärast tulevatele klubiliikmetele.”

      „Mis seal kapslis oli?” küsisin ma.

      „Korraliku sidrunišerbeti retsept.” Virginia nägi minu ilmet ja laiutas käsi. „Lineaarsete ajaliste sündmuste lõpus olemine pole ju kerge!”

      Ma võtsin lonksu brändit ja vaatasin toas veel kord ringi. Nagu nii paljud tohutud hooned Londoni jõukates piirkondades, oli ka see meenutus ajast, mil värvid olid rikkalikud, maitse nõudlik ja kaminasimsid pidid olema tehtud marmorist. Nagu lahkunute pildid krematooriumis, ääristasid seinu portreed meestest ja naistest, kellel olid seljas oma ajastu peened riided – „Nähtavasti on need pildid ühel päeval väärtuslikud. Mina sellest aru ei saa, kuigi ma olen Picassoga musitanud!” Mööbel oli plüüskattega ja üsna tolmune, ilmselt kaelkirjakute poolt ehitatud aknad olid kleeppaberiga risti-rästi üle tõmmatud. „See on kohalike rõõmustamiseks, kallis poiss. Siia ei tule ühtegi pommi, aga kontrollid löövad sellist lamenti!”

      Majas oli vaikne, ainult kristall-lühtrid kilisesid vaikselt, kui lennukid maja kohalt üle lendasid. Mõnes toas põlesid pimendamisruloode taga tuled, ühtegi inimest ei olnud näha.

      „Maal,” seletas Virginia rõõmsalt. „Enamik neist laseb 39. aasta juuliks jalga. Mitte niivõrd pommitamise pärast, kui selle õudse rõhuva tunde pärast. Meie liikmed on pidanud selle nii palju kordi läbi tegema, et neil on sellest juba kõrini, niisiis sõidavad nad kuhugi, kus on toredam, rõõmsam, hea õhuvahetus ja pole seda tüütut sõjajama häirimas. Paljud lähevad Kanadasse, eriti nende klubidest, mis asuvad pinevamates kohtades – Varssavis, Berliinis, Hannoveris, Peterburis ja mujal. Mõned üksikud jäävad põnevuse pärast kohale ka, aga mina küll ei tahaks.”

      Miks ta siis siin on?

      „Et laeva vee peal hoida, kulla poiss! Praegu on nimelt minu kord uusi liikmeid otsida ja nendel silm peal hoida. Ja uusim liige oled muide sina – sina oled meie esimene uus liige kuuesaja aasta jooksul. Aga praegu on sündimas ka mitu vana liiget – nende emad suhtuvad sellesse, et nende peigmehed sõtta lähevad, nii sentimentaalselt, et… mis ma oskan öelda, asju tuleb natuke tagant tõugata. Keegi peab linna jääma ja hoolitsema, et nende lapsepõlv liiga karmiks ei kujuneks. Väga tihti lahendab probleemid raha, aga mõnikord…” Virginia võttis klaasist hoolikalt lonksu „… tuleb ise käed külge panna. Evakueerimise ja muude selliste asjadega. Lapsevanematega on teinekord nii tüütu.”