Mingis mõttes sai Phearsoni toimik Chronose klubi kohta talle hukatuseks. Sest just seda lugedes hakkasin ma esmakordselt juurdlema aja üle.
12. PEATÜKK
Ma olen juba rääkinud mõnedest etappidest, mida me läbi teeme, kui üritame mõista, kes me oleme. Teises elus ilmutasin ma üsna klišeelikku suhtumist ja tapsin ennast, et see hullumeelsus lõpeks, kolmandas aga otsisin vastuseid Jumalast.
Ma ütlesin juba, et nägin omajagu vaeva, et leida endale Teise maailmasõja ajaks väga igavaid ja ohutuid ametikohti. Maininud pole ma aga seda, et sõda pakkus ühtlasi võimaluse saada teada, kui piiratud olid mu senised teadmised. Nii kuulsin ma näiteks ühelt jamaikalasest tehnikult, kellel oli kahtlane nimi Friday Boy, surnute hingedest ja väga vihastest vaimudest, kes jäävad siia maailma, kui neid ei austata. Ühelt väga ausalt ameerika ohvitserilt, kelle nimi oli Walter S. Brody, tulid baptismi, anabaptismi, mormoonluse ja luteriusu saladused, mis võeti kokku sõnadega: „Minu mamps kuulus mingil ajal kõigisse nendesse kogudustesse ja teada sai ta ainult seda, et kõige parem on Jumalaga rääkida omaette.”
Üks sudaani sõdur, kes oli Tuneesias Rommeli taganevate tankide jaoks moona vedanud, enne kui põgenema pääses – või vangi võeti, see ei tulnudki välja –, juhatas mulle teed muhamediusu juurde. Ta õpetas, kuidas on õige lugeda sõnu ”Mina tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema sõnumitooja”, kõigepealt inglise keeles, siis viletsas araabia keeles ja lõpuks atšoli keeles, millesarnast keelt teist ei ole, kuulutas ta uhkelt, nii nagu ei olevat ka temasarnast meest, kuna tema on ühtaegu moslem ja atšoli. Viimases keeles lugesin ma neid sõnu päris mitu korda, et intonatsiooni õigeks saada, ja kui ta rahule jäi, laksas ta mulle käega turjale ja hüüdis: „Niimoodi! Võib-olla sa ei peagi põrgutules põlema!”
Ma arvan, et just see sõdur õhutas mind reisima rohkem kui teised. Ta jutustas fantastilisi ja, nagu sageli välja tuli, täiesti väljamõeldud lugusid imelistest maadest Vahemere taga, saladustest ja vastustest, mis keset liiva avastamist ootavad. Kui sõda lõppes, otsisin ma esimese laeva, mis viis nendele maadele, kust nii paljud inglased hoopis lahkusid, ja koperdasin pimeda rumalusega, mis sobis minu näiliku noorusega, ajast joobnult läbi kõikvõimalike inetute tegude ja seikluste. Egiptuses haaras mind kirglik veendumus, et Allahi sõnades on tõde, kuni ühel päeval ajasid kolm minu usuvenda, kes käisid samas mošees, mu ühel Kairo kõrvaltänaval nurka ja peksid oimetuks. Nad kiskusid mul habeme välja ja ajasid mu pea nüride nugadega paljaks, sülitasid mulle näkku ja rebisid minu halvastiistuvat valget rüüd, mille ma olin värskelt uskuvahetanu innuga hankinud. Nad kuulutasid, et ma olen juudi nuhk – kuigi kärtspunaste juustega –, imperialist, kommunist, fašist, sionist ja ennekõike mitte üks nende hulgast. Ma olin neli päeva haiglas ja kui mind välja lasti, läksin mulla juurde lohutust saama. Mulla valas mulle viisakalt kellukesekujulisse klaasist tassi teed ja küsis, kuidas ma oma usulisse kutsumusse nüüd suhtun.
Järgmisel päeval ma lahkusin.
Äsja asutatud Iisraeli riigis mängisin ma mõnda aega judaismiga, aga kuigi Kairos saadud haavad oleksid pidanud minu usaldusväärsust Heebrea luureagentuuride silmis tõstma, oli selge, et ma pole siin oodatud ja minu kui vihatud brittide hulka kuuluva endise sõduri staatus ei aidanud samuti kaasa. Ma nägin mehi ja naisi, kelle nahal olid koonduslaagrite tätoveeringud alles sinised, nad langesid Nutumüüri ees põlvili ja nutsid kergendusest, kui selle päikesest läbi imbunud kive nägid, ja ma mõistsin, et mina nende maailma ei kuulu.
Kui ma ronisin Siinai mäele, et otsida jumalat, kes minu palvetele vastaks, tervitas mind seal üks katoliku preester. Ma põlvitasin tema jalge ette, suudlesin tema kätt ja ütlesin, et tema siinviibimine on märguanne, märguanne, et on olemas jumal, kellel on mulle ülesanne, ja ma rääkisin talle kogu oma loo. Siis põlvitas tema minu jalge ette, suudles minu kätt ja ütles, et mina olen märguanne, märguanne Jumalalt, et tema elul on siiski mingi eesmärk; ta ütles, et tänu minule sai tema usk uut jõudu. Ta muutus oma väljaütlemistes nii siiraks, et ma hakkasin ka ise kahtlema. Ta ütles, et viib mu Rooma paavstiga kohtuma; et mul on ees elu, mis on täis mõtisklusi ja palveid, et mõista enda olemasolu saladusi, ja kolm päeva hiljem avastasin ma ärgates, et ta on minu toa põrandal, täiesti alasti, kui palvehelmeid mitte arvestada, ta põlvitas ja suudles minu kätt, kui ma magasin. Ta ütles, et ma olen sõnumitooja, ja palus andestust, et tal oli selles osas kahtlusi olnud, mina aga ronisin natuke enne päikesetõusu salamisi tagatoa aknast välja ja mööda müüri alla.
Ma suundusin Indiasse, kuna olin kuulnud müstitsismist ja tarkustest, mis suudaksid ehk seletada minu olukorda, millega Lääne usuteadus oli hätta jäänud. Ma jõudsin kohale 1953. aastal ja sain kerge vaevaga mehaanikuna tööd lõputult läbikukkuvate reisilennufirmade reas. Mind mõjutas nende läbikukkumine vähe: oli täiesti võimalik, et ma lahkusin esmaspäeva õhtul töölt ja avastasin teisipäeva hommikul tööle tulles, et vana leping on hävitatud ja minu allkirja ootab uus leping, eelmise täielik koopia, kus kõik punktid on täpselt samad, teine on ainult kuupäev ja tööandja nimi. India hakkas pärast Inglismaast eraldumist rahunema ja mina olin lõunas, eemal kõige hullemast verevalamisest, mis selle riigi iseseisvumisele pleki jättis. Nehru oli peaminister ja mina avastasin, et olen hullumeelselt armunud – algul näitlejannasse, kelle silmad paistsid hõbedaselt ekraanilt vaatavat mind ja ainult mind, seejärel aga tema teisikusse, kes müüs lennujaamas puuvilju ega toonud kuuldavale ainsatki sõna, millest ma oleksin aru saanud. Ma jumaldasin teda lömitavalt ja kurameerisin temaga katastroofiliste tulemustega. On tähele pandud, et isegi kõige eakamaid meiesuguste seast kihutab tagant mingi bioloogiline tung, ükskõik kui vana meie mõistus ka poleks. Lapsena tundsin ma ainult bioloogilist tungi kasvada ja olla samal ajal intellektuaalselt masendunud. Teismelisena võitlesin ma masenduse vastu tegevusega ja Hulne Halli intriigide jälgimisega. Nüüd, parimas eas mehena, valdas mind suurem kihu kui kunagi varem minna maailma ja heita sellele väljakutse nagu härjavõitleja areenil. Ma reisisin vastuseid otsides ringi, vaidlesin inimestega, kes vaidlesid vastu, armastasin hinge sügavaimast põhjast ja tundsin end südame sügavaimast põhjast äratõugatuna ning kummardasin Meena Kumarit, Bollywoodi jumalannat kui täiuslikkuse sümbolit, kuigi ma ei mõistnud sõnagi hindi keelt, kui esimest korda tema filme nägin.
Vastused jäid tulemata nii armastusest kui Jumalalt. Ma rääkisin brahmaanidega ülestõusmisest ja taaskehastumisest ning nemad ütlesid, et kui ma elan õiget ja puhast elu, võin ma tulla tagasi mõne kõrgema olendina.
„Aga iseendana? Kas ma võiksin tulla tagasi iseendana?”
See küsimus põhjustas hinduismi asjatundjate seas, kellele ma selle esitasin, omajagu elevust. Mulle meeldib uskuda, et ma tõin nende arutellu esimese aimuse relativistlikust füüsikast, sest akadeemikud ajasid end sirgemalt istuma ning hakkasid siiralt arutama küsimust, kas taassünd peab tingimata olema ajas lineaarne. Viimaks tuli vastust ühelt targalt, kellel oli suur vats ja väga korralikud lauakombed. Ta kuulutas:
„Ära aja naeruväärset juttu, inglane! Inimene muutub paremaks või halvemaks, kuid kõik muutub!”
See vastus ei rahuldanud mind eriti, seega rändasin ma edasi säästudega, mille olin kogunud kümne aastaga, mil parandasin üht ja sama reaktiivlennukit, millel firmanimi igal nädalal muutus. Ei saa öelda, et Hiina oleks tundunud ahvatlev ja ka Tiibeti külastamiseks oli aeg vilets, niisiis suundusin ma lõuna poole ning põikasin mööda Vietnamist, Taist, Birmast ja Nepaalist, seades oma reise selle järgi, millistesse maadesse ameeriklased lähemal ajal sisse ei tungi ja kus pole puhkemas ka kodusõda. Ma ajasin pea paljaks ja sõin ainult köögivilju, õppisin hääldamatute sõnadega valjusti palvetama ja küsisin kõigi Buddhade kõigilt teisenditelt, ühelt Gautamalt ja tema kümnelt tuhandelt eri vormilt, miks ma olen selline, nagu olen, ja kas see surm jääb mulle viimaseks. Ma omandasin teatud maine – inglane, kes tunneb kõiki uske ja suudab diskuteerida iga munga või imaamiga, katoliku või muu preestriga ükskõik millisel