„Keerulisus ja lihtsus,” vastas ta. „Aeg oli lihtne – on lihtne. Me saame jagada aja lihtsateks osadeks, seda mõõta, selle järgi õhtusöögi seada, selle kulgemise tähistamiseks viskit juua. Me võime seda matemaatikas rakendada, kasutada seda, et väljendada mõtteid vaadeldava universumi kohta, aga kui meil palutakse lihtsas keeles lapsele seletada, mis on aeg – muidugi sellises lihtsas keeles, mis pole lihtsalt pettus –, jääme hätta. Paistab, et ainus, mida me ajaga tõeliselt peale hakata oskame, on selle raiskamine.”
Seda öelnud, tõstis ta minu terviseks klaasi ja jõi selle põhjani, kuid mina avastasin korraga, et mul polegi joomiseks tuju.
18. PEATÜKK
Keerulisus peaks olema tegevusetuse õigustus.
Ma oleksin pidanud seda Phearsonile näkku karjuma, oleksin pidanud ta väevõimuga Chronose klubimajja vedama ja sundima teda kuulama, milliseid katastroofe ja kohutavat segadust on Chronose klubi talletatud põlvkondade jooksul ette tulnud. Tookord aga ei olnud mul veel aimugi, kui täpne on minu hinnang, et ta ei tohi aja kulgu sekkuda; ma ei osanud ka ennustada, kui kaugele ta on valmis minema, et saada minult kätte vastuseid, mida ma ei pidanud ohutuks.
Kui minu neljandas elus hakkasid Phearson ja tema mehed mind lõpuks piinama, et ma avaldaksin oma teadmised sellest, mis tuleb, alustasid nad üsna kõhklevalt. Nad olid absoluutselt valmis kasutama oma eesmärkide saavutamiseks ülimat metsikust, kuid nad kartsid hinnalist kaupa kahjustada. Ma olin ainulaadne saak, milletaoline satub kätte ainult kord elus, minu potentsiaal oli veel teadmata ja avastamata, nii et igasugune jääv kehaline või, mis veel hullem, vaimne kahjustus oleks olnud andestamatu. Ma mõistsin seda ning kisasin kõvemini, läkastasin, ajasin suust vahtu välja ning väänlesin omaenda kuse ja vere sees. See ajas nad nii ärevile, et nad tõmbasid korraks tagasi, kuni jälle tuli Phearson, kummardus mulle lähedale ja sosistas: „Me teeme seda maailma pärast, Harry. Me teeme seda tuleviku pärast.”
Siis hakkasid nad jälle pihta.
Teise päeva lõpus lohistasid nad mu duši alla ja keerasid külma vee lahti. Ma istusin dušialusel, kui mulle vett kaela lasti, ning mõistatasin, kas klaasist vaheseina oleks võimalik rusikaga puruks lüüa ja kui kiiresti ma leiaksin klaasikillu, millega randmed läbi lõigata.
Kolmandal päeval olid nad juba enesekindlamad. Ühe innukus andis ka teistele hoogu, siginema hakkas meeskonnatunnetus ja kõik üritasid teisi mitte alt vedada. Phearson vaatas hoolega, et ta poleks kunagi toas, kui nad tööle asusid. Ta lahkus alati mõni minut varem ja tuli tagasi mõni minut pärast seda, kui nad olid lõpetanud. Tol kolmandal õhtul mängles minu toa laes loojuva päikese roospunane valgus. Teised läksid välja, Phearson istus minu voodi kõrvale, võttis mul käest ja ütles: „Jumal küll, Harry, mul on väga kahju. Mul on väga kahju, et sa niimoodi teed. Kui ma ometi saaksin selle lõpetada.”
Ma vihkasin teda ja hakkasin nutma, ma surusin näo tema käe vastu, vajusin tema jalge ette põlvili ja nutsin ohjeldamatult.
19. PEATÜKK
Ma olin kirjutanud kaks kirja.
Kallis Jenny,
Ma armastan sind. Mul on tunne, et peaks olema veel midagi; et öelda tuleks midagi enamat, kuid nüüd, mil ma sulle kirjutan, näen ma, et see ongi nii lihtne. Mul pole mingeid sõnu peale nende, ükski tõde pole suurem, lihtsam ega õigem. Ma armastan sind. Mul on väga kahju, et sa minu pärast kartma pidid, ja väga kahju sellepärast, mida ma ütlesin ja tegin ja mida veel tuleb öelda ja teha. Ma ei tea, kas minu tegude tagajärjed ulatuvad sellest elust kaugemale, aga kui sa peaksid ilma minuta edasi elama, ära süüdista end sellepärast, mida sa varsti kuuled, vaid ela kaua, õnnelikult ja vabana. Ma armastan sind. See on kõik.
Harry
Juhuks, kui Jenny posti jälgitakse, kirjutasin ma ümbrikule ühe meie sõbra aadressi. Teine kiri oli adresseeritud doktor S. Ballardile, neuroloogile, kes mõnikord oli minu akadeemiline rivaal, mõnikord napsikaaslane ja mingis mõttes, mida kumbki meist ei pidanud kunagi vajalikuks välja öelda, sõber, kellele võis kindel olla. Selles kirjas seisis:
Simon, kindlasti oled sa viimastel kuudel kuulnud minu kohta asju, mis on pannud sind mõtlema ja kahtlema. Käesolev kiri ainult süvendab neid kahtlusi ja küsimusi ning ma palun selle pärast vabandust. Ma ei saa praegu lähemalt rääkida enda olukorrast ega isegi selle üksikasjadest, mida ma sinult vajan, sest see on tõesti lihtsalt kiri, milles ma palun sinult teenet. Andesta, et ma palun seda nii vähese info põhjal, kuid palun täida mu palve, meievahelise sõpruse nimel, meievahelise austuse nimel ja lootuses, et kunagi tulevad paremad ajad. Selle kirja all on teade, mis tuleb avaldada suuremate ajalehtede isiklike sõnumite rubriigis. Need peavad ilmuma ühel ja samal päeval, samal ajal. Päev ise pole tähtis, peaasi, et see ilmub varsti. Kui peaks tulema võimalus, hüvitan ma teate avaldamise kulud ja teen kõik, et sulle sinu lahkuse ja kulutatud aja eest tasuda.
Seda kirja vaadates mõistatad sa, kas sa peaksid mu palve täitma. Sa kahtled minu motiivides ja enda kohustuses minu ees. Ma ei usu, et ma saaksin sind mõne sõnaga veenda milleski, milles sa juba niigi veendunud ei ole. Seetõttu jääb mul üle ainult loota, et piisab meievahelisest sidemest ja minu kinnitusest sellessamas kirjas, et minu kavatsused on head ja selle teo tulemus on ainult positiivne. Kui sellest ei peaks piisama, ei tea ma, mis minust saab, seepärast võin ma sind ainult paluda see palve täita, kuna ma pole iialgi varem midagi sellist palunud.
Tervita minu poolt oma peret, parimad soovid sulle endale ja tea, et ma olen alati sinu sõber
Harry
Kirja all oli teate tekst:
Chronose klubile
Mina olen Harry August.
26. aprillil 1986 plahvatab neljas reaktor.
Aidake mind.
Teade trükiti 28. septembril 1973. aastal ära „Guardianis” ja „Timesis” ning kustutati kõigist talletistest kolm päeva hiljem.
20. PEATÜKK
Phearson sai minust jagu.
Me oleme jälle tagasi, tagasi minu neljandas elus, ja tundub, et me naaseme siia kogu aeg, kuigi ma üritan sellest hoiduda, me jõuame kogu aeg tagasi sinna hetke, mil ma põlvitan tema jalge ees, nuuksun tema käe vastas ja anun, et teeks sellele lõpu, palun, palun, Jumala eest, lõpetaks selle.
Ta sai minust jagu.
Ma olin alistatud ja see oli kergendus.
Minust sai masin, mis luges ette ajalehepealkirju ja – artikleid, mida ma olin näinud, sõna-sõnalt, päev päeva järel, ulatudes tagasi läbi elude, mis olid varem olnud. Mõnikord eksisin ma keeltesse, mida olin õppinud reisidel, ning pistsin vahele teateid tapatalgutest ja kukutatud valitsejatest, Buddha tarkusi või killukesi šintoismi dogmadest. Phearson ei katkestanud ega parandanud mind kordagi, vaid istus, toetudes mugavalt tugitooli seljatoele, samal ajal kui lintmagnetofon klõpsus ja kaks suurt paksu ketast keerlesid – tundus, et neid tuli vahetada iga kahekümne minuti järel. Phearson oli piitsa ja prääniku meetodi täiuslikult omandanud: ta oli alati minu juures, kui präänikut anti, ja alati mujal, kui anti piitsa, niisiis, kuigi ma teadsin täpselt, mida ta saavutada püüab, sai temast minu peas midagi kuldse ingli taolist, kes toob endaga kaasa soojuse ja lõpetab valu. Ma rääkisin talle kõigest, minu täiuslikust mälust sai täiuslik needus, kuni viimaks, kolme päeva pärast, tuli see naine.
Ma tajusin läbi rohtudest ja kurnatusest põhjustatud udu, et eessaalis toimub midagi. Siis kõlas käskiv hääl: „Jumala pärast!”
Ma olin parajasti väiksemas kahest salongist, kössitasin magnetofoni kõrval nagu alati ja lugesin monotoonse häälega oma mälestusi atendaadikatsest president Reaganile. Naine tungis pikkade, peaaegu keskaegsete varrukate lehvides tuppa, hall käharate juuste pahmakas peas hüppamas, nagu elaks omaenda elu, ruuž sügavale nahakanjonitesse surutud, rasked sõrmused sätendamas, kui ta sõrmedega nipsutas. „Sina!” käratas ta Phearsonile,