Anton istus ja ootas, käed risti rinnal. Kuulatas vaikust. Silmitses pikka koridori.
Mona on praegu patsiendi juures ja väljub peagi palatist. Naeratab talle kelmikalt. Paneb ehk käe õlale. Silitab pead. Võib-olla annab kiire musi, nii et ta tunneb korraks naise keelt, mis maitseb alati mentooli järele, ja siis eemaldub Mona mööda koridori. Õõtsutades õrritavalt oma lopsakat taguotsa. Võib-olla ei teinud ta seda nimme, aga Antonile meeldis nii mõelda. Et Mona tema, Anton Mitteti pärast lihaseid pingutab, puusi hööritab, tagumikku urvitab. Jah, Antonil on paljugi, mille eest tänulik olla, nagu öeldakse.
Ta vaatas kella. Varsti vahetatakse ta välja. Ta tahtis just haigutada, kui kuulis hüüatust.
Aga sellest piisas, juba ta oligi jalul. Rabas ukse lahti. Kammis pilguga palatit vasakult paremale ning veendus, et peale Mona ja patsiendi ei ole seal kedagi.
Mona seisis voodi kõrval, suu lahti ja üks käsi õhus. Ta ei pööranud patsiendilt pilku.
„Kas ta on …?” hakkas Anton küsima, kuid ei lõpetanud lauset, sest kuulis seda endiselt. Aparaadi hääl, mis registreeris südamelööke, oli nii läbitungiv – ja vaikus palatis nii täielik –, et ta kuulis ühtlasi lühikesi piibitusi ka koridori.
Mona sõrmeotsad olid rangluu punktis, kus see ühineb rinnakuga ja mida Laura nimetas „ehtelohuks”, sest seal lebas see kullast süda, mille ta oli naisele kinkinud ühel pulma-aastapäeval, mida nad enamasti ei pidanud, aga mingil moel siiski tähistasid. Võibolla tõuseb sellesse kohta naiste pärissüda, kui nad ehmuvad, endast välja lähevad või kui neil hing jääb kinni, sest Laura pani sõrmed täpselt samasse kohta. Ja näis, nagu rööviks see poos, mis nii väga Laurat meenutas, kogu Antoni tähelepanu. Kui Mona talle säravalt naeratas ja selle sosinal välja ütles, nagu pelgaks patsienti äratada, oleksid tema sõnad justkui kusagilt mujalt tulnud.
„Ta rääkis. Ta rääkis.”
Katrinel läks vaevalt kolm minutit, et Oslo politseiprefektuuri infosüsteemi tuttavatest tagaustest sisse hiilida, aga märksa keerulisem oli Otta hotelli vägistamisjuhtumi ülekuulamise salvestisi leida. Kõigi linti võetud audio- ja videosalvestiste digitaliseerimine oli hoogsalt käimas, aga probleemiks oli indekseerimine. Katrine oli proovinud kõiki märksõnu, mille peale vähegi tuli: Valentin Gjertsen, Otta hotell, vägistamine ja nii edasi, kuid tulemusteta, ja hakkas juba lootust kaotama, kui kõlaritest kostis vali mehehääl, mis toas vastu kaikus.
„Ju ta siis palus seda.”
Katrine tundis külmavärinat nagu siis, kui nad isaga paadis istusid ja isa rahulikul häälel ütles, et tal näkkab. Katrine ei teadnud, miks, aga ta teadis, et see on õige hääl. See on tema.
„Huvitav,” märkis teine hääl. Vaikselt, isegi pugejalikult. Sellise politseiniku hääl, kes jahib ainult ülestunnistust. „Miks sa nii ütled?”
„Nad paluvad seda, eks ole? Nii või teisiti. Ja pärast on neil piinlik ja nad kaebavad politseisse. Aga sa tead seda niigi.”
„Niisiis see tüdruk Otta hotellis palus seda, kas ma pean seda nii mõistma?”
„Ta oleks palunud.”
„Kui sa ei oleks teda enne vägistanud, kui ta seda teha jõudis?”
„Kui ma oleksin seal olnud.”
„Sa just tunnistasid, et olid sel õhtul seal, Valentin.”
„Ainult selleks, et sa seda vägistamist lähemalt kirjeldaksid. Tead, vangis on nii igav. Teeb elu pisut … vürtsikamaks.”
Vaikus.
Seejärel Valentini kõlav naer. Katrine judises ja tõmbas kampsuni tihedamalt ümber.
„Paistab, nagu oleks sind tillist tõmmatud, inspektor?”
Katrine sulges silmad ja püüdis mehe nägu ette kujutada.
„Jätame Otta hetkeks kõrvale. Aga kuidas oli selle tüdrukuga Maridalenis, Valentin?”
„Mis temaga oli?”
„Seda tegid sina, oli nii?”
Seekord vali naerulagin. „Sa pead paremini harjutama, inspektor. Ülekuulamise konfrontatsioonietapp peab olema nagu sepahaamri lajatus, mitte nagu leebe kõrvakiil.”
Katrine pani tähele, et Valentini sõnavara oli suurem kui kinnipeetutel tavaliselt.
„Nii et sa väidad, et ei teinud seda?”
„Ei.”
„Ei?”
„Ei.”
Katrine kuulis habisevat õhinat, kui politseinik hinge tõmbas ja end rahulikuks sundides küsis: „Kas see tähendab, et … et sa tunnistad üles septembris Maridalenis toimunud vägistamise ja tapmise?” Vähemalt oli mees nii vilunud, et suutis esitada täpse küsimuse, millele lootis Valentinilt jaatavat vastust, nii et kaitsja ei saaks hiljem väita, et süüdistatav sai valesti aru, millisest süüteost või kriminaalasjast on jutt. Aga Katrine kuulis Valentini hääles lustakust, kui too vastas:
„See tähendab, et ma ei pruugi seda eitada.”
„Mis see …”
„See algab a-ga ja lõpeb i-ga.”
Lühike paus.
„Kuidas sa tead mulle heast peast väita, et sul on selleks õhtuks alibi, Valentin? See juhtus tükk aega tagasi.”
„Sest ma mõtlesin selle läbi, kui ta mulle seda rääkis. Mida ma sel ajal tegin.”
„Kes sulle mida rääkis?”
„See, kes tüdruku vägistas.”
Pikk paus.
„Kas sa ajad pada, Valentin?”
„Mis sa ise arvad, inspektor Zachrisson?”
„Miks sa arvad, et see on minu nimi?”
„Snarliveien 41, kas pole?”
Jälle paus. Jälle naer ja Valentini hääl: „Jah, täpipealt nagu tillist tõmmatud.”
„Kust sa sellest vägistamisest kuulsid?”
„See on ju pervode vangla, inspektor. Mis sa arvad, millest me räägime? Thank you for sharing, nagu me ütleme. Muidugi lootis ta, et ei avalda liiga palju, aga ma ju loen lehti ja mäletan seda juhtumit hästi.”
„Nii et kes see oli, Valentin?”
„Nii et millal, Zachrisson?”
„Mis millal?”
„Millal ma siit kitse panemise eest välja saan?”
Katrinel tekkis üha korduvate pauside tõttu tahtmine edasi kerida.
„Olen kohe tagasi.”
Tooli kraapsatus. Sulguva ukse klõpsatus.
Katrine ootas. Kuulis mehe hingamist. Ja märkas midagi imelikku. Et tal tekivad hingamisraskused. Nagu imeksid kõlaritest kostvad hingetõmbed tema toa õhust tühjaks.
Politseinik oli vaevalt ära üle paari minuti, aga see tundus nagu pool tundi.
„Olgu siis,” ütles ta ja tool kraapsatas taas.
„See käis kähku. Ja kui palju minu karistusaega vähendatakse?”
„Sa ju tead, et mitte meie ei määra karistuse pikkust, Valentin. Aga me räägime kohtunikuga, okei? Nii et mis alibi sul on ja kes tüdruku vägistas?”
„Ma istusin kogu õhtu kodus. Ma olin koos oma korteriperenaisega, ja kui ta ei ole just vahepeal Alzheimerit saanud, siis kinnitab ta mu sõnu.”
„Miks sul see nii hästi meeles …”
„Mul on kombeks vägistamiskuupäevad meelde jätta. Kui te seda õnneseent kohe ei leia, siis tean, et tulete minu juurde ja küsite, kus ma olin.”
„Olgu.