„Meile pole antud seda teada,” vastas poiss kergelt õlgu kehitades.
„Imestama paneb see ju ikka.” Vaatasin Kibiile otsa ja neelatasin ägedalt, teades surmkindlalt, et ma ei puhke nutma, igatahes mitte siin, tema nähes, ja olin selle üle rõõmus. Õrnuse ja abitusega ei saavuta siinmail mitte midagi. Pisarad teevad ainult hinge tühjaks. Tõusin püsti, ajasin õlad sirgu ja palusin, et Kibii lubaks mul oma vibu proovida.
Isa oli küll öelnud, et proua O on meie majapidaja, aga proua käitus juba esimesest päevast peale nii, nagu oleks ta midagi enamat. Nagu mu isa naine või minu ema. Tal oli kõige kohta oma arvamus, iseäranis minu kangekaelsuse kohta. Mõne kuuga sai tal minu õpetamisest villand. Isa kavatses palgata linnast uue guvernandi. „Emma ei pea nii palju vaeva nägema, et sundida sind laua taga istuma, Beryl,” ütles ta. „See pole aus.”
Tundsin,et kõrvad hakkavad tulitama. „Mulle pole guvernanti vaja.Õpin ise.”
„Juba palgatud. Nii on kõige parem – küll näed.”
Mulle leiti kohutav naisterahvas nimega preili Le May, ja pärast veel üks, sest preili Le May voodisse oli kogemata sattunud surnud must mamba. Ühesõnaga kõik kolm guvernanti jäid jänni, nagu ka käputäis koduõpetajaid, ja lõpuks paistis, et isa on valmis seda mõtet maha matma. Silmapiirile ei ilmunud enam ühtki koduõpetajat, ma hakkasin uskuma, et olen võitnud, ja olin iseenda ja oma eduka sõjaga otsata rahul.
Oktoobri lõpus sain kaheteistkümneaastaseks. Varsti pärast seda korraldas isa mõnepäevase väljasõidu ainult meile kahele. Ehkki tegelikult pidi ta minema äriasjus ja mitte sugugi minu pärast, olin ikkagi rõõmus, et ta mind kaasa võttis, sest muidu oleksin pidanud proua O-ga koju jääma.
Sõitsime rongiga Nairobisse, kus isal oli pangas asjaajamist. Kui linnas sai kõik tehtud, ratsutasime põhja poole, Kabete jaama, et minna külla isa sõbrale Jim Elkingtonile, kelle farm asus päris Kikuyu kaitseala serval. Laulsin sõidu ajal jupikesi suahiili ja bantu lauludest. Twende, twende, kupigana – nii kõlas üks sõjameeste laul, mis mulle väga meeldis. Mingem, mingem võitlema! Kui ma oma häälest väsisin, palusin, et isa mulle lugusid räägiks. Üldiselt oli ta kidakeelne, jälgis hoolega, mida öelda, nagu kartes, et keegi vehib tema sõnad sisse, aga ratsutades oli kõik teisiti. Siis tundus, et talle täitsa meeldis rääkida.
Ta pajatas mulle Kreeka müüte, mida mäletas Etonis õppimise ajast, jutustas titaanidest, kangelastest ja rohketest jumalatest, kirjeldas põnevalt allilma. Teinekord rääkis ta maasai ja kikujute hõimusõdadest, mis olid kestnud põlvest põlve, raevukatest lahingutest ja riuklikest öistest võitudest, või hoopis sellest, kuidas jahti pidada ja ellu jääda. Et kallale tormavat elevanti maha lasta, tuleb rahulikult paigal seista ja talle silmade vahele sihtida. Kui ajust mööda lased, oled enne surnud, kui jõuad teist korda tulistada. Nähes lärmakat aafrikarästikut, pead võimalikult hääletult taganema, ikka vaks vaksa haaval, ja tegema südame kõvaks, et mitte paanikasse sattuda. Surmavalt mürgise musta mamba eest tuleb lihtsalt ära joosta. Inimene jaksab vabalt mamba eest ära joosta, aga mamba kallaletungist ta eluga ei pääse.
Tol päeval, kui ratsutasime Kabete jaama poole, mõlkusid isal mõttes hoopis lõvid. „Lõvi on loomu poolest palju intelligentsem kui enamik inimesi,” ütles ta, lükates silmile vajunud troopikakiivri sõrmeotsaga kõrgemale. Ta kandis ratsakhakisid: seljas kerge puuvillane särk, jalas liivakarva püksid ja saapad, mis oleksid Inglise maakohas peeglina läikinud, siin aga olid punasest mudast korpas. „Lõvi on inimesest ka julgem ja otsustavam. Ta võitleb selle eest, mis kuulub talle, olgu vastane nii suur ja tugev kui tahes. Kui vastases on raasukenegi argust, on ta surmale määratud.”
Tahtsin, et isa räägiks vahetpidamata, räägiks Elkingtonide koduni ja isegi siis aina edasi. Mõtlesin, et kui kuulan hästi tähelepanelikult, tean ehk ühel päeval kõike, mida teab tema. „Aga kui kaks võrdset lõvi võitlevad territooriumi või paarilise pärast?”
„Nad mõõdavad teineteist pilguga, hindavad võimalusi. Võrdse vastasega on lõvi ettevaatlikum, aga ei tagane isegi siis. Ta ei tunne hirmu, saad aru, vähemalt mitte niisugust nagu meie. Ta saab olla ainult see, kes ta on, selline, nagu loomusund nõuab, ei midagi muud.”
„Ei tea, kas see käib ka Elkingtonide lõvi kohta?” küsis Bishon Singh, meie sikhist tallipoiss. Ta oli meiega kaasa tulnud, et hoolitseda hobuste eest, ja ratsutas koos isa teenri Kimutaiga meie taga.
„See neetud elukas ajab mul närvi mustaks,” vastas isa. „Ma ei karda seda välja öelda. Metslooma niimoodi pidada on ebaloomulik.”
„Minule Paddy meeldib,” ütlesin, sest mäletasin, kuidas Jim Elkington oli teda silitanud nagu kassi. „Ta on hea lõvi.”
„Just seda ma tahtsingi öelda,” ütles isa ja Bishon Singh laksutas meie taga nõusolevalt keelt. „Savannist võib võtta kutsika, nagu nemad tegid, ja pidada teda lemmikloomana, kui tahetakse. Puuris, nagu mõned teevad, või lasta tal vabalt ringi joosta, nagu teeb Paddy. Teda võib toita värske lihaga, nii et ta ei õpigi jahti pidama, teda võib harjata, et tal oleks alati inimese lõhn küljes – aga tuleb teada, et seda tehes moonutatakse loomulik ebaloomulikuks. Ebaloomulikku ei tohi iial usaldada. Sa ei tea, mis temast välja tuli, ja ka tema ise on hämmingus. Vaene äraneetud loom,” kordas isa ja püüdis ninalt tolmu ära puhuda.
Elkingtonide majal olid vitraažaknad ja kena veranda, mille taga laius täielik kõnnumaa, tuhat või rohkemgi miili taltsutamata Aafrikat. Seal istudes, maitsvat võileiba süües või teed juues tekkis tunne, et oled veerel, mis kaldub pikkamisi eimillegi poole, et sa võid iga hetk sinna kukkuda, ja on võimalik, et eimiski pole tähelegi pannud, et sa üldse kunagi olemas olid.
Jim Elkington oli ümarik punase näoga tasakaalukas mees. Tema naine kandis õlgkübarat ja valgeid pluuse, mis olid alati tärgeldatud ja peened – isegi siis, kui vöö vahele oli torgatud toornahast piits. Piits oli Paddy pärast, kes uitas ringi, nagu kuuluks kõik see maa temale. Selgemast selgem, et kuuluski. Kes oleks julgenud talle väljakutset esitada? Kunagi oli ta olnud paksude käpakestega kutsikahakatis ja Jimiga murul maadelnud, nüüd aga oli ta täiskasvanud loom, kaela ümber läikiv mustatipuline lakk. Piits oli kõigest rekvisiit.
Kui ma Paddyt viimati nägin, söötis Jim Elkington teda oda otsa lükitud nülitud küülikutega, ja meie vaatasime pealt. Lõvi puhkas kõhuli, käpad ristis, turjakas ja muidu roostekarva, ainult mokad ja alalõug mustad. Tal olid päratu suured kuldsed silmad ja tundus, et ta teab väga hästi, missugust vaatepilti pakub maiuspaladele, kellel lubab endale läheneda. Kandilise nina juur oli krimpsus, mis tekitas mulje, nagu oleks ta hämmeldunud või nagu teeksime meie talle pisut nalja.
Kui me hobuseid kinni sidusime, ei näinud ma Paddyt, kuid kuulsin kuskilt, võib-olla miilide kauguselt, tema möirgamist. See kõlas piinatult ja pisut kaeblikultki, nii et mul tõusid kuklakarvad turri. „Kostab sedamoodi, nagu oleks ta üksildane,” ütlesin.
„Lollus,” põlastas isa. „Rohkem nagu kriiskav mardus.”
„Mina ei kuule enam midagi,” ütles proua Elkington ja kutsus meid teed jooma: väikesed hõrgult lõhnavad ingverikoogid, kuivatatud puuvili, krõbeda koorukesega kartuliklimbid, mida söödi sõrmedega, ja kann head Hiina teed. Jim oli teinud rukkiviskist ja sidrunimahlast karahvinitäie kokteili. Ta segas seda klaaspulgaga, nii et vähesed jääkuubikud kilksusid nagu kristallpisarad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro,