Vaatasin neid mõlemat silmi pilgutades. Ma polnud tundi aegagi väljas olnud, aga see naine oli toa juba oma käe järgi sisse seadnud. Veekann oli tema jagu. Tema küüris vahariiet. Ämblikuvõrgud olid kadunud, nagu poleks neid iial olnudki. Millelegi ei olnud vaja leebelt ja ettevaatlikult läheneda, millegi vastupanu polnud vaja jõuga murda. Paistis, et mitte miski ei suutnud talle vastu panna.
Pead teda kutsuma proua O-ks, ütles isa. Järgmistel päevadel pakkis proua O oma reisikirstud lahti ja ladus neisse meie maja asjad: tolmunud jahitrofeed, kentsakad nipsasjad, üksikud emast jäänud rõivad. Proua O-l oli kindel nõu maksma panna„kõva kord” – need olid tema lemmiksõnad. Ta armastas korda, seepi ja korrapärasteks osadeks jaotatud päeva. Hommikud olid ette nähtud õppimiseks.
„Ma pean kapakule minema,” ütlesin talle kohe alguses südamerahuga, sest olin kindel, et isa asub minu poolele.
„Küllap nad saavad seekord kuidagimoodi ka ilma sinuta hakkama,” nentis proua O asjalikult, mispeale isa kurgust pääses kuiv kägin, ja ta läks kärmesti välja.
Üheainsa nädalaga rääkis ta isale augu pähe, et ma pean kingi kandma. Möödus veel mõni nädal – ja shuka asemel nööriti mind inglispärasesse kleiti, mu juustesse seoti lehvid ja mul keelati kätega süüa. Ma ei tohtinud enam runga’ga11 madusid, mutte ega linde tappa ega Kibii pool söömas käia. Ma ei tohtinud arap Mainaga tüügassigu ega leoparde küttida, vaid pidin omandama korraliku hariduse ja õppima kuninga inglise keelt.
„Olen lasknud sul liiga ohjeldamatult ringi joosta, nagu sa ka ise väga hästi tead,” ütles isa, kui läksin temalt paluma, et mind rahule jäetaks. „See tuleb sulle ainult kasuks.”
Ta oli tõesti lasknud mul vabalt ringi joosta, aga see oli olnud imetore. Uued piirangud tähendasid tavapärast korralikku elu, aga midagi säärast polnud meil seni olnud.
„Palun …” kuulsin oma vingumist, kuid jätsin selle kohe katki. Ma polnud kunagi olnud lipitseja ega hädaldaja, pealegi poleks isa nagunii järele andnud. Kui proua O-ga üldse andis midagi ette võtta, siis pidin ise mõne nipi nuputama. Ma veel näitan talle, et ma pole mingi ämblikuvõrk, mille saab nurgast ära pühkida, vaid võistleja, kes väärib tähelepanu. Õpin selgeks tema kombed ja harjumused, jälgin teda teraselt, kuni tean täpselt, kes ta selline on, millisele nupule tuleks vajutada ja mida teha, et oma senine hea elu tagasi näpata.
5
Coquette’i poegimisaeg hakkas kätte jõudma. Ta oli läinud ümmargusemaks, tünjamaks, uus elu põtkis tema ihu, pikad liikmed püüdsid end juba sirgu ajada ja välja pääseda. Elu loomise ponnistusest oli mära kuldne karv tuhmunud. Ta oli väsinud, rahutu, vaevalt näkitses lutsernivihkusid, mida ma talle viisin.
Ma ei jõudnud varssa kuidagi ära oodata.Temast mõtlemine aitas mul siiski välja kannatada ladina keele tunnid ja pigistavad kingad. Ühel ööl magasin hütis magusat und, kui Buller mu kõrval äkitselt virgus. Tallipoisid olid oma naridel ärganud. Ka isa oli üleval.Tundsin ära tema summutatud hääletämbri ja tõmbasin kähku rõivad selga, mõttes ainult Coquette. Väitused olid alanud kakskümmend päeva enne õiget aega, mis tavaliselt tähendas äbariku või haige varsa sündi, aga mitte tingimata. Küll isa juba teab, mida teha.
Talliukse pragudest immitses tormilaternate kuma. Kõrgel pea kohal keerlesid tähelindid nagu värskelt valatud piim, nende kõrval rippus kalk ere kuusirp. Mets kihas ööputukatest, keda tungis igale poole, kõikjale ümberringi, aga tallis oli vaikne. Liiga-liiga vaikne, adusin ma, enne kui olin Coquette’i latri ligigi jõudnud, aga ei taibanud, miks, kuni nägin isa end püsti ajavat. Ta tuli mulle pikkade sammudega vastu ega lasknud mind kaugemale. „Parem, kui sa seda ei näe, Beryl. Mine voodisse tagasi.”
„Mis juhtus?” Kõri tõmbus neid sõnu öeldes valusasti krampi.
„Varss on surnud,” vastas isa vaikselt.
Mu süda kiskus kokku, kõik mu lootused soikusid ainsa hetkega. Apollo ei tõuse iial tuterdavatele jalgadele nagu vastsündinud kaelkirjak. Ta ei näe metsa ega kõrgeid järsakuid ega kihuta mööda võiduajamiste radu, mina kummargil tema läikiva kaela kohal. Talle polnud antud ainsakski päevaks Rohekünkat näha. Ent isa ei varjanud mitte iial minu eest farmielu karme õppetunde. Hoidsin pisaraid tagasi ja rabelesin isa embusest lahti.
Coquette oli vajunud hämara latri nurka.Tema taga olid maas heinad, millel põlvitas kaks tallipoissi, püüdes põrandat pisutki puhtamaks kasida.Varsahakatis oli seal, osaliselt veel libedas lootekotis, aga tegelikult teda enam ei olnud. Silmad olid kadunud ja ka suurem osa näolihastest, liha oli pimeduse varjus ära söödud. Kõht oli lahti käristatud, sisikond nahka pandud: see võis tähendada ainult seda, et platsi olid ilmunud hiiglaslikud siafu’d12.Need on tohutult suured mustad sõdurid, kes söövad kiiresti, õgides nagu üksainus olend.
„Ta poegis nii vaikselt, et keegi ei kuulnud,” ütles isa minu juurde tulles ja mu õlgade ümbert kinni võttes. „Võib-olla sündis varss surnult, ma ei tea.”
„Vaene Coquette,” ohkasin, keerasin end isa poole ja surusin lauba vastu ta roideid.
„Ta on terve,” lohutas isa. „Temaga saab kõik korda.”
Ei tea, kuidas see võimalik oleks? Tema varss oli ju surnud. Sipelgad polnud puutunud mitte midagi muud, olid sibanud otsejoones pehme abitu olendi kallale ja siis öösse kadunud. Miks, mõtlesin ma ikka ja jälle, nagu võiks keegi mulle tõepoolest vastata.
Järgmisel hommikul ei talunud ma mõtetki, et peaksin koolitükke tegema, ja pistsin kodust plehku, jooksin koplitest mööda kitsale teerajale, mis lookles järsust künkast alla. Kipi külasse jõudes olid mu kopsud kui tuld täis ja paljad sääred astelpõõsastest ja elevandirohust vorbilised, aga mind valdas hea tunne juba sellest, et olin seal. Nii oli see olnud alati – juba siis, kui olin veel liiga tilluke, et väravahaaki lahti teha. Astelpõõsad, mis tara kokku põimisid, olid nii kõrged, et ulatusid suure härja õlavarreni ning kaitsesid võpsikuohtude eest kõike: madalaid hütte ja kalleid härgi, tokerdunud, mökitavaid kitsi, limpsivate leegikeelte kohal rippuvaid mustunud keedupotte, ja muidugi lapsi.
Sel pärastlõunal harjutas terve parv toto’sid vibude ja nooltega märkilaskmist, kõik olid kinnisõtkutud tolmus põlvili, kõik püüdsid kokkuseotud lehtedest märklauda kõige täpsemalt tabada. Kibii oli rea keskel, ja ehkki tema mustad silmad vilksasid uudishimulikult minu poole, mängis ta edasi, mina aga kükitasin sinnasamasse lähedale. Enamik toto’sid tabas väga osavalt märki. Nooled olid okstest vestetud, kisuline teravik jäi märklauda kõvasti kinni, nagu pidigi. Vaatasin poisse ja soovisin nagu lugematuid kordi varem, et oleksin sündinud kipina. Mitte küll kipi tüdrukuna, sest nemad pidid lakkamatult süüa tegema või kandameid tassima: korve, vett, toiduvaru, lapsi. Naised kandsid koormaid, kõplasid, kudusid ja kündsid. Naised talitasid loomi, sellal kui sõjamehed pidasid jahti või valmistusid jahiks: määrisid ihuliikmeid sularasvaga, kitkusid rinnakarvu pintsettidega, mida hoidsid pisikeses kaela riputatud paunas. Ka maas põlvitavad toto’d sihivad ühel ilusal päeval metssiga, antiloopi, lõvi, aga mitte pudelkõrvitsat. Mis võiks veel põnevam olla?
Kui kõik olid selle märklauaga hakkama saanud, võttis üks vanematest toto’dest väiksema märklaua, mis oli samuti puulehtedest, aga rullitud ümmarguse pudelkõrvitsa kujuliseks, ja viskas selle õhku. Nooled lendasid – muist said pihta, enamik mitte. Kes kõige hullemini mööda lasksid, neid naerdi ja narriti, aga mitte keegi ei vandunud alla. Ikka ja jälle viskas nooruk pudelkõrvitsa