Oh, mõtlen ma läbi pimeduse alla vuhisedes, pime kõigele muule. Kuidagi moodi on läinud nii, et olen asunud koduteele.
Esimene osa
1
Enne kui Keeniast, miljoneid aastaid vanast, aga ometi uuest, sai Keenia, oli see ainult meie kõige hunnituma mäe nimi. Kenya paistis kätte meie farmi, mis asus Njoros, Briti Ida-Aafrika protektoraadis: karmid sakid kuldse laiuva tasandiku kaugemas servas, kroonil jäävaap, mis ei sulanud kunagi päris ära. Meie taga sinetas Mau mets udusäigmetes. Meie ees laskus nõlv Rongai orgu, mida ühest küljest piiras Menengai kraater, mida põliselanikud hüüdsid Jumala mäeks, ja teisest kauge Aberdare’i aheliku ümarad hallikassinised künkad, mis värvusid eha ajal suitsjaslillakateks, enne kui öötaevasse sulasid.
Kui me 1904. aastal pärale jõudsime, polnud farmis muud kui tuhat viissada aakrit puutumata võsa ja kolm tuultest-tormidest vintsutatud hütti.
„See?” küsis ema, samal ajal kui õhk tema ümber ümises ja virvendas nagu elus. „Selle pärast müüsid sa kõik maha?”
„Teised farmerid saavad karmimateski paikades ilusasti hakkama, Clara,” ütles isa.
„Sina pole ju farmer, Charles!” turtsatas ema, enne kui nutma puhkes.
Tegelikult oli isa hobusemees. Ta tundis takistussõitu, rebasejahti ning Rutlandi taltsaid kujasid ja hekke. Ent näinud reklaamlehti, mis pakkusid odavat impeeriumimaad, oli talle pähe turgatanud mõte, mis ei tahtnud enam kuidagi kaduda. Nii jätsimegi Westfield House’i, kus ma olin sündinud, ja rändasime seitsme tuhande miili kaugusele, mööda Tunisest, Tripolist ja Suessist, mille lained neelasid taevast nagu suured hallid mäed. Edasi Kilindini sadamasse Mombasa sadamalinnas, mis lõhnas vängete vürtside ja kuivatatud kala järele, sealt Nairobi poole vingerdavale rongile, mille akendel kobrutas punane tolm. Ahmisin pilguga kõike, üdini põnevil nagu oma mäletamist mööda ei iial varem. Mis paik see ka oli, ei sarnanenud see mitte ühegi teise paigaga mitte kuskil.
Seadsime end sisse ja rühmasime tööd, et teha farm elamiskõlblikuks, me pressisime metsikule loodusele peale ja metsik loodus pani vastu nii, kuidas vähegi sai. Meie krundil polnud silmaga nähtavaid piire ega käega katsutavat tara, hüttidel puudusid õiged uksed. Siidiste koolobuste kari ronis aknaid katva kotiriide vahelt sisse. Veevärk oli midagi ennekuulmatut. Kui loodus kutsus, läksid öhe selle kõige kaenlasse, mis tahtis sinust matti võtta, seadsid taguotsa välikäimla augu kohale ja vilistasid, et hirm ligi ei tükiks.
Leedi ja lord Delamere olid meie lähimad valged naabrid, kes elasid seitse miili läbi võseriku minna. Nad olid parun ja paruness, kuid magasid tiitlitest hoolimata tavalises ümmarguses mullast ja õlgedest hütis. Leedi D hoidis laetud revolvrit padja all ja soovitas seda ka emale – aga ema ei võtnud soovitust kuulda. Ta ei tahtnud lasta püssist ei madusid ega ka lõunasööki. Ta ei tahtnud vedada vett ilmatu kaugelt, et vähegi viisakamalt vanni võtta, ega kuude kaupa ilma seltskonnata elada. Seltskonda polnud. Käte mustaks tegemisest polnud pääsu. Elu oli lihtsalt liiga raske.
Kaks aastat hiljem ostis ema laevapileti Inglismaale tagasi. Ka mu vanem vend Dickie pidi koju minema, sest ta oli alati olnud põdur ega olekski Aafrikas kuigi kaua vastu pidanud. Mina polnud veel viienegi, kui nad tükkis oma reisikirstude, taskurättide ja reisijalatsitega istusid Nairobi rongi, mis käis kaks korda nädalas. Ema musitas mind nii ägedalt, et troopikakiivri valge sulg hakkas värisema, ja käskis mul pea püsti hoida. Ta teadis, et ma saan ilusasti hakkama, sest olen suur ja tugev tüdruk. Ta lubas, et ostab Piccadilly poest karbi lagritsanööbikesi ja pirnidropse ning saadab mulle, ja ma ei pea maiustusi mitte ainsagi hingelisega jagama.
Vaatasin pikka musta raudteed pidi lahkuvale rongile järele, päriselt uskumata, et ema lähebki tõesti ära. Isegi siis, kui kauged kollased künkad olid neelanud viimase vappuva vaguni ja isa pöördus minu poole, valmis farmi ja tööle tagasi pöörduma, isegi siis pidasin seda eksituseks, hirmsaks arusaamatuseks, mis küllap iga hetk ära klaaritakse. Ema ja Dickie tulevad järgmises jaamas maha, või keeravad Nairobis otsa ringi ja on homme tagasi. Ehkki seda ei juhtunud, ootasin ma ikka, pilk silmapiiril, süda ärevil, kuulatades, kas juba ei kosta rongi kauget mürinat.
Emast polnud mitu kuud kippu ega kõppu kuulda, ei tulnud isegi kiiruga koostatud telegrammi, ja siis lõpuks jõudsid pärale maiustused. Kast oli raske ja sellel oli ainult minu nimi – Beryl Clutterbuck –, kirjutatud ema kalligraafilise käekirjaga. Isegi ema käekiri, tuttavlikud tähesabad ja – silmused, tõi mulle pisarad silma. Ma teadsin, mida kingitus tähendab, ega saanud end enam petta. Kast kaenlas, pugesin varjulisse nurka, pugisin nii palju suhkruvaabaga maiustusi, kui jaksasin, ja siis oksendasin tallis ämbrisse.
Hiljem, kui mul isa keedetud tee alla ei läinud, söandasin lõpuks välja öelda selle, mida kartsin üle kõige. „Ema ja Dickie ei tulegi tagasi, ega ju?”
Isa heitis mulle piinatud pilgu. „Ma ei tea.”
„Võib-olla ootab ta, et meie läheksime tema juurde.”
Järgnes pikk vaikus ja siis möönis isa, et võib-olla tõesti. „Meie kodu on nüüd siin,” ütles ta. „Mina pole veel valmis sellest loobuma. Kas sina oled?”
Isa andis mulle valida, aga see polnud lihtne. Ta ei küsinud: kas sa jääd minuga siia? See otsus oli tehtud juba kuid tagasi. Ta tahtis teada, kas ma võiksin armastada seda elu samavõrra, nagu armastas tema. Kas kingiksin südame sellele paigale, isegi kui ema ei tule enam tagasi ja mul pole edaspidi ema – võib-olla mitte kunagi.
Mismoodi sellele vastata? Kõik ümberringi, kõik pooltühjad nõudekapid meenutasid mulle esemeid, mis seal varem olid olnud, aga mida enam ei olnud: neli kuldservaga portselantassi, kaardimäng, ema armsa kaelakee klõbisevad merevaiguhelmed. Ema puudumine oli ikka veel nii hingelõikav ja ränk, et mul valutasid kõik kohad, tundsin end tühja ja eksinuna. Ma ei teadnud, kuidas suudaksin ema unustada, isa omakorda ei teadnud, kuidas mind trööstida. Ta tõmbas mu, pikakoivalise ja natuke kriimu, nagu ma enamasti vist olin, endale sülle ja me istusime viivu vaikides. Metsa servalt kajas damaanisalga ärevaid karjatusi. Üks meie hurtadest kikitas korraks siledat kõrva, ent magas tule juures mõnusasti edasi. Viimaks isa ohkas. Ta haaras mul kaenla alt kinni, pühkis kuivavad pisarad kiire suudlusega ja tõstis mu jalgadele.
2
Miwanzo tähendab suahiili keeles algusi. Aga mõnikord peab kõik esmalt lõppema, põhi peab alt tulema, viimnegi valguskiir võbelema ja surema, enne kui see päris õige algus saab alata. Ema äraminek oli mulle niisugune algus, ehkki ma seda kohe ei mõistnud.Tundsin pikka aega nõutust, valu ja kohutavat kurbust. Kas mu vanemad üldse olid veel abielus? Kas ema armastas meid, kas ta tundis meist puudust? Kuidas ta võis mu maha jätta? Isalt polnud ma valmis seda kõike küsima. Ta polnud kes teab kui pehme südamega – nagu isad ikka –, ning ma ei osanud oma salajasi haavatud tundeid temaga jagada.
Siis juhtus midagi. Meie maal Mau metsas ja selle taga elas mitu kipsigise peret vitsonnides, mida ümbritses kõrge okkaline boma4. Kuidagimoodi said nad küsimatagi aru, mida ma vajan. Üks vanematest tõstis mu üles, pobises lausumissõnu ja sidus pidulikult kaurikarbi mu vööle. Kaurikarp rippus nahkpaela otsas, pidi meenutama suletud kaurikarpi minu enda jalge vahel ja peletama kurje vaime. Niimoodi talitati, kui sündis kipi tüdruk. Mina olin küll valge bwana5 tütar, aga juhtunud oli midagi ebaloomulikku, mis tuli õigeks ajada. Ühelegi Aafrika emale poleks pähe tulnud oma last hüljata. Ma olin ju terve, mitte vigane ega äbarik. Niisiis juurisid nad välja mu esimese alguse ja andsid asemele uue alguse lakwet’ina, mis tähendab väga väikest tüdrukut.
Olin kõhn ja räsasjalgne, sakris linalakk, aga uus nimi ja elukoht tegid mu peagi sitkemaks. Kodukünka ja Kipi küla vahet üles-alla joostes parkusid mu jalad ruttu. Meie krundi need maalapid, mis olid mind seni hirmutanud ja heidutanud, said niisama tuttavateks nagu mu voodit katvad sebranahad. Kui päev valgusest tühjaks jooksis, pugesin ma nahkade alla ja vaatasin, kuidas teenripoiss paljajalu hääletult mu tuppa tuleb,