Leedi D ohkas mu juustesse. Sain aru, et ta on mures, aga ta ei lausunud mõnda aega musta ega valget, niisiis nautisin ma juukseharja tõmbeid ja seda, kuidas see mu peanahka sügas. See oli nii hea, et kui mehed lõpuks püsti tõusid ja üksteisele kätt andsid, olin mina juba peaaegu unehõlmas. Kargasin püsti ja oleksin äärepealt leedi D-le sülle kukkunud. „Kas saime ta endale?” küsisin meeste juurde sööstes.
„Clutt tingib hullupööra,” ütles D, „ahmab hambu ega lase enam lahti. Võiks lausa öelda, et ta varastas selle mära mul otse istumise alt ära.” Ta puhkes naerma, isa naeris kaasa ja laksas talle õlale.
„Vaadake ometi, kas Beryl pole kena?” küsis leedi D. Ta astus mu selja taha ja pani käe mu pealaele. „Kartsin juba salamisi, et leian kõrva tagant juuksepusast tihasepesa.”
Isa läks näost punaseks ja köhatas. „Ega ma just suurem asi lapsehoidja ei ole.”
„Mis hoidmist talle vaja on,” põrutas D tema kaitseks. „Tüdruk on igati tipp-topp. Sa ainult vaata teda, Florence. Ta on tugev nagu muul.”
„Jajah, seda muidugi. Eks me kõik ju taha muuladest tütreid.”
Sõnelus oli heasüdamlik, aga ometi tekitas see minus imelikku nõutust. Kui tunni aja pärast oli rahaasjades ja Coquette’i meile toimetamises kokku lepitud ning me hakkasime koju minema, sain aru, et ka isa oli kuidagi ebalev. Ratsutasime vaikides, punane päike vajus vakshaaval aina madalamale. Taamal pöörles tuulispask nagu derviš, pööritas kuning-leekpuude salka ja jättis trobikonna raisakotkaid peavarjuta. Üks lendas meist mööda, vari libises üle meie nii aeglaselt, et ajas mulle judinad peale.
„Pean tunnistama, et vahel jäävad mul säärased asjad tõesti kahe silma vahele,” lausus isa, kui raisakotkas oli oma teed läinud.
Sain aru, mida ta mõtleb, sest leedi D oli mu armi nähes kahvatanud ja kummaliselt käitunud. Mõistsin, et „säärased asjad” käis minu, tema tütre kohta.
„Minu arust läheb meil ilusti,” ütlesin ja küünitasin Wee MacGregori kaela patsutama. „Ma ei tahagi, et miski oleks teistmoodi.”
Päike muudkui vajus ja isa ei kostnud midagi. Nõnda ekvaatori lähedal polnud ehaaega peaaegu ollagi. Loetud minutitega sai päevast öö, aga need minutid olid kaunid. Kollane rohi laius ümberringi, lainetas nagu meri, vahel vajus tuhniku urgu ja sigade kaevatud aukudesse, vahel pürgis termiidikuhilate nukiliste tornide poole, aga rohuvälja otsa ega äärt polnud näha. See kõik tekitas mõjuka illusiooni, et metsikul võsamaal polegi lõppu, et võiksime ratsutada seda teed aastate viisi ning rohuväli ja lõpmatu kauguse tunne saadaksid meid ikka edasi, igavesti.
4
Kui Coquette kohale jõudis, sai temast kogu farmi silmatera. Et meil polnud ühtki teist kullakarva hobust, tahtsid kõik toto’d tema ligi olla ja teda puudutada. Ta justkui kumas, tõi õnne, ja nende kuude jooksul, kui ta meil kodunes, laabus meil kõik oivaliselt, nii et isa hakkas juba pead murdma ja plaane tegema, missugune täkk Coquette’ile kõige parema varsa sigitaks. Aretus on hobusepidaja tähtsaim ülesanne. Juba enne seda, kui olin lugemise selgeks saanud, teadsin, et kõigi täisvereliste sugupuu ulatub seitsmeteistkümnendasse ja kaheksateistkümnendasse sajandisse kolme araabia ja idamaise täkuni, keda paaritati käputäie eriti silmapaistvate märadega. Nende pikk sugupuu on piinliku hoole ja suure armastusega ära toodud Suurbritannia aretusregistris9. Õhtulauas lõime selle sageli lahti ja võrdlesime seda oma paksu musta raamatuga, kus olid kirjas meie puhtatõuliste andmed, võiks öelda, et need olid meie piibli uus ja vana testament.
Pärast nädalatepikkust arupidamist otsustati, et Coquette’i paaritajaks saab Referee, kui märal õige aeg kätte jõuab. Araabia täkk oli heledat kastanivärvi, toeka kehaehitusega, viisteist kätt kõrge10, heade kapjadega, laiaõlgne ja laitmatult sirgete jalgadega. Tema samm oli nõnda ühtlane, nagu mõõdaks ta maad vähimagi pingutuseta. Me rääkisime palju uuest varsast, sellest, kes tuleb ilmale üksteist kuud pärast vanemate edukat paaritumist, pärib isa väleduse ning ema küütleva karva ja graatsia. Mina ei pidanud seda kaugeltki fantaasialennuks. Meie jutt oli juba tulevasele varsale elu sisse puhunud.
Ühel pikal lämmataval pärastlõunal nuputasin varsale nimesid ja ütlesin mõne valjusti ka Kibiile, kellega istusime avara hoovi serval akaatsia all. Sinakast varjusõõrist väljaspool oli maapind nagu sepistatud metall, salakavalalt õel nagu metall, või nagu elusad söed, kui söandasid jala sellele tõsta. Olime hommik otsa kapanud, seejärel õlitanud kümnete kaupa valjaid, kuni sõrmed krampis. Nüüd olime täiesti kurnatud, aga leitsakust nõelatuna ka rahutud.
„Mis sa arvad näiteks Jupiterist või Apollost?” pakkusin.
„Ta peaks olema hoopis Šaakal. See on sälule etem nimi.”
„Šaakalid on nii tavalised.”
„Šaakalid on targad.”
Enne, kui jõudsin poisile mõistuse pähe panna, ilmus puhkides nähtavale suitsusammas.
See oli lärmakas Nairobi rong, mille kümmekond rohmakat vagunit rappusid rööbastel nii ägedalt, nagu võiks iga hetk mõni vahelt minema lennata või tükkideks puruneda. Kibii keeras end ringi, et üle nõlva vaadata. „Kas su isa ootab hobust?”
Minu arust ei oodanud isa midagi, aga me nägime, kuidas ta juukseid siludes ja särgisaba püksi toppides tallist välja tormas. Ta kissitas vastu päikest künkast alla vaadates silmi, siis ruttas meie uue Fordi poole ja hakkas tujukat mootorit käima väntama. Mina ja Kibii ei küsinudki, kas võime kaasa sõita, sörkisime lihtsalt auto juurde ja hakkasime tagaistmele ronima.
„Seekord ei saa,” ütles isa vändalt õieti pilkugi tõstmata. „Kõigile ei jätku ruumi.”
Kõigile? „Kas meile tuleb külalisi?”
Vastuse asemel istus isa rooli ja andis gaasi, puistates meid üle roosa tolmu pilvedega. Tunni aja pärast kuulsime bagi suhinal ülesmäge sõitmas ja silmasime midagi valget. Kleit. Lintidega kübar ja küünarnukini kindad. Autos istus naine, läikiva, kaarnasulgede karva juuksepahmakaga ilus naine, käes peen pitsäärisega päevavari, mis polnud välimuse järgi küll päevagi võpsikus olnud.
„Beryl, see on proua Orchardson,” ütles isa, kui nad bagist maha astusid. Pakiruumis kõrgus kaks päratut reisikirstu. See naine ei tulnud meile teed jooma.
„Küll ma olen õnnelik, et sind viimaks ometi näen,” ütles proua Orchardson mind kähku pilguga mõõtes.
Viimaks ometi? Ma arvan, et mu suu vajus tükiks ajaks ammuli.
Peamajja astudes vaatas proua Orchardson kõik üle, käed puusas. Ehkki isa plaanid olid olnud lihtsad, nägi kõik siiski soliidne ja meie kunagise hütiga võrreldes palju uhkem välja. Ent proua Orchardson polnud elu seeski niisugust viletsust näinud. Ta kõndis aina edasi-tagasi. Kõigil akendel rippusid ämblikuvõrgud, koldekivid olid paksu tahmakihi all. Vahariiet polnud laual vahetatud aastaid, mitte kordagi pärast ema äraminekut. Kitsuke puusöega isoleeritud jahuti, kus me hoidsime võid ja koort, lehkas läppunult nagu tiigi põhjamuda. Meie olime sellega harjunud nagu ka kõige muuga. Seintel rippus jahiseiklustelt kaasa toodud trofeesid: leopardi- ja lõvinahku, pikki punnivinnana keerdus kudusarvi, riiulil seisis jaanalinnumuna, suur ja raske nagu inimkolp. Kuskil polnud midagi nooblit või väga peent, aga me olime ka ilma iluasjadeta kenasti läbi ajanud.
„Proua Orchardson nõustus tulema meie majapidajaks,” seletas isa, kui naine kindaid sõrmhaaval käest venitas. „Ta hakkab elama peamajas. Siin on palju ruumi.”
„Ah soo,” kohmasin, tundes, nagu oleksin saanud hoobi kõri pihta. Meil oli küll üks tuba, kus oleks võinud magada, aga see oli pungil täis hobuseriistu, petrooleumi, konservikarpe ja palju muud, mida me ei tahtnud nähagi, veel vähem nendega tegelda. See tuba tähendas, et õigupoolest polnud meil majahoidjat üldsegi vaja. Pealegi – kus külalised ööbivad, nüüd kui see naine,