1
NAOMI OLI ARVUTIEKRAANIL. Või täpsemalt öeldes Quick Time’i akna ekraanil, Célestine ja Aristide Arosteguy väikeses ja armetus, õpetlasliku auraga korteris. Ka Naomi oli seal, istus nende vastas, kui nad külg külje kõrval Burgundia tekstiili või velvetiga kaetud vanal kušetil istusid ja kaameraväliselt ühe intervjueerijaga vestlesid. Valged plastkuularid kõrvades, oli ka Naomi niiviisi akustilises mõttes Arosteguy’de kodus. Ta tajus ruumi sügavust ning tunnetas õelikult-vennalikult klappiva paari sensuaalsete nägudega tarkade peade kolmedimensioonilisust. Ta haistis nende selja taga raamaturiiuleid ummistavate raamatute lõhna, tajus pöörast vaimset hasarti nendest hoovamas. Kaadris oli kõik fookuses – seda teevad video, väikesed CCD- või CMOS-sensorid, meediumi olemus, mõtles Naomi – ja nii võimendusidki toa sügavus, raamatud ja näod.
Célestine rääkis, Gauloise’i sigarett käes põlemas. Tema sõrmeküüned olid lakitud lillakaspunaseks – või hoopis mustaks, sest ekraan kaldub kõike fuksiinpunaseks muutma – ja ta juuksed olid sätitud kunstipärasesse sasikrunni, millest mõni lokkis kihar kaela peale keerdus. „Nojah, kui enam ihasid ei ole, siis oledki surnud. Ihalus ka mõne toote, tarbeeseme järele on parem kui iha puudumine üldse. Näiteks piisab ihast kaamera, ka mõne odava labase kaamera järele, et surma eemal hoida.” Jumalakartmatu naeratusega imesid need huuled sigaretti. „Muidugi, kui see iha on tõeline.” Kassilikule suitsu väljahingamisele järgnes itsitus.
Kuuekümne kahe aastane Célestine oli kuuekümne kahe aastase Euroopa intellektuaali, mitte mõne Ameerika Kesk-Lääne ostukeskuse kammija versioon. Naomit hämmastas Célestine’i mahlakus, tema stiilitunnetus ja dramaatilisus, see, kuidas naise ehete liikumine ja iseteadvalt sundimatu poos kušetil ühte sulasid. Naomi polnud kunagi varem Célestine’i rääkimas kuulnud – alles nüüd olid mõned intervjuud hakanud netti imbuma, loomulikult mõrva pärast. Célestine’i hääl oli kähe ja sensuaalne, tema inglise keel enesekindel ja mänglev, ent samas tapvalt täpne. Surnud naine kohutas Naomit.
Célestine pöördus loiult Aristide’i poole. Tema suust ja ninast keerlev suits suundus mehe suunas, nagu antaks edasi hõljuvat teatepulka. Mees hingas enne jutu alustamist, tõmmates suitsu alla, ning jätkas siis naise mõtet. „Isegi kui sa seda kätte ei saa, või kui saad, seda ei kasuta. Nii kaua kuni sa seda ihaldad. Seda võib näha imikute juures. Nende iha on raevukas.” Neid sõnu lausudes hakkas ta silitama lipsu, mis oli torgatud elegantse V-kaelusega kašmiirsviitri alla. Ta oleks nagu üht raevukalt nutvat imikut hellitanud ja see liigutus paistis selgitavat ka õndsat naeratust, mis ta nägu valgustas.
Célestine vaatas teda hetke, oodates, et see hellitamine lõpeks, enne kui nähtamatu intervjueerija poole pöördus. „Sellepärast me väidamegi, et tänapäeva ainus autentne kirjandus on ostja kasutamisjuhend.” Käänates end kaamera poole ja paljastades ihaldusväärse tedretähnilise dekoltee, kobas Célestine midagi kaamera vaateväljast väljaspool ja langes seejärel tagasi istuma, väike valge raamatuke sigaretti hoidvas käes. Ta sirvis lehti, lühinägelikud silmad teksti lähedal – või nuusutas kas paberit või tinti? –, kuni leidis otsitava lehekülje ja hakkas lugema. „Automaatne välkvalgusti ilma punasilmsuse tõrjeta. Kasutage seda režiimi, kui te ei pildista inimesi või kui tahategi ilma punasilmsust tõrjuva funktsioonita pildistada.” Ta naeris kõrgendatud häälel kähedat naeru ja kordas, seekord veel suurema dramaatilisusega: „Kasutage seda režiimi, kui te ei pildista inimesi.” Pearaputus, nüüd silmad kinni, et nende sõnade tähendust põhjalikult tunnetada. „Milline möödunud sajandi autor oleks loonud midagi veel provotseerivamat ja pikantsemat?”
Arosteguy’dega aken kahanes pöidlaküüne suuruseks ja liikus uudistesaate akna alumisse vasakusse nurka. Tibatillukesed Arosteguy’d olid endiselt väga sundimatud ja jutukad, võttes teineteiselt jutujärge üle nagu kogenud käsipallimängijad, ent Naomi ei kuulnud enam, millest nad rääkisid. Selle asemel kuulis ta hoopis diktori ülemäära tõsiseid sõnu peaaknas. „Just sellest kuulsa Pariisi Sorbonne’i ülikooli lähedal asuvast Célestine ja Aristide Arosteguy korterist leitigi tapetud naise õõvastavad jäänused, mis hilisema tuvastamise põhjal osutusid Célestine Arosteguy kehaosadeks.” Väikeses aknas suumis kaamera meeldivalt vestlevat Aristide’i. „Tema abikaasat, tunnustatud Prantsuse filosoofi ja kirjanikku Aristide Arosteguy’d ei suudetud leida ega ülekuulamisele tuua.” Jõhkralt järsu stseenivahetuse käigus Aristide kadus ja tema asemele ilmusid ekraanile korteri tillukesest köögist ilmselt öösel nutitelefoni tugeva eestvalgustusega tehtud kontrastsed pildid. Kohe varsti olid need ekraanil täissuuruses ja diktori aken tõmbus ülemisse paremasse nurka.
Politsei kriminalistid, kes kandsid musti kirurgikindaid, võtsid külmkapist välja külmunud plastkotte, pildistasid pliidil olevaid nõgiseid potte ja praepanne, sorteerisid taldrikuid ja söögiriistu. Miniatuurne diktor jätkas. „Anonüümseks jääda soovivad allikad on meile öelnud, et leidub tõendeid, mis viitavad sellele, et Célestine’i kehaosad küpsetati tema enda pliidil ja söödi ära.”
Üldplaani kerkis esinduslik munitsipaalhoone, alltiitriga „Préfecture de police, Paris”1. „Politseiprefekt Auguste Vernier’l on Arosteguy võimaliku maalt põgenemise kohta öelda järgnevat.” Pilt läks üle intervjuule kummaliselt delikaatse, prillidega politseiprefektiga, kes esines suures, ajakirjanikke puupüsti täis saalis. Tema prantsuse keele tundeküllane rõhuline hääldus haihtus kiiresti ja asendus kähiseva, vähem osavõtliku ameerikaliku hääldusega. „Härra on rahvuslik aare. Seda oli ka proua Célestine Moreau. Nemad kaks, filosoofidest abielupaar, olid Prantsusmaa esinduspaar. Tema surm on rahvuslik katastroof.” Pilt läks käratsevate ajakirjanike summale, kes karjusid küsimusi, kaamerad ja salvestusaparaadid üleval. Seejärel läks pilt jälle tagasi prefektile. „Aristide Arosteguy läks kolm päeva enne tema naise säilmete leidmist loengutuurile Aasiasse. Meil ei ole hetkel mõjuvat põhjust teda selles kuriteos kahtlusaluseks pidada, aga loomulikult jäävad küsimused alles. Seegi on tõsi, et me ei tea täpselt, kus Arosteguy praegu viibib. Me otsime teda.”
Kääksatav pagasiliini käivitussignaal kiskus Naomi Préfecture de police’i juurest tagasi Charles de Gaulle’i lennujaama pagasi kättesaamise piirkonda. Kui pagasiliin jõnksudes tööle hakkas, trügis ootav reisijatemurd ettepoole. Keegi müksas Naomi sülearvutit, see libises mööda tema jalga allapoole, tõmmates kuularid kõrvast välja. Naomi oli istunud pagasiliini ääre peal ja oli selle eest lõivu pidanud maksma. Nüüd õnnestus tal oma armastatud MacBook Air päästa üksnes mõlema jala varbaid üles tõstes ja tossudega sülearvuti kinni püüdes. Arosteguy reportaaž jätkus häirimatult oma aknas, aga Naomi klõpsas Airi kinni ja pani Arosteguy’d antud hetkeks uinumisrežiimile.
NATHANI I-PHONE HELISES ja ta teadis juba helinast, Aafrika puukonna krooksumisest, mida Naomi oli miskipärast erootiliseks pidanud ja meiliga talle saatnud, et see on tema. Nathan kükitas Molnári haigla tagumise koridori niiskel krobelisel betoonpõrandal, tuhnides enda ees olevas kaamerakotis, otsides üht asja, kahtlustades, et Naomi on selle ära võtnud. Seetõttu oli igati loogiline, et naine talle just sel hetkel helistas, sest tema sensitiivne radar funktsioneeris oma tavalisel veidral moel. Nathan tuhnis ühe käega kotis edasi, teise käe pöidlaga telefoni käsitsedes. „Tere, Naomi. Kus sa oled?”
„Ma olen lõpuks Pariisis. Olen taksos ja sõidan Crilloni poole. Kus sina oled?”
„Ma olen Budapestis, Molnári haigla lägases koridoris ja otsin kaamerakotist seda 105mm makroobjektiivi, mille ma endale Frankfurdi lennujaamast ostsin.”
Järgnes peaaegu olematu paus ja Nathan teadis, et sel ei olnud mingit pistmist Naomi võimaliku süütundega makroobjektiivi pärast, vaid pigem oli asi selles, et naine kirjutas oma BlackBerryl kellelegi sõnumit, ise samal ajal temaga rääkides. Ühe parandamatu multitegija absoluutse tähelepanu saavutamine oli harv nähtus. Ja imekombel ei vajutanud naine kunagi valele klahvile ega katkestanud kogemata sidet. Kuidas ta seda tegi? „Hm … sa ei leiagi seda oma kaamerakotist, sest see on minu kaameras.
Ma laenasin selle sinult Milanos, mäletad? Sa olid kindel, et sul ei lähe seda vaja.”
Nathan hingas sügavasti sisse ja needis hetke, kui oli rääkinud Naomile augu pähe, et see oma Canoni Nikoni vastu vahetaks, sest siis saaksid nad oma seadmed ühendada. Kirg brändide vastu liitis veidrike paare nagu liim. Milline viga! Ta oli lõpetanud kotis tuhlamise. „Nojah, nii ma arvasingi. Ma lihtsalt lootsin, et olin seda laenamist ette kujutanud. Ma näen sageli unes, kuidas ma sulle oma asju annan.”
Naomi