Siis pöördus tööline ümber ja läks ekskavaatori juurde, teised aga istusid maha Ároni kõrvale, kõik puhkasid, üksnes Jani tonksis põlvega palli, tal oli selline pallitunnetus, et võis kuitahes palju kordi seda teha. Mina istusin ka maas, vaatasin auku, mille ma kaevanud olin, see polnud üldse sügav, selle seinas paistsid väikesed kivid ja rohuliblede valged juured, siis võtsin isa foto välja ja vaatasin seda ka, see oli suurest käperdamisest juba määrdunud, aga tema nägu oli ikkagi hästi näha, varem ütlesid kõik, kui väga ma isale sarnanen, kord silmitsesin end pikalt taskupeeglist, niimoodi, et panin isa pildi enda kõrvale ja nägin tõesti, et mu lõug ja suu on täpselt selline nagu tema oma.
Ühesõnaga, ma istusin parajasti ja vaatasin pilti, kui üks tööline korraga mu kõrval seisma jäi, tema saapapaela järgi sain aru, et see on Feri, ta kummardus ja haaras isa foto mu käest, mida sa vaatad, küsis ta, vaatas siis pilti, hoidis seda silmadele hästi lähedal, nagu keegi, kes ei näe hästi, kes see on, su isa või, küsis ta, ja mina ei vastanud, ainult noogutasin ja tundsin, et lähen üle kogu keha kuumaks, mu kõrvad läksid tuliseks ja ma ei suutnud midagi öelda, ei seda, et jah, ega seda, et ei, ainult noogutasin ja mu kõht tõmbus krampi ja oli täiesti selline tunne, nagu oleks mingi klimp mu kõhust läbi söögitoru ja kaela ülespoole liikuma hakanud, ja kui see mu kurguni jõudis, tegin ma ühekorraga suu lahti ja küsisin, et ega te ei tunne teda, aga mu hääl värises väga, tema on ka seal Doonau kanali juures, teie tulite ka sealt, kas pole?
Siis pani tööline nimetissõrme suule, kummardus lähemale ja tegi tss!, siis sosistas, et see on riigisaladus, samal ajal pilgutas mulle silma, siis ei öelnud tükk aega midagi, vaatas ainult pilti, keerutas seda siiasinna, nagu ei näeks ta korralikult, vahepeal noolis mitu korda suud, vangutas siis pead, ajas end sirgu ja hüüdis teisele töölisele, tule siia, Traján, vaata seda, sa ei usu oma silmi!
Traján pani leivatüki, mida ta näris, tekile maha, tõusis püsti ja tuli meie juurde. Kui ta sinna jõudis, andis Feri sõna lausumata foto tema kätte, vaata tähelepanelikult, esimese hooga ei saa arugi, aga vaata korralikult, ütles ta. Siis vaatas Traján ka tükk aega pilti, keerutas siiasinna, raputas siis pead, mida ma nägema peaksin, küsis ta, ma ei näe midagi. Feri noolis seepeale jälle suud, sest sa oled pime, sellepärast, ütles ta, torkas näpuga mu isa näkku, vaata suud, siis saad aru, et see pole keegi muu kui Kirka. Traján kibrutas seepeale laupa ja vaatas pilti, siis naeratas äkki, ah sa kurat, tõesti, olgu ma neetud, kui see Kirka pole! Selle peale hakkas Feri ka noogutama, tõmbas pildi Trajáni käest ära, Kirka jah, ütles ta, ja vaata, kui noor ta oli, vaata, ta nägu oli veel puhta sile, ei usukski, kui ise ei näeks, jäi siis vait, vaatas minu poole, etskae, sina oled siis Kirka poeg, ütles ta, sirutas käe ja kui ma seda surusin, patsutasid nad mulle õlale, sa võid oma isa üle uhke olla, ütles ta, ta on väga korralik inimene.
Ta surus tugevasti mu kätt, aga see polnud valus, kas te tunnete teda, tõesti tunnete, küsisin ma. Traján noogutas, muidugi tunneme, ütles ta, ta tuleb kohe siia, tema toob putka, milles me elama hakkame, andis foto tagasi minu kätte, säh, pane ära, ütles ta. Kas ta tuleb tõesti siia, Jumala eest, küsisin ma, ja kuulsin ise ka, kui väga mu hääl väriseb, tundsin, et kogu mu ihu väriseb, nagu siis, kui inimesel on külmavärinad. Feri vaatas siis uuesti minu poole, mis sa ütlesid, mis su nimi on, küsis ta. Ütlesin talle oma nime, Feri noogutas, jah, ta rääkis sinust, õige jah, kas pole, Traján, sa ju mäletad ka, ütles, et pole sind ammu näinud ja et ta otsib su üles ja tõi sulle midagi.
Kui ma seda kuulsin, hakkas mul korrapealt pea ringi käima, ma vaatasin maha kingade peale, nägin, et kõik käib ringi, mullakamakad ja rohulibled, kivikesed ka, kõik keerles, ma oleks äärepealt kukkunud, aga Traján võttis mul ümbert kinni, olgu, ütles ta, rahune maha. Aga mina värisesin ikka veel, mulle tulid meelde isa kirjad, need postkaardid, ja see, kuidas ema teda alguses tagasi ootas, ta võpatas alati, kui kella helistati, sest uskus iga kord, et isa lasti koju, te valetate, ütlesin, kui isa oleks tagasi tulnud, siis oleks ta mind juba kindlasti üles otsinud, ta oleks koju meie juurde tulnud, minu isa ei kutsuta Kirkaks, minu isa ei ole teie sõber.
Feri võttis siis mul õlgadest kinni ja keeras mind enda poole, rahune maha, ütles ta uuesti, mis ajast sa pole oma isa näinud? Ütlesin, et peaaegu üheksa kuud, tööline noogutas, üheksa kuud Doonau kanali juures on väga pikk aeg, ütles ta ja küsis siis, kas ma tean, mis on mustad rõuged, ja mina ütlesin, et tean, üks haigus, mida enam ei ole, ja siis ütles tööline, et jah, muidugi, kummardus veel lähemale ja hakkas sosistama, nii et ma sain vaevu aru, mida ta räägib, ja ta sosistas, et on näinud inimesi mustadesse rõugetesse suremas, sest kanali juures lööb see haigus siin-seal välja, eriti ümberkasvatuslaagrites, aga nendest ei tohi keegi rääkida, ja et mu isa nakatus ka seal ja peaaegu suri sellesse, aga see oli tema õnn, et ta sellepärast välja lasti ega tehtud kogu ümberkasvatust temaga lõpuni, sest siis ta ei mäletaks midagi oma varasemast elust, nõnda muutus nakkuse tõttu ainult tema nägu, aga niivõrd, et teda pole võimalik äragi tunda, ja ta häbeneb sellepärast väga ega kirjutanud seepärast ega julgenud ka külla tulla, sest ta kardab, mida me talle ütleme, ta peab veel julgust ja jõudu koguma, aga kui ta nüüd tuleb ja putka toob, näen ma niikuinii oma silmaga, ja ütles siis uuesti, et ma ei kardaks, pakkus mulle karamellikotti ja ütles, et ma võtaks ega kardaks, sest küllap ma vere häält ikka tunnen ja kui ma piisavalt julge olen, saab kõik korda.
Siis istusid kaks töölist tekile tagasi, Traján kolkis kaht labidat kokku ja hüüdis, et paus on läbi ja et tund aega tuleb veel töötada, siis võivad kõik koju lõunale minna ja alles kahe tunni pärast tuleb tagasi tulla.
Hakkasime uuesti kaevama, mul käis ikka veel pea ringi ja labidas oleks nagu iseenesest mu käes liikunud, pildusin aina mulda enda selja taha ja vaatasin kogu aeg teed, aga kedagi ei tulnud ja ma ei tahtnud alatasa sinna vaadata, aga ei saanud teisiti, siis panin silmad kinni, sest ma ei tahtnud seda tühja teed näha, tegin ainult siis lahti, kui ma labida maasse vajutasin, aga seegi ei aidanud, sest nägin ka suletud silmi isa nägu ja kui muld murenes, mõtlesin rõugetele ja ma ei tahtnud ville kujutleda, siis kuulsin korraga krapihäält, vaatasin üles ja nägin, et putka läheneb, kaks eeslit tõmbas seda ja ühele oli krapp kaela seotud, putka oli päris suur ja halliks värvitud ja ees katusel istus keegi, ta oli tekki mähitud ja suunas eesleid pika kepiga, siis pudenes mul labidas käest ja ma vaatasin seda kuju, tal oli sirmiga kaevurikiiver peas ja ma ei näinud ta nägu, tema hoiak ei olnud üldse tuttav, putka jõudis üha lähemale, keeras jalkaväljakule, ajaja nägu polnud ikka veel näha, ma ronisin august välja, seisin seal serva peal ja ootasin, tundsin, et mu jalad värisevad ja käed ka värisesid, siis sikutas mees ohja, eeslid jäid seisma, ta hüppas pukist alla, nägin ainult tema selga, aga liigutus sarnanes tõesti mu isa omaga, see, kuidas ta pead hoidis, nüüd vaatasid kõik mind, töölised ja teised ka, ma tegin ühe sammu ajaja suunas, siis pöördus ta korraga minu poole, vaatas mulle otsa ja heitis teki maha, ma nägin ta nägu, see oli üks suur rõugearm, näojooni ei paistnudki üldse, sest rõugearmid olid väga sügavad ja puutusid üksteisega kokku ja need olid mingisuguse valkja salviga sisse määritud, sellest läikis kogu ta nägu rasvaselt, kui ta nägi, et ma teda vaatan, naeratas ta mulle, ma tahtsin üksnes ta silmi ja suud näha, siis ma juba teadsin, et see pole mu isa, ta ei ole mu isa, ta ei saa olla mu isa, aga ikkagi astusin veel sammu tema poole, avasin suu ja ütlesin isa, kuigi ma teadsin, et ei näe mitte oma isa ja töölised valetasid, aga ütlesin ikkagi ja sellest, et ma selle välja ütlesin, tundsin hetkeks, et see on siiski mu isa, sest ta naeratas ikka veel ja sellest ehmusin ma veel enam, tundsin, et mul hakkab külm, siis puhkesid kõik korraga minu ümber naerma, Traján ja Feri ja Prodánid ja teised ka, ka see rõugearmiline tööline, kellest ma nüüd juba kindlasti teadsin, et ta pole mu isa, kui see vali naer mind igast suunast ümbritses, pistsin käe tasku, võtsin isa pildi kätte ja tundsin, et hakkan kohe nutma, surusin hambad kokku, pöördusin ümber ja hakkasin paneelmajade poole jooksma, kuulsin ikka veel, et nad irvitavad mu üle ja ma ei teadnud, mida