Enne seda polnud ma Izaga kordagi rääkinud, ta tuli meile neljandas klassis ja sai kohe klassi parimaks, aga temaga ei saanud üldse mängida, nii et ta ei meeldinud kellelegi, tal polnud sõbrannasid ka eriti, peamiselt sellepärast, et õpetajad ütlesid alati, et võtku me temast eeskuju, ise orb, aga ometi nii usin, olümpiaadid võidab alati tema, sest kui ta veel väike oli, said tema vanemad autoõnnetuses surma ja teda kasvatas onu, kellest teati kogu linnas, et ta on elajas, tuletõrjest löödi ta ka sellepärast minema, et ta ükskord kellegi oma raevus poolsurnuks peksis, aga Iza käest küsisime asjata, ta ei rääkinud kunagi midagi oma kasuvanematest ega sellest, kuidas kasuisa teda piinas, kuigi tüdrukud ütlesid, et ta selg oli alati sinikaid ja verevalumeid täis, aga Iza ei rääkinud sellest kunagi midagi, nii et nüüd me enam eriti ei küsinudki, ja ma olin üsna löödud, et mul koos temaga korda tuli pidada, sest Szabiga oli meil kombeks tätsu mängida ja kriiti loopida, aga ma teadsin, et Iza puhul oleks seegi juba suur asi, kui ta klassijuhatajale ära ei kituks, et ma ei korista.
Korrapidajatel tuli iga tunni alguses klassi ette kateedri juurde seista ja seal õpetajat oodata, et raporteerida, kes puudub, ja kui teise tundi helistati ja meie seal seisime ja ootasime, et mateõpetaja sisse tuleks, tundsin korraga mingit magusat lõhna, see oli nagu mingi lillelõhn, aga mitte päriselt, ja esialgu ma ei teadnud, mis see on, aga siis vaatasin Iza poole, Iza kohendas just seelikut ja kui ta valget pioneerisärki vöö vahele toppis, vilksatas tükike paljast ihu ja ma oleks nagu sinikat näinud, aga võib-olla oli sealt pigistanud sukkpükste kumm, samal ajal tundsin ikka veel seda lõhna ja siis tuli mulle pähe, et see võib olla naiselõhn, sest Feri oli rääkinud, et tüdrukud kasvavad tavaliselt just sel ajal, kuuendas klassis, rinnad lähevad suuremaks ja lõhn muutub ka, sest nad saavad naisteks, ja Izal olid tõesti rinnad üsna suured, peaaegu nii suured nagu väiksed virsikud, ja siis ma mõtlesin sellele, et Iza on naine ja ma tunnen selle lõhna, naiselõhna, ja just siis, kui ma seda taipasin, tuli õpetaja Klidész sisse, mateõpetaja, klass tõusis püsti ja Klidész läks kateedri juurde, lõi toore jõuga päeviku lauale, nagu tal tavaks oli, vaatas siis meie poole ja ootas raportit, ja mina oleksin muidugi pidanud raporteerima, aga mul ei tulnud mitte midagi meelde, lihtsalt seisin seal, nagu oleksin keele alla neelanud, aga siis astus õnneks Iza ette, saluteeris ja ütles nii, nagu peab, et seltsimees õpetaja, raporteerin, klassi õpilaste arv ja nii edasi, aga mina ei suutnud miskipärast üldse jälgida, vaatasin sealt tagant Iza kaela, tal olid pikad mustad lahtised juuksed, ainult võru oli peas, ja ma polnud seda ka kunagi varem märganud, et tal on kõrvarõngad, aga nüüd nägin, et tal on pisike sinine kivi kõrvalestas, ja siis kandis Iza puudujad ette ja Klidész võttis raporti vastu ja ütles, et me võime istuda.
Kui me kohale läksime, tundsin jälle seda naiselõhna, aga nüüd mitte enam nii tugevasti, ja kui ma maha istusin ja oma vihiku lahti tegin, tundsin ikka veel natuke ja mõtlesin jälle Iza peale, vaatasin isegi sinna ettepoole, kus ta istus, musterõpilaste pingis, ja mulle tuli pähe, et sestpeale, kui mu isa ära viidi, olen mina ka õigupoolest pooleldi orb, siis mõtlesin korraga, et ei tea, kuidas Iza ilma riieteta välja võiks näha, et kas tal on tõesti verevalumid ja missugused ta reied on, sest Feri ütles viimati, et alasti tüdrukud on väga huvitavad, aga mina ütlesin, et ei ole, sest mina nägin, et nad on kõik täpselt ühesugused, ja siis Feri naeris mu välja ja ütles, et ma ei tea midagi ja olen loll, on näha, et mul pole veel kogemusi, aga tema on juba lausa kolm korda paljaid tüdrukuid näinud ja üks onutütar lasi tal põhjalikult oma jalgevahet vaadata ja see onutütar on sealt alt juba täitsa karvane, ma vaatasin ikka veel Izat, seda, kuidas ta oma pead natuke viltu hoiab, kui ta kirjutab, aga ei suutnud ta jalgevahet ette kujutada, et mis võib tal aluspükste all olla, kuigi, kui me Feriga rääkisime, küsis ta seda ka, kas ma olen juba tussi näinud, ja mina ütlesin, et muidugi olen, kuidas siis teisiti, kuigi tegelikult ei olnud üldse, ainult seda skemaatilist joonist, mis seitsmendike inimeseõpetuse õpikus oli, mida nad raha eest meile, väiksematele näidata tavatsesid, ja kui Feri küsis, kelle oma, siis ütlesin talle, et kui ma kaheksa-aastane olin, läksime ükskord isaga ujulasse, ja siis ma märkasin, et riietuskabiini seina alt saab naiste poole peale ronida, täiskasvanud mees poleks läbi mahtunud, aga mina mahtusin täpselt, ja siis ma pugesin naiste duširuumis ühe kardina taha ja piilusin vähemalt viitkümmet naist, ja siis, kui ma tagasi pugesin, oleks mind äärepealt kinni võetud, aga õnneks olin korralikult sisse seebitatud ja nii libisesin ma neil napilt käest, ja siis küsis Feri, et kas ma blonde ja punapäiseid naisi olen näinud, ja mina ütlesin, et jah, muidugi, ja siis ta küsis, kas neil on tussikarvad ka sellist värvi nagu nende juuksed, ja mina ütlesin, et muidugi, täpselt sellised, aga Feri ei uskunud seda.
Niikaua, kui ma selle üle mõtlesin, vaatasin kogu aja Izat ja Klidész hakkas vahepeal midagi seletama, mingit näidet, joonistas tahvlile ühe kolmnurga ka, ühe sellise võrdhaarse kolmnurga, ta tahtis tõestada, et nurgapoolitaja jagab küljed ka võrdseteks osadeks, noh, ja sellest võrdhaarsest kolmnurgast tuli mulle jälle tuss meelde, sest ma teadsin, et tuss on kolmnurga-kujuline ja et just nii tuleb tussi joonistada, nagu joonistaks võrdhaarset kolmnurka, ja siis ma keerasin vihikut ettevaatlikult, sest kolmnurk vaatas vales suunas, ja nüüd mahtus selle kohale täpselt kaks poolringi, need joonistasin tissideks, sest Feri ütles, et kes tussi oskab joonistada, see oskab juba tervet alasti naist ka, ja siis proovisin keha piirjooni tõmmata, kuidas piht keskel peeneneb, aga joonistus ei õnnestunud eriti, sest ei tulnud üldse ilus, noh, siis hakkasin kolmnurka natuke varjutama ja vaatasin samal ajal ikka veel Izat, kuidas ta tahvli pealt maha kirjutab, mida Klidész oli sinna üles märkinud, pingirea keskelt, kus ma istusin, ei olnud ta rinnad üldse näha, ainult selg ja käsivars ja nägu külje pealt, ja kui ma teda vaatasin, pööras ta äkki pead, kindlasti tundis, et ma teda vaatan, ja siis ma arvasin, et ta pöörab end ringi ja vaatab minu poole, tundsin, et ma punastan, keerasin kähku pea kõrvale ja märkasin, et tagantpoolt tuleb Klidész, sest tal oli kombeks tagantpoolt vastu pead anda neile, kellest oli näha, et nad tähele ei pane, nii et lappasin kähku teise lehe ja hakkasin tahvlilt viimast rida maha kirjutama, nagu oleks ma just uut lehte alustanud, ja kui Klidész sinna jõudis, ta ainult riivas mu kukalt, nii et ma arvasin juba, et olen sellega pääsenud, sest Klidész oli mu pingist juba möödas, aga siis sirutas ta käe tagasi ja haaras mu kõrvast niimoodi, et ei vaadanud minu poolegi, ja sikutas nii kõvasti, et ma tundsin, et see tuleb kohe küljest ära, karjatasin valust ja kuulsin, et Klidész sisises läbi hammaste, et ma oma vihiku kaasa võtaks, nii et ma võtsin selle kaasa, tema aga sikutas mind kõrva pidi otseteed kateedri ette ja ütles, et võib-olla pole ma tähele pannud, et see pole joonistamistund, vaid matemaatika, aga küll ta mind veel õpetab tähele panema, ärgu ma kartku, ta napsas mu käest vihiku, tegi lahti ja näitas mu joonistust klassi poole, niimoodi, et kõik näeks, ja ütles, et häbi mul olgu, ja kui ta kateedri taha läks, sikutas ta veel kord mu kõrva, nii et ma äärepealt vastu kateedrit kukkusin, ja siis kuulsin, et teised irvitavad mu üle, ja Klidész ei lasknud ikka veel mu kõrvast lahti, vaid viis mu otseteed prügiämbri juurde ja lasi siis lahti, lõi ämbri jalaga ümber, hunnik paberit, õunasüdamed ja pliiatsipuru pudenes kõik põrandale ja ma teadsin juba, mis mu karistus on, siis ütles Klidész ka, et tunni lõpuni olen ma sambapühak ja korrutan kahega, ja see tähendas seda, et ma pean seisma pahupidi pööratud prügiämbrile ja tunni lõpuni seisma üles sirutatud kätega ühel jalal ja samal ajal peast arvutama, nii et korrutan kahe kahega, tulemuse kahega, selle tulemuse jälle kahega, järgmise ka ja nii edasi, ja tunni lõpuks pean saama vähemalt kümnekohalise arvu, sest muidu paneb Klidész mulle automaatselt nii mitu negatiivset hinnet kui mitu kohta mul kümnest puudu jääb, ja see oli väga raske, kellelgi polnud veel kunagi õnnestunud seda teha, sest nelja tuhande üheksakümne kuueni läks kõigil veel päris hästi, aga pärast seda ei olnud enam kerge arve meeles pidada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив