Prodán haaras mul käsivarrest, et ma ei liigutaks ja siis tuli mulle korraga meelde, kus ma seda akordioni näinud olin, Miki-onu kaelas, see oli Miki-onu akordion, suviti oli tal kombeks sellega peaväljakul ühe ratsamonumendi ees musitseerida, muusikaga kogus ta oma kaabusse raha õlle, veini ja paalinka tarvis, viipasin peaga Miki-onu suunas, kergitasin samal ajal kulmu ja küsisin nii Prodánilt ilma sõnadeta, et kas mul on õigus, kas see on tõesti tema akordion, ja sellest, et ta pead raputas, sain ma kohe aru, et see on, jah, Miki-onu akordion, kui Prodán liigutas, kargas akordioni kinnitusrihm lahti, pill täitus õhuga ja kääksatas vaikselt, Miki-onu jäi seisma ja pööras ringi, ma nägin, et ta kallutab pea küljele ja kuulatab, akordion pidi vahepeal peaaegu maha kukkuma ja kui Prodán sellest kinni haaras, et see ei kukuks, kääksatas pill uuesti, siis hakkas vana pingi poole tulema ja jäi meie ees seisma, palun tagasi, ütles ta, palun oma akordioni tagasi, ja sirutas oma valge kepi akordioni poole, justnagu oleks tahtnud sellega koputada, aga siis haaras Prodán kepi otsast ja kiskus selle vana käest ära, see akordion pole enam teie oma, ütles ta, mu isa võitis selle, poleks vaja olnud temaga triktrakki mängida, vana aga rehmas selle peale, see ka mõni kunst, pimedat inimest võita, kui mina pean hääle järgi arvama, mitu silma ma täringuga viskan, su isa tegi sohki nagu tahtis, sa tead ise ka väga hästi, nii et anna mu pill ilusasti tagasi, ütles ta, astus pingi poole, aga siis torkas Prodán teda valge kepi otsaga, vaadake ette, et te kepi otsa ei komista, muidu veel kukute ja lööte oma pea puruks, kes teab, mis siis veel saab, ütles ta, vana pöördus siis minu poole, nägin, et ta teeb grimassi, Dzsátá, pojake, oled sa veel siin, küsis ta, ja mina ütlesin, et jah, mõtlesin veel, et kahjuks küll, aga seda ma ei öelnud, hästi, too mu akordion siis ilusasti siia, ütles selle peale Miki-onu, aga mina muidugi ei viinud, ütlesin ka, et ei saa, aga Miki-onu raputas pead, mis on, kardad seda sitast Prodánit, küsis ta, ma ei vastanud, Prodán vastas minu eest, et muidugi kardab, miks te küsite, kas teie siis ei karda, selle peale ei öelnud Miki-onu midagi, astus vaid sammu pingile lähemale, võttis samal ajal oma mustad prillid eest, mina ei karda, ma olin sõdur, ütles ta, ma olen juba paar korda surmale silma vaadanud.
Ma polnud veel kunagi Miki-onu ilma prillideta näinud, ma ei tahtnudki vaadata, ma ei tahtnud näha, mis tema silmadega on, aga millegipärast pidin ikkagi sinnapoole pöörama, seal oli ainult kaks musta auku, isegi silmalaud olid puudu, ta oli täitsa nagu surnupealuu, mõlemas silmakoopas oli pimedus ja tundus, nagu oleksid need päris sügavad augud olnud. Suur Prodán vaatas ka sinna, tal kukkus valge kepp käest ja ta ei öelnud midagi, siis sirutas vana käe välja, otsis kobamisi akordioni üles ja võttis Prodáni sülest ära, pani siis kannu maha, võttis akordioni õlale ja kui see tal juba rinnal oli, pani prillid ninale tagasi ja siis lõpuks suutis Prodán häält teha, andke siia, ütles ta, sest mu isa lööb teid maha, aga Miki-onu ei öelnud selle peale midagi, pani ainult oma kaks kätt nuppudele ja klahvidele ja tõmbas akordioni laiali ja kui ta selle kokku surus ja mängima hakkas, paistis mulle, et käed ei liigugi üldse, aga akordion tegi väga valju häält, muusika, mida ta mängis, oli rütmikas ja metsik, ma tundsin, et mul hakkas käsi selle rütmis liikuma, koputasin tallaga maas rütmi, aga siis korraga surus Miki-onu akordioni kokku ja tekkis vaikus, mida sa selle vaese akordioniga teinud oled, küsis ta Prodánilt, see ei kõla enam nii nagu varem.
Prodán kehitas selle peale ainult õlgu, võib-olla olete unustanud, kuidas mängida, ütles ta, kuigi, ütleme, et oskate veel päris hästi. Aga nüüd annate pilli mulle ikkagi tagasi, sest kui ei anna, siis ütlen ma isale ära ja võib olla, et mind te ei karda, aga minu isa kindlasti, sest minu isa kardavad kõik.
Nägin, et Miki-onu raputab pead, su isa on tühine argpüks, ütles ta, ja sina pole ka temast parem ja üleüldse, milleks sulle pill, nagunii ei tea sa, mida sellega teha, sa ei oska mängida. Prodán punastas juuksejuurteni, küll teie mind õpetate, ütles ta, vaatas minu poole, tahtsin Dzsátát paluda, aga teie olete palju parem. Siis hakkan mina inimesi tantsitama, et nad lõbutseda saaks. Miki-onu raputas pead, sa arvad, et oleksid selleks võimeline, arvad, et suudad ära õppida, ta raputas uuesti pead, no vaatame, ütles ta ja viipas Suurele Prodánile, et see tema juurde läheks, vaatame, kas sinust saab muusik?
Prodán ei liigutanud esiti, aga siis uratas Miki-onu talle peale, mis on, seda ka ei julge, ja siis tõusis Prodán ikkagi püsti ja läks vana juurde, see aga võttis vahepeal akordioni õlalt maha ja kui Prodán tema ette jõudis, sirutas ta käe välja, haaras õlast ja tõmbas enda juurde, ütles uuesti, et ärgu kartku, astus siis talle selja taha, andis samal ajal akordioni tema kätte, ütles, et pangu õlale, Prodán panigi, siis seisis Miki-onu tihedalt tema taha, pani oma käed Prodáni kätele, ütles talle, et lasku end lõdvaks, lõdvestugu, siis panid nad koos käed klahvidele ja nuppudele ja Miki-onu hakkas Prodáni sõrmi liigutama ja siis hakkas akordion korraga kõlama, esiti tulid sellest ainult läbisegi helid, seejärel kujunes tasapisi midagi meloodiataolist, esialgu ei tundnud ma seda ära, aga siis sain aru, mis see olla võib, üks sõdurilaul, mu isa laulis seda, kui ma väike olin, aga sõnu ma enam ei mäletanud, ainult viisi, ühesõnaga, nad mängisid seda, aga mitte täpselt, helid libisesid kuidagi mööda, rütm muutus ka, kogu laul aeglustus, ei olnud nii tempokas, Miki-onu kummardus Prodáni kõrva juurde, sosistas talle midagi ja siis jäi akordion üheks hetkeks peaaegu vait, hoidis pikalt ühte nooti, lainetades, ja Miki-onu toetas oma lõua tagant Prodáni õlale ja ma nägin, et Prodán pani silmad kinni, ja siis alustasid nad korraga uut laulu, seda polnud ma veel kunagi kuulnud, see oli väga keeruline laul, täis järske akordimuutusi, kõlades nii, nagu oleks see kahe erineva laulu segu, ma poleks arvanud, et akordion on millekski selliseks võimeline, midagi säärast polnud ma kunagi varem kuulnud, Miki-onu hakkas muusika rütmis pead liigutama ja siis hakkas Prodán ka tasapisi pead liigutama ja vahepeal läks lugu üha kiiremaks, ma nägin, et Prodáni sõrmed ja Miki-onu sõrmed liiguvad klahvidel ja nuppudel, oli hetki, mil ma ei teadnud, missugune on kumma oma, ma nägin, et Prodán mängib juba iseenesest, Miki-onu ei suunagi teda enam, samal ajal oleks nad nagu tantsinud ka, liigutades muusika rütmis kogu keha, oli tunne, nagu hüppaksid nad ühe koha peal, mustad prillid Miki-onu ninalt oleks peaaegu maha libisenud, laul läks veel valjemaks ja siis avas Prodán korraga silmad ja ta nägu moondus, ta tõmbas käed klahvidelt ära ja karjus midagi, ma ei kuulnud läbi muusika, mida, aga see võis vandumine olla, sest ta äigas selja taha, proovis küünarnukiga ka Miki-onu lüüa, aga vana võis küllalt tugevasti hoida, sest Prodán ei suutnud kuidagi tema haardest vabaneda, ta astus ettepoole ja proovis niimoodi kõrvale pöörduda, akordion oli tal ikka veel rinnal, kui tal lõpuks vabaneda õnnestus, ei tekkinud korrapealt vaikust, akordion kääksus ikka veel, aga nüüd ma juba kuulsin, mida Prodán karjub, ta sõimas ja siunas Miki-onu, öeldes, et too on räpane narkar, vana kukkus peaaegu pikali, kui Prodán teda tõukas, tema karjus ka, et Prodán on argpüks ega õpi kunagi akordioni mängima, mitte kunagi, sest tal pole visadust, Prodán kargas selle peale vanale kallale, ma tapan su ära, sa räpane pede, karjus ta, ja ma nägin, et ta küünitab taskusse ja võtab välja kalapidemega noa, Miki-onu võis tunda, mis toimub, sest ta proovis kõrvale astuda, vehkis pööraselt kätega, ent Prodán torkas talle noaga otse kõhtu, siis karjatasid nad mõlemad korraga, Miki-onu kõverdus korraks akordioni peale, astus siis sammu tagasi, komistas oma kannu otsa ja peaaegu kukkus, Prodán aga pistis käe suhu ja ma nägin, et ta sõrmed on verised, nuga aga polnud kuskil ja kui Prodán minu poole pöördus, märkasin, et see on akordioni ühesse kortsu tunginud, siis teadsin ma kohe, mis juhtus, nuga lõksatas Prodáni sõrmede peale, ta lõikas endale kätte ja kui Miki-onu ettepoole kummardus, tungis see akordionisse, ühesõnaga, nii võis see juhtuda, Miki-onu haaras vahepeal oma kannu ja roomas neljakäpakil jalgrajale, kui ta tee kätte leidis, tõusis ta püsti ja hakkas ilma kepita paneelmajade poole minema, ta läks üsna kiiresti, peaaegu joostes, Prodán aga istus maha, pühkis haava oma särgikäisesse ja hingeldas, vaatas siis minu poole ja ütles, et kui ta teada peaks saama, et ma sellest kellelegi rääkinud olen, mida ma siin nägin, lööb ta mu maha, ütlesin, et olgu, ma ei räägi kellelegi, siis võttis Prodán akordioni õlalt ja märkas, et nuga on sinna sisse tunginud, ta vandus, tõmbas noa välja ja tõusis püsti, Miki-onu valge kepp oli ikka veel pingi kõrval, Prodán kummardus, tõstis selle üles, istus siis uuesti minu juurde, vaatas Miki-onule