Gica-onu oli juba seal, sõi vorsti ega öelnud midagi, osutas ainult kellale ja tõstis kolm sõrme, me teadsime, et see tähendas seda, et me hilinesime kolm minutit ja peame trenni lõpus viisteist lisaringi jooksma, aga ma ütlesin, et me ei saanud sinna midagi parata, sest me hilinesime sõdurite pärast, ja siis Gica-onu küsis, et missuguste sõdurite pärast, ärgu ma valetagu, sest ta annab mulle sellise kõrvakiilu, et ma libisen oma tati peal väravani, aga mina ütlesin, et ma ei valeta, küll ta näeb, kui ei usu, et sõdurid on siin, kindlasti tulid treeningut vaatama, et teaks, millega arvestada, kuidas oleme Murrangu vastu valmistunud. Gicaonu pani selle peale noa ära, pakkis ülejäänud vorsti kokku ja tõusis püsti, hästi, ütles ta, pangu me riidesse, ärgu raisaku aega, sest ta lööb meid maha, läks siis välja ja virutas riietusruumi ukse enda järel kinni.
Riietusime vaikides, me ei julgenud rääkida, sest kartsime, et Gicaonu kuulab salaja pealt, ta tahtis teada, mida temast tagaselja räägitakse, Jani oli väga kahvatu, kui me siis välja läksime, ootas Gica-onu meid väljaku serval ja vestles ühe ohvitseriga, kui ta meid nägi, viipas ta meile, märgid olid juba maha pandud, kaks paari tinasääri valmis, need olid sellised nahast säärekaitsmed, millesse sai tinapulki panna, et need raskemad oleksid, need lasi ka Gica-onu teha, kinnitasime need säärtele ja hakkasime slaalomirajal jooksma, mõne aja pärast jättis Gica-onu ohvitseri sinnapaika, tuli meie juurde ja lasi meil hüpata, Jani ei olnud ühe korra küllalt kiire, Gica-onu tõmbas talle kepiga vastu jalga, Jani kukkus, lõi ennast ära ja tal hakkas nina verd jooksma, aga Gica-onu ei lubanud seisma jääda, ta pidi edasi hüppama.
Sõdurid olid kogu aeg seal, ohvitser vaatas niisama, teised aga käisid imelikes riietes väljaku ümber ringi ja lükkasid enda ees rattaga, puha traatidest ja torudest koosnevaid masinaid, neil olid käes igasugu imelikud seadeldised, täis traate ja antenne, ma ei teadnud, mida nad teevad, mõtlesin, et äkki tahetakse matši raadios ka üle kanda, aga ma polnud millestki sellisest varem kunagi kuulnud, masinad pragisesid ja plõksusid kangesti, aga eriti ei saanud neid jälgida, sest oli vaja joosta ja hüpata ja pikali viskuda.
Palliharjutused olid kõige raskemad, see, kui kinniseotud silmadega tuli palli peale viskuda, et proovida suunda tabada, kukkusin korra vastu väravaposti, Gica-onu aga virutas mulle palliga kõhtu, nii et ma pidin öökima hakkama, Jani aga hüppas kogu aeg vales suunas, nii et mina võitsin viskumisvõistluse, Jani oli siis juba täiesti kaame, ta teadis, mida see tähendab, seda, et mina olen täna esimesena väljalööja, sest väljalöömist harjutasime me nii, et Gica-onu pani üksteist palli ritta, seejärel seisis üks väravavaht kolme meetri peale, väljalööja aga proovis teda hoo pealt palliga pähe tabada ja palli eest ei tohtinud ära hüpata, vaid see tuli kinni püüda, kätte võtta või ära lüüa, ja kui me ei löönud piisavalt kõvasti, siis hakkas Gica-onu ise väljalööjaks, nii et lüüa tuli, ja parem oli sellel, kes esimesena lõi, sest selleks ajaks, kui kord oli teise käes, oli too juba nii väsinud ja nõrk, et ei jõudnud väga kõvasti lüüa. Neljanda palli ajal hakkas Jani nina uuesti verd jooksma, ma ei tahtnud väga kõvasti lüüa, aga midagi polnud teha, nelja sammu pealt tuli joosta ja pallid laksatasid iga kord kõvasti, lõpuks ei tõstnud Jani enam kättki, vaid hüppas lihtsalt ette ja kukkus koos palliga, ühes kohas oli rohi juba puhta verine, ta suutis veel vaevu püsti tõusta, oli näha, et ta ei jõua lüüa, ta oli täiesti nõrk, siis tuli Gica-onu sinna, tal oli rätik, mille ta Janile andis, ütles, et olgu, pühi oma nägu puhtaks, teeme erandkorras vaheaja, mingu me riietusruumi, sest seltsimees ohvitser tahab meiega eraldi rääkida.
Jani surus rätiku ninale, nii me läksime, ohvitser oligi seal, nägin ta õlaku järgi, et ta on kolonel, vanaisa oli mulle kunagi varem auastmeid õpetanud, ühesõnaga, kolonel istus seal riietusruumis pingil, viipas, et pangu me uks kinni, siis ütles, et istuge maha, küsis, mitmendas klassis me käime ja kuidas õpime, mul tuli vastata, sest Janil jooksis nina ikka veel verd. Ohvitser võttis välja õuna ja murdis selle pooleks, ühe poole andis mulle, teise Janile, ütles, et hea küll, tublid poisid, ta nägi, kui kõvasti ja ausalt me tööd tegime, me võime enda üle uhked olla, sest tõestasime oma kõva tööga, et oleme punast kaelarätti väärt. Siis küsis ta, kas me oma kodumaad armastame ja meie muidugi noogutasime, Jani ka, kuigi Jani oli Jehoova tunnistaja ja Jehoova tunnistajad ei tohi ei pioneerid olla ega kodumaad armastada, siis küsis kolonel, kas me teame, mis on radioaktiivsus, ma ütlesin, et ei, me ei ole veel füüsikat õppinud, aga tsiviilkaitse ringis õppisime, et kui aatompomm plahvatab, tuleb inimesel nägu kinni katta ja laua alla ronida või voodi alla ja siis tuleb keemiakaitse komandost kaitsevarustus küsida, ja tsiviilkaitse õpikus kirjutati radioaktiivsusest ka, et need kiirgused lähevad kõigest läbi ja kahjustavad elusorganismi, ohvitser noogutas, ütles, et tal on ka kaks poega, just sama suured kui meie ja seepärast räägib ta meile seda, mida ta praegu räägib, aga kui meil peaks pähe tulema sellest kellelegi teisele rääkida, siis satume valeinfo levitamise eest parandusasutusse, meie isad ja emad aga saadetakse vanglasse, kas me saime aru, küsis ta, ja meie noogutasime, aga tema ütles, et tahab korralikku vastust ja siis me ütlesime, et just nii, saime aru, seltsimees kolonel, isegi Jani võttis rätiku näo eest ära ja ütles koos minuga, ta oli nii ehmunud, ja siis ütles kolonel, et öösel juhtus Nõukogude Liidu ühes aatomielektrijaamas õnnetus ja tuul tõi radioaktiivsuse siia ja õigupoolest ei tohiks matši pidadagi, aga nad ei taha paanikat, nii et ikkagi peetakse, aga ta soovitab meil, väravavahtidel, mitte pikali visata ja vältida kontakti palliga, sest see korjab radioaktiivsuse rohust kokku, ja üleüldse, hoidku me ennast, sest oleme ilusad terved lapsed, siis andis veel kummalegi ühe valge tableti ja ütles, et peame selle kohe sealsamas koha peal sisse võtma, see on ainult jood, ärgu me kartku, ja alles siis, kui olime selle juba alla neelanud, tuli mulle meelde, et nägin kord filmi sakslastest, kes selliste valgete tablettidega ennast mürgitasid, ja võib olla, et seltsimees kolonel tahab ka meid mürgitada, sest ta hakkas kahetsema, et ta meile õnnetusest rääkis, ja ma nägin, et Jani mõtleb ka sellele, aga me ei surnud ära, tabletil oli kibe maitse, aga mitte mandlimaitse, sest ma teadsin, et mürk on mandlimaitsega. Siis silitas kolonel mul pead, ütles, olgu, pole hullu midagi ja hoidku me ennast, pöördus ja tahtis juba minna, aga siis hõikas Jani talle järele, küsis tema käest, et seltsimees kolonel, kui palli puutuda ja pikali viskuda ei tohi, kuidas me siis kaitseme, ja siis pöördus kolonel jälle tagasi, vaatas meie poole ega öelnud midagi, ma arvasin, et ta hakkab karjuma või annab kõrvakiilu, vahel Gica-onu ka vaikis pisut, enne kui meile kallale kargas, aga seltsimees kolonel üksnes raputas pead ja ütles väga vaikselt, et ei tea, Jumala eest ta ei tea, langetas siis pea, läks sõna lausumata välja ja jättis meid riietusruumi.
Jani oli oma õunapoolikust ainult kaks ampsu võtnud, ütlesin talle, et kui ta ei taha, andku mulle, ta andis õuna sõna lausumata mulle ja ma neelasin just viimast pala, kui uks avanes ja Gica-onu sisse tuli, pall käes, jäi seisma ja küsis, mida seltsimees kolonel meist tahtis. Vaatasime Janiga üksteisele otsa, siis surus ta rätiku näole, mina aga ütlesin, et ei midagi, aga Gica-onu tuli minu juurde ja tõmbas mulle sõna lausumata sellise kõrvakiilu, et õunasüda mu käest maha kukkus ja mul hakkas pea ringi käima, pidin nagist haarama, et mitte kukkuda, siis ütles Gica-onu, et ma ei valetaks talle, sest ta kuulis iga sõna, üleüldse teab ta meist kõike, ta teab, et me tahtsime treeningult viilida ja ta kuulis väga hästi, mida see kolonel meile valetas, on näha, et me usume teda, kuidas me saame nii idioodid olla, me oleme