Loomulikult on Claire kannatanud rohkem kui küllalt, mõtles Roger. Kuid ta oli ajaloolane. Teda vaevas teadlase kustumatu, amoraalne uudishimu, mis oli liiga võimas, et lihtlabane kaastunne oleks suutnud seda maha suruda. Vähe sellest, kummalisel kombel tundis ta kaasa ka selle perekonnadraama, mille keskele ta mingil põhjusel oli sattunud, kolmandale osalisele – Jamie Fraserile.
„Kui ta ei saanud surma Cullodeni all,” alustas ta uuesti ja kindlamalt, ”siis võibolla mul õnnestub selgeks teha, mis tast sai. Kas soovid, et ma üritan?” Ta ootas hinge kinni pidades, tundes läbi särgi Brianna sooja hingeõhku.
Jamie Fraser oli elanud ja oli surnud. Roger tundis ähmaselt, et tema kohus on kogu tõde välja uurida; et James Fraseri naisel ja tütrel on õigus teada temast kõike, mida on võimalik teada saada. Briannale saab see olema kõik, mis ta oma isast, keda ta ei näinud, iial teab. Ja Claire’ile… Küsimuse taga, mis Roger talle esitas, peitus mõte, mis Claire’ile ilmselgelt veel pähe ei olnud tulnud. Nimelt – ta oli juba kaks korda läbi ajaseina astunud. Ta võis – võibolla – seda veelgi teha. Ja kui Jamie Fraser Cullodeni all surma ei saanud…
Roger nägi, kuidas taipamine Claire’i meekarva silmis väreledes kuju võttis ja siis mõtteks vormus. Naine oli niigi kahvatu jumega, kuid nüüd muutus ta nägu samasuguseks lubivalgeks kui paberinoa luust pea ta ees laual. Claire võttis noa kätte ja pigistas nii kõvasti, et sõrmenukid teravalt esile tungisid.
Claire vaikis pikalt. Tema pilk peatus mõneks ajaks Briannal ja pöördus siis tagasi Rogerile.
„Jah,” ütles ta nii vaiksel sosinal, et mees teda vaevu kuulis. „Jah. Uuri välja. Palun. Uuri välja.”
3
Frank ja täielik selgus
Inverness, 9. mai 1968
Üle Nessi jõe silla tulvas paksult jalakäijaid, kõik tahtsid jõuda koju teed jooma. Roger läks mu ees, tema laiad õlad kaitsesid mind rahvasumma vopsude eest.
Mul olid raamatud süles ja ma tundsin, kuidas mu süda peksab vastu kõva kaant. Süda hakkas peksma iga kord, kui ma taas järele mõtlesin, mida me õigupoolest teha kavatseme. Ma polnud kindel, kumb kahest võimalusest on halvem; kas saada teada, et Jamie langes Cullodeni all, või et ta ei langenud.
Rühkisime pastoraadi poole tagasi ja silla põhjalauad kajasid meie jalge all õõnsalt vastu. Mu käed valutasid raamatusülemi raskuse all ja ma tõstsin selle teisele küljele.
„Vaata, kurat, kuhu sa sõidad!” käratas Roger mind osavalt kõrvale müksates töölisele, kes jalgrattal pea maas läbi rahvamassi kündis, paisates mu peaaegu vastu sillapiiret.
„Andestust!” hõigati vabanduseks vastu ja jalgrattur viipas käega üle õla, lipsates samal ajal läbi kahe koolilaste salga vahelt, kes olid teel koju. Vaatasin tagasi, kas näen selja taga sillal Briannat, kuid temast polnud jälgegi.
Olin Rogeriga veetnud terve pärastlõuna Muinsuskaitse Seltsis. Brianna oli aga läinud Mägismaa klannide osakonda, et lasta Rogeri koostatud nimekirja alusel teha dokumentidest fotokoopiaid.
„Roger, see on sinust nii kena, et sa selle asjaga nii palju vaeva näed,” ütlesin ma häält kõvendades, et see silla kõminast ja jõe mühinast üle kostaks.
„Pole probleemi,” vastas ta pisut kohmetult ja pidas kinni, et mind järele oodata. „Ma olen uudishimulik,” lisas ta kergelt muiates. „Tead küll neid ajaloolasi – nad ei suuda ühtki mõistatust mõistatuseks jätta.” Ta heitis peaga, püüdes tuulest sasitud musti juukseid ilma käte abita silmilt minema saada.
Ma teadsin ajaloolasi hästi. Olin ühega kakskümmend aastat koos elanud. Ka Frank ei suutnud selle konkreetse mõistatusega leppida. Kuid sama vähe soovis ta seda lahendada. Kuid nüüd oli Frank juba kümme aastat surnud ja käes oli minu kord – minu ja Brianna.
„Kas sa doktor Linklaterilt oled juba mingi vastuse saanud?” küsisin ma, kui me sillakaarelt maha astusime. Oli küll hiline pärastlõuna, kuid me asusime nii kaugel põhjas, et päike oli veel kõrgel. Tema kiired langesid jõeäärsete pärnade lehtede vahelt silla all seisvale graniidist kenotaafile ja peegeldusid sealt roosalt vastu.
Roger raputas tuule käes silmi kissitades pead. „Ei, aga ma kirjutasin talle alles nädala eest. Kui ma esmaspäevaks vastust ei saa, siis katsun helistada. Ära muretse…” – ta saatis mulle pead pöörates naeratuse – „…ma kirjutasin väga ääriveeri. Ainult seda, et käsiloleva uurimistöö jaoks on mul vaja Cullodeni järel Leanachi tallu varjunud jakobiitidest ohvitseride nimekirja – kui selline on olemas – ja kui hukkamisest pääsenud mehe kohta on mingit informatsiooni, siis kas ta oleks nii hea ja annaks mulle vastavad allikaviited.”
„Kas sa tunned Linklaterit?” küsisin ma ja toetasin raamatud puusale, et vasakut kätt puhata.
„Ei, aga ma kirjutasin talle Ballioli kolledži kirjaplangil ning tegin taktitundelise viite oma vanale juhendajale härra Cheesewrightile, ja tema tunneb Linklaterit,” vastas Roger rahustavalt silma pilgutades ja ma hakkasin naerma.
Ta silmad särasid tõmmus näos eredalt ja rohekalt. Ta võis ju öelda, et see on uudishimu, mis sunnib teda meid Jamie saatuse väljauurimisel aitama, kuid ma teadsin väga hästi, et tema huvi ulatus kaugemale – Briannani. Ma teadsin ka, et huvi on vastastikune. Aga kas ka Roger seda taipab, ma ei teadnud.
Tagasi kadunud pastor Wakefieldi kabinetis, lasin oma raamatusülemi kergendustundega lauale räntsatada ja vajusin kamina ette tugitooli, Roger aga läks kirikla külmutuskapist limonaadi tooma.
Magushaput vedelikku rüübates mu hingamine rahunes, kuid pulss jäi ebaühtlaseks, eriti kui ma silmitsesin aukartustäratavat raamatukuhilat, mille me olime kohale tassinud. Kas siin kuskil on Jamiest juttu? Ja kui on… mu käed tõmbusid külma klaasi vastas niiskeks ning ma heitsin selle mõtte peast. Ära mõtle liiga kaugele ette, manitsesin ennast. Palju targem on oodata ja vaadata, mida me leiame.
Roger kammis raamaturiiuleid, püüdes leida mingeid muid võimalusi. Tema kasuisa pastor Wakefield oli olnud ühtaegu tubli amatöörajaloolane ja kohutav koguja; kirjad, ajakirjad, pamfletid ja plakatid, nii originaalid kui nüüdisaegsed – kõik seisid tihedalt üksteise kõrval riiuleil.
Roger kõhkles hetke, siis langes ta käsi teisel laual kõrguvale raamatuvirnale. Need olid Franki raamatud – muljetavaldav saavutus, niipalju kui ma oskasin öelda ümbrispaberite tagakülgedele trükitud kiidusõnade põhjal.
„Oled sa seda lugenud?” küsis Roger ja näitas mulle raamatut pealkirjaga „Jakobiidid”.
„Ei,” vastasin ma. Võtsin kosutuseks lonksu limonaadi ja hakkasin köhima. „Ei ole,” ütlesin uuesti. „Ma ei suutnud.” Pärast naasmist olin kategooriliselt keeldunud lugemast ühtki Šotimaa ajalugu käsitlevat teksti, hoolimata sellest, et just 18. sajand oli olnud Franki üks peamisi uurimisvaldkondi. Teades, et Jamie sai surma ja olles sunnitud ilma temata edasi elama, vältisin kõike, mis võinuks teda mulle meenutada. Lootusetu katse muidugi – ma ei suutnud teda kuidagi unustada ja Brianna olemasolu meenutas Jamiet iga päev –, kuid sellegipoolest ei suutnud ma lugeda ei prints Charlesist – sellest uskumatult mõttetust noorest mehest – ega tema kaasvõitlejaist jutustavaid raamatuid.
„Aa, nojah. Ma lihtsalt mõtlesin, et sa äkki tead, kas siin võib midagi kasulikku olla või mitte.” Roger vakatas ja tema põsesarnad hakkasid õhetama. „Kas ta… ee, ma mõtlen su mees – see tähendab Frank,” lisas ta kiirelt, „kas sa rääkisid… mmm… talle…” Ta jutt lämbus kohmetuse kätte.
„Muidugi ma rääkisin!” vastasin mõnevõrra