2
Jaht algab
Inverness, 2. mai 1968
„Muidugi on ta surnud!” ütles Claire ärritusest terava häälega, mis pooltühjas kabinetis valjult helisedes laastatud raamaturiiuleilt vastu kajas. Claire seisis korkmatiga kaetud seina ääres nagu mahalaskmist ootav surmamõistetu, vahtides kordamööda oma tütre ja Roger Wakefieldi otsa.
„Ma ei usu,” vastas Roger ja tundis ennast kohutavalt väsinult. Ta pühkis peoga üle näo ja võttis laualt toimiku, mille vahel oli kogu uurimistöö, mille ta oli teinud viimase kolme nädala jooksul, sestsaadik kui Claire koos tütrega temalt abi paluma tulid.
Ta lõi toimiku lahti ja hakkas seda aeglaselt lappama. Cullodeni jakobiidid. 1745. aasta mäss. Vaprad šotlased, kes olid kogunenud kena prints Charlie lipu alla ja tuisanud läbi Šotimaa nagu nuga läbi või – kõik vaid selleks, et saada lüüa ja hävida hallil nõmmel Cullodeni lähedal lahingus Cumberlandi hertsogi väega.
„Siin,” ütles ta, tõmmates välja mõned klambriga kokku pandud lehed. Vanapärane kiri tundus kontrastsel fotokoopial veider. „Siin on Lovati rügemendi munsterroll.” Ta pakkus paberilehti Claire’ile, kuid see oli hoopis Brianna, kes need ta käest ära võttis ja lehitsema asus, väike korts punakate kulmude vahel.
„Vaata esimest lehekülge,” ütles Roger. „Seal, kus on öeldud Ohvitserid.”
„Olgu. Ohvitserid,” luges Brianna valjult. „Simon, Lovati isand.”
„Noor Rebane,” katkestas teda Roger. „Vana Lovati poeg. Ja veel viis nime, eks ole?”
Brianna heitis üht kulmu kergitades Rogerile kõõrdpilgu, kuid jätkas siis lugemist.
„William Chisholm Fraser, leitnant; George D’Amerd Fraser Shaw, kapten; Duncan Joseph Fraser, leitnant; Bayard Murray Fraser, major.” Ta pidas pausi, neelatas ja luges viimase nime: „James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser. Kapten.” Ta lasi lehed langeda, ise näost kahvatu. „Minu isa.”
Claire astus kiirelt tütre kõrvale ja pigistas ta käsivart. Ka tema oli kahvatu.
„Jah,” ütles ta Rogerile. „Ma tean, et ta läks Cullodeni. Kui ta minu juurest lahkus… seal kiviringi juures… siis ta kavatses minna tagasi lahinguväljale, et päästa oma mehed, kes olid Charles Stuarti armees. Ja me teame, et see õnnestus tal…” – Claire osutas peaga laual lebavale toimikule, mille tühja ja süütut jõupaberiga kaetud kaant valgustas laualamp – „…sest sa leidsid nende nimed. Aga… aga… Jamie…” Selle nime väljaütlemine näis teda vapustavat ja ta surus huuled kõvasti kokku.
Nüüd oli Brianna kord ema toetada.
„Sa ütlesid, et ta kavatses tagasi minna.” Tema tumesinised silmad vaatasid tähelepanelikult ja julgustavalt emale otsa. „Tal oli plaanis oma mehed lahinguväljalt ära tuua ja siis ise uuesti lahingusse minna.”
Claire noogutas, püüdes ennast kokku võtta.
„Ta teadis, et tal pole erilist lootust eluga pääseda; kui inglased ta kinni võtavad… ühesõnaga, ta ütles, et parem siis juba lahingus. Ja seda ta teha kavatseski.” Claire pööras pilgu Rogerile ja tema merevaigukarva silmad vahetasid tooni. Need silmad meenutasid Rogerile alati kullisilmi, otsekui näeks ta nendega palju kaugemale kui enamik inimesi. „Ma ei suuda uskuda, et ta seal surma ei saanud – seal langes nii palju mehi, ja tema lausa kavatses seda teha!”
Cullodeni lahingus sai surma peaaegu pool Šoti armeest; selle niitis maha hävitav kahurija musketituli. Kuid mitte Jamie Fraser.
„Ei,” kordas Roger kangekaelselt. „See lõik, mis ma sulle Linklateri raamatust lugesin…” Ta sirutas käe ja võttis kõnealuse valgete kaantega raamatu „Prints kanarbikus”.
„Pärast viimast lahingut Cullodeni väljal,” luges ta, „varjus kaheksateist jakobiitide ohvitseri, kõik haavatud, ühte vanasse talumajja, kus nad arstiabi saamata kaks päeva valude käes vaevlesid; seejärel toodi nad sealt välja ja lasti maha. Üks Lovati rügemendi Fraser pääses põgenema; ülejäänud maeti talu aia äärde.”
„Näed?” ütles ta, lastes raamatu langeda ja vaadates mõlemale naisele üle selle tõsiselt otsa. „Lovati rügemendi ohvitser.” Ta haaras munsterrolli lehed.
„Ja siin nad on! Kõigest kuus. Kõigepealt on meile teada, et mees talumajas ei saanud olla noor Simon; ta on hästituntud ajalooline kuju ja me teame väga hästi, mis temast sai. Ta taganes koos salga meestega lahinguväljalt – olles haavamata, pange tähele – ja murdis läbi põhja poole, jõudes lõpuks välja siiakanti, Beauforti lossi.” Roger viipas ebamääraselt maastlaeni akna poole, milles värelesid Invernessi öised tuled.
„Ka ei saanud Leanachi talust põgenenud mees olla üks neljast ülejäänud ohvitserist – ei William, George, Duncan ega Bayard,” jätkas Roger. „Miks?” Ta napsas kaustast järgmise paberilehe ja vehkis sellega peaaegu võidukalt. „Sest kõik nad langesid Cullodeni lahingus! Kõik neli said surma lahinguväljal, ma leidsin nende nimed mälestustahvlilt Beauly kirikus.”
Claire ohkas sügavalt ja vajus vanasse nahast pöördtooli laua taha.
„Issa rist,” pomises ta. Ta sulges silmad ja kummardus ettepoole, pani küünarnukid lauale ja toetas pea kätele, nii et paksud pruunid lokid näo ette langesid. Brianna pani käe ta seljale ja kummardus murelikul ilmel ema kohale. Ta oli pikka kasvu neiu, pikkade peente luudega, ja laualambi soe valgus pani tema pikad punased juuksed otsekui hõõguma.
„Kui ta ei saanud surma…” alustas Brianna kobavalt.
Claire’i pea nõksas püsti. „Aga ta on surnud!” ütles ta. Claire’i nägu oli pingul ja silme ümber võis näha peent kortsuvõrku. „Jumal hoidku, sellest on kakssada aastat! Ükskõik kas ta langes Cullodeni all või mitte, nüüd on ta igatahes surnud!”
Ema ägedus peletas Brianna sammukese tagasi, ta langetas pea ja tema punased juuksed – isa pärandus – vajusid põskedele.
„Küllap vist,” sosistas ta. Roger nägi, et Brianna võitleb pisaratega. Ja mõni ime, mõtles mees. Esiteks avastada, et inimene, kellele sa oled eluaeg öelnud „isa”, polnudki su isa, kohe seejärel teada saada, et su päris isa oli kakssada aastat tagasi elanud mägismaašotlane, ja lõpuks veel asjaolu, et seesinane isa hukkus tõenäoliselt mingil koledal kombel kujuteldamatult kaugel oma naisest ja lapsest, kelle päästmiseks ta ennast ohverdanud oli… sellest on küllalt, et inimest läbi raputada, mõtles Roger.
Ta astus Brianna juurde ja puudutas teda käsivarrest. Tüdruk heitis talle kiire häiritud pilgu ja püüdis naeratada. Roger võttis tal ümbert kinni ja kogu oma kaastunde juures tüdruku õnnetuse suhtes ei suutnud ta jätta mõtlemata, kui hea on teda käte vahel hoida – sooja, pehmet ja samas nii sitket.
Claire istus endiselt liikumatult laua taga. Kollased kullisilmad olid pehmema tooni võtnud, neid looritasid mälestused. Tema pilk puhkas midagi nägemata kabineti idaseinal, mida ikka veel maast laeni katsid Rogeri kasuisast pastor Wakefieldist maha jäänud märkmed ja väljakirjutused.
Pöörates ka ise pilgu seinale märkas Roger seal kutset Valge Roosi Seltsi aastakoosolekule – need olid need entusiastlikud ja ekstsentrilised hinged, kes võitlesid veel nüüdki Šotimaa iseseisvuse eest ja igatsesid ühiselt taga Charles Stuartit ning talle järgnenud šoti sangareid.
Roger köhatas.
„Ee… juhul kui Jamie Fraser ei saanud surma Cullodeni all…” alustas ta.
„Siis suri varsti pärast lahingut.” Claire põrnitses Rogerile otsa ja tema silmis oli taas röövlinnu külm ning sügav kollakaspruun pilk. „Sul pole aimugi, kuidas seal kõik oli,” ütles ta. „Mägismaal valitses nälg – ükski mees polnud enne lahingut mitu päeva süüa saanud. Ta oli haavatud, seda me teame. Isegi kui ta oleks põgenenud,