Rändaja. 1. raamat. Diana Gabaldon. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Diana Gabaldon
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Любовно-фантастические романы
Год издания: 0
isbn: 9789985337936
Скачать книгу
maja koristamisega poole peal, kui põrandalaudade alt kostis sahinat ja õhkkeskkütte puhurid vaikse ohkega töötamast lakkasid.

      „Ei, järgmine nädal mind ei rahulda,” ütlesin küttesüsteemide remondifirmale telefonitsi. Heitsin pilgu aknasse, kus hõljus veebruarikuine udu, mis ähvardas tuppa imbuda ja meid endasse matta. „Meil on siin nelikümmend kaks kraadi 2 ja mul on kolmekuune laps!” Kõnealune kolmekuune laps istus oma titetoolis, tekkidesse mähitud, ja röökis nagu rattal. Pööramata tähelepanu liini teises otsas oleva isiku prääksumisele hoidsin toru mõne sekundi Brianna pärani suu juures.

      „Kuulsite, jah?” küsisin toru uuesti kõrva äärde tõstes nõudlikult.

      „No ää küll, proua,” ütles teisest otsast resigneerunud hääl.

      „Ma tulen täna pärastlõunal kaheteistkümne ja kuue vahel.”

      „Kaheteistkümne ja kuue? Kas te ei saaks pisut täpsemalt öelda? Ma pean poodi minema,” protesteerisin ma.

      „Proua, teie küttesüsteem ei ole siin linnas ainus, mis rikkis on,” ütles hääl resoluutselt ja pani toru ära. Heitsin pilgu kellale, see näitas pool kaksteist. Poole tunniga pole ühelgi juhul võimalik minna poodi, teha ostud ja tagasi jõuda. Poeskäik väikese lapsega oli pigem pooleteisttunnine retk Kalimantani džunglitesse, mis nõuab arutul hulgal varustust ja mõõtmatuid energiaressursse.

      Hambaid kiristades helistasin kallisse kauplusse, millel oli kojutoomisteenus, tellisin õhtusöögiks vajalikud asjad, ja sain siis aega võtta laps, kelle jume meenutas nüüd juba baklažaani ja kes levitas vänget haisu.

      „Oi, misuke väkk, kallike. Sul hakkab palju parem, kui me selle siit ära võtame, eks ju,” ütlesin ma võimalikult rahustavalt, pühkides Brianna erepunaselt tagumikult pruuni löga. Ta ajas ennast silda, püüdes pageda niiske lapi eest, ja aina karjus. Kiht vaseliini ja selle päeva kümnes mähe; pesuvedajat ei olnud oodata enne kui järgmisel päeval ja kogu elamine lehkas uriini järele.

      „Hea küll, kallikene, kohekohe.” Tõstsin ta õlale, potsutasin ja patsutasin, aga kisa ei lakanud. Ma ei saanud seda talle pahaks panna, tema tagumik tõesti peaaegu narmendas.

      Ideaalis oleks tulnud lasta tal lamada paljalt käteräti peal, aga külmas majas ei olnud see võimalik. Meil mõlemal olid seljas kampsunid ja rasked talvemantlid, mistõttu kujunes imetamine tavapärasest palju tülikamaks; laps karjus nagu ratta peal, aga rinna kättesaamine võttis mitu minutit aega.

      Brianna ei maganud korraga rohkem kui kümmekond minutit. Järelikult ka mitte mina. Kui me kella nelja paiku koos unne vajusime, äratas meid veerand tunni pärast küttesüsteemi parandaja saabumine, kes kolkis uksele ja pillas süüdimatult maha oma suure mutrivõtme.

      Hüpitades last ühe käega õla najal, hakkasin teise käega õhtusööki valmistama, saatjaks kõrva karjumine ja alt keldrist kostev kolin.

      „Ma’i luba teile miskit, proua, aga praegu ta igastahes töötab,” teatas remondimees ootamatult lagedale ilmudes ja kortsus otsaesiselt higi pühkides. Ta kummardus ettepoole, et uurida Briannat, kes enamvähem vaikselt mu õlal kõõlus ja valjult pöialt lutsis.

      „No kuda pöial mekib, pisike?” uuris remondimees. „Teate, räägitakse, et neil ei tohi lasta pöialt imeda,” informeeris ta mind, ajades end sirgu. „Et siis tulevad puseriti hambad ja tuleb hambaklambrid panna.”

      „Kas tõesti?” pressisin omaenda hammaste vahelt. „Mis ma teile võlgnen?”

      Poole tunni pärast oli kana pannil, täidetud ja kinni tõmmatud, ümberringi purustatud küüslauk, rosmariinioksakesed ja sidrunikoore ribad. Siis pigistasin õlisele nahale kiirelt sidrunimahla, lükkasin kana ahju ja võisin asuda ennast ning Briannat riidesse panema. Köök nägi välja, nagu oleks siin tegutsenud oskamatu murdvaras, kappide uksed olid lahti ja kõik horisontaalsed pinnad kaetud köögiriistadega. Virutasin paar kapiust kinni ja seejärel köögi enda ukse, lootes, et vähemalt see hoiab proua Hinchcliffe’i eemal, kui kombekus seda ei tee.

      Frank oli toonud Briannale uue roosa kleidi. See oli ilus, kuid ma silmitsesin kaelust ümbritsevaid pitsikihte kahtlustavalt. Need tundusid mitte üksnes karedad, vaid ka kergesti rebenevad.

      „No hea küll, proovime siis,” ütlesin ma. „Issile meeldib, kui sa kena oled. Prooviks seda õige mitte täis tatistada, on ju?”

      Brianna sulges vastuseks silmad, ajas ennast kangeks ja produtseeris röhitsuse saatel järjekordse jao lödi.

      „Oih, tubli!” ütlesin ma täiesti siiralt. See tähendas küll voodilina väljavahetamist, kuid ei teinud vähemalt mähkmelöövet hullemaks. Kui olin öökimise jäljed ära koristanud ja tüdrukule uue mähkme pannud, tõmbasin roosa kleidikese lahti ja pühkisin ta näo hoolikalt ilast ning piimast puhtaks, et kleit üle pea tõmmates mustaks ei saaks. Brianna pilgutas mulle silmi, naeris kutsuvalt ja vehkis rusikatega.

      Kummardasin pea kuulekalt alla ja tegin naba peale „purrrr!”, mis pani ta rõõmust kilkama ja koogama. Tegime seda mitu korda, misjärel ma võtsin ette roosa kleidi selgatõmbamise raske töö.

      Briannale see ei meeldinud; niipea kui ma kleidi üle pea tõmbasin, hakkas ta nurisema, ja kui ma siis ta väikesed töntsakad käed puhvkäistesse surusin, ajas ta pea kuklasse ning lasi kuuldavale kõrvulukustava kisa.

      „Mis on?” küsisin ehmunult. Tundsin nüüd juba kõiki tema kisasid ja teadsin enamvähem, mis ta ühe või teisega öelda tahab, kuid see oli uus, täis hirmu ja valu. „Mis on, kullakene?”

      Nüüd röökis ta juba meeleheitlikult, pisarad mööda põski alla voolamas. Pöörasin ta kiirelt kõhuli ja patsutasin selga, mõeldes et viimati on see äkiline kõhuvalu, aga ta ei tõmmanud ennast kerra. Kuid laps rabeles sellegipoolest täiest jõust ja kui ma ta sülle võtmiseks uuesti selili keerasin, nägin tema vehkleva käekese pehmel siseküljel pikka punast triipu. Kleidi sisse oli jäänud nõel ja kui ma ta kätt varrukasse surusin, tungis see talle ihusse.

      „Oh kallike! Anna andeks! Emmel on nii kahju!” Mu enda palgeilt voolasid pisarad, kui ma torkiva nõela välja tõmbasin.

      Surusin Brianna oma õla vastu, silitasin ja patsutasin teda ning püüdsin maha rahustada omaenda paanilist süütunnet. Loomulikult ei teinud ma seda meelega, kuid tema ju ei teadnud seda.

      „Kullakene,” pomisesin ma, „nüüd on kõik korras. Jaa, emme armastab sind ja kõik on korras.” Miks ma ei kontrollinud, ega mõni nõel pole sisse jäänud? Ja siis edasi – milline maniakk pakib lapseriideid nööpnõelte abil? Viha ja mure vahel kõikudes tõmbasin kleidi Briannale lõplikult selga, pühkisin ta põsed kuivaks ja viisin ta magamistuppa, kus ma ta oma kaheinimesevoodile panin ning endale kiiruga viisakama pluusi ja seeliku selga ajasin.

      Uksekell helises parajasti siis, kui ma sukki jalga tõmbasin.

      Ühel oli kannas auk, kuid nüüd polnud mul enam aega sellega midagi ette võtta. Pistsin jalga kitsad krokodillinahast kingad, haarasin Brianna sülle ja läksin uksele.

      See oli Frank, kellel olid käed asju täis, nii et ta ei saanud võtit kasutada. Võtsin neist suurema osa ühe käega vastu ja panin koridorilauale.

      „Õhtusöök valmis, kallis? Ma ostsin uue laudlina ja salvrätid – mõtlesin, et vanad on juba pisut närtsinud. Ja muidugi veini.” Ta näitas naeratades pudelit, kummardas siis mulle lähemale ja naeratus kadus ta näolt. Ta vaatas halvakspanevalt mu sassis juukseid ja seejärel pluusi, millele Brianna oli jõudnud juba piimaplekke teha.

      „Jumal küll, Claire,” ütles ta. „Kas sa ei võinud ennast veidi sättida? Mitte et sul päev otsa kodus muud teha ei oleks, aga… kas sul polnud siis mõnda minutit aega, et…”

      „Ei,” vastasin ma üpris valjult. Surusin Brianna, kes närvilisest väsimusest taas virisema


<p>2</p>

42°F = 5,5 °C