Taura silmitses hüsteerilisi kloone, vaatas ringi, tõstis plasmakaare ja laskis lähimal hoonel, suurel akendeta lao või garaaži moodi ehitisel, uksed eest. „Sisse!” möirgas ta.
See oli kaval – kui nad jooksu pistavad, jooksevad nad kõik vähemalt ühes suunas. Peaasi, et nad sees seisma ei jää. Milesil pole suurt venda, kes teda päästma tuleks, kui nad jälle nurka aetakse ja lõksu jäävad.
„Kähku!” toetas ta Taura mõtet. „Aga liikuge edasi! Kohe teiselt poolt välja!”
Taura andis käeviipega märku, et sai aru, lapsed aga kihutasid tule alt välja hoonesse, mis kahtlemata tundus neile praegu ohutu kohana. Milesile tundus see aga nagu lõks. Kuid nad peavad koos püsima. Nurkaajamisest veel hullem on see, kui nad lahutatakse üksteisest ja aetakse siis nurka. Ta andis rühmale märku, et nad kähku sisse läheksid, ja läks ise järele. Paar Sinise Rühma sõdurit katsid neid ja tulistasid plasmakaartest üles… karjaajajate poole, nagu Miles kartis. Ta arvas, et dendariid lasevad ainult hoiatuseks – ärge nina välja pistke –, kuid ühel mehel vedas. Tema plasmakiir tabas bharaputralast, kes oli võtnud pähe rumala mõtte ja üritas mööda vastashoone katuseserva edasi liduda. Bharaputralase turvis püüdis lasu kinni, kuid ta kaotas tasakaalu ja kukkus kisendades alla. Miles üritas mitte kuulda, millise heliga mees betooni tabas, kuid see ei õnnestunud tal päris, kuigi kõrvad olid granaadiplahvatusest tuimad. Kisendamine lakkas.
Miles pöördus, sööstis mööda koridori edasi, suurest kahe poolega uksest sisse ja viipas Thorne’ile, kes oli paigale jäänud, et teda katta.
„Ma katan teie taandumist,” pakkus Thorne.
Kas Thorne hellitas mõtet, et hukkub kangelaslikult ega pea tribunali alla minema, mis oleks muidu vältimatu? Hetkeks hellitas Miles mõtet, et lasebki tal seda teha. See oleks Vorilik. Vanad Vorid olid teinekord parajad persevestid. „Sina viid kloonid süstikusse,” nähvas Miles. „Tee oma töö lõpuni. Kui ma nii palju maksan, tahan ma selle eest ka midagi saada.”
Thorne paljastas hambad, kuid noogutas. Nad mõlemad tormasid rühmale järele.
Kahe poolega uksest pääses hiiglasuurde betoonpõrandaga ruumi, mis ilmselt võttis enda alla peaaegu terve suure hoone. Kõrgel lae all jooksid ümber ruumi punaseks ja roheliseks värvitud käigusillad, mille küljes rippusid teadmata rakendusega kaablivanikud. Laes säras paar kalgi ja kahvatu valgusega lampi, mis tekitasid kõigele mitu varju. Miles pilgutas hämaruses silmi ja oleks peaaegu kiivri infrapunavisiiri langetanud. Tundus, et selles ruumis pannakse kokku midagi suurt, kuid praegu polnud siin ühtegi tööd pooleli. Quinn ja Mark kõhklesid, nad ootasid, et Milesi rühm neile järele jõuaks, kuigi Miles andis neile palavikuliselt märku, et nad edasi läheksid. „Miks te seisma jäite!” käratas ta raevuseguse hirmuga. Ta peatus libisedes nende kõrval.
„Ettevaatust!” karjus keegi. Quinn pöördus välkkiirelt ja tõstis plasmakaare. Marki suu avanes, selle O-kujus kordus tobedalt tema nägu ümbritseva halli kapuutsi kuju.
Miles nägi bharaputralast, sest selle tardunud hetke vaatasid nad teineteisele otse näkku. Seal oli rühm pruuni riietatud bharaputra snaipreid, kes ilmselt olid tulnud mõnest tunnelist. Nad tulid rüsinal käigusillale ja olid peaaegu sama üllatunud kui dendariid, keda nad jälitasid. Sellel bharaputralasel oli käes mingi kantav kuulirelv, mis oli sihitud otse Milesile, selle toru helendas tulest.
Kuuli Miles muidugi ei näinud, isegi siis mitte, kui see juba tema rinda tungis. Ta nägi ainult, kuidas tema rind paiskus väljapoole nagu avanev õis, ja ainult tundis, kuid ei kuulnud heli, mis paiskas ta tahapoole nagu vasarahoop. Ka tema silmis avanesid tumedad lilled, mis varjasid kõik tema ümber.
Teda hämmastas mitte see, kui palju ta jõudis mõelda, sest mõtlemiseks polnud aega, vaid see, kui palju ta jõudis tunda, enne kui viimase plahvatusliku südametukse pumbatud veri sai läbi tema aju voolatud. Kaldu vajuv saal… mõõtmatu valu… viha ja uskumatus… ja tohutu kahetsus, mille kestus oli lõpmatult väike, kuid sügavus lõpmatu. Oodake, ma pole veel…
SEITSMES PEATÜKK
Mark seisis nii lähedal, et lõhkeva kuuli lajatus mõjus talle nagu vaikus, see tungis talle kõrvu ja pühkis minema kõik teised helid. See juhtus liiga kiiresti, ta ei jõudnud seda mõista, ta ei jõudnud ka silmi kinni panna ega oma mõistust järgneva vaatepildi eest kaitsta. Väikest kasvu mees, kes äsja karjus ja vehkis, et nad edasi läheksid, vajus tahapoole nagu hall kalts, käed laiali, nägu moondunud. Mark külvati üle torkiva verepihuga, ta jäi laia poolkera sisse, mis täitus vere ja koetükkidega. Quinnil muutus terve vasak külg erepunaseks.
Või nii. Sa siis ikkagi pole täiuslik, oli Marki esimene jabur mõte. Äkiline mõistmine täielikust haavatavusest vapustas teda talumatult. Mina arvasin, et sulle pole võimalik viga teha. Pagan küll, mina arvasin, et see pole võimalik…
Quinn kisendas, kõik põrkasid eemale, ainult tema seisis nagu halvatult, lukkulöödud kõrvadega oma vaikusemaailmas. Miles lebas betoonil, rind lõhki, suu lahti, liikumatu. Surnud. Ta oli varem surnuid näinud, eksida polnud võimalik.
Metsiku ilmega Quinn hakkas plasmakaarest bharaputralaste pihta tulistama, tegi lasu lasu järel, kuni nende ümber hakkas sadama surmavalt ohtlikke kuumi laetükke ja üks dendarii lõi tema relva kõrvale. „Taura, võta nad maha!” Quinn osutas vaba käega lae alla.
Koletislik seersant tulistas välja ronimistrossi, mis keerdus ümber laetala. Ta hakkas mööda trossi täiskiirusel tõusma nagu hullunud ämblik. Marki pilk suutis läbi valguse ja varjude kulgevat Taurat vaevu jälgida, ta hüppas ebainimliku kiirusega mööda käigusildu ning varsti hakkasid murtud kaelaga bharaputra valvurid alla sadama. Kogu nende kõrgtehnoloogilisest turvisest polnud raevunud Taura hiiglaslike küüniste vastu mingit abi. Kolm meest kukkusid hunnikusse, omaenda vere sisse, kõrid katki rebitud – hullumeelne pommitamine. Üks dendarii, kes jooksis parajasti läbi saali, oleks peaaegu vaenlase surnukeha alla jäänud. Tänapäevane sõda ei tohiks nii verine olla. Relvad peaksid kõik vaenlased puhtalt ära küpsetama nagu munad koore sees.
Quinn ei pööranud veresaunale mingit tähelepanu, paistis, et talle ei lähe tema käsu tulemused õieti korda. Ta laskus Milesi kõrvale põlvili ja sirutas värisevad käed kõhklevalt tema kohale. Siis tema käed laskusid ja võtsid Milesil komandörikiivri peast. Quinn viskas oma rühmaülemakiivri maha ja pani pähe, kaitsekostüümi sileda kapuutsi peale, Milesi kiivri. Tema huuled liikusid, ta kontrollis kanaleid. Nähtavasti polnud kiiver viga saanud. Quinn karjus perimeetrivalvele käske ja maandumissüstikule küsimusi ning siis andis veel ühe käsu: „Norwood, tule tagasi, tule kohe tagasi! Jah, võta see kaasa ja tule kohe! Jooksuga, Norwood!” Quinn keeras pea ainult korraks kõrvale, et hüüda: „Taura, tee see hoone puhtaks!” ja pöördus tagasi Milesi poole. Ülevalt möirgas seersant omakorda käske oma ringijooksvatele sõduritele.
Quinn tõmbas vöötupest vibronoa ja hakkas Milesi riideid lahti lõikama, tõmbas katki rihmad ja kaitsekostüümi, viskas verised tükid kõrvale. Mark tõstis pilgu, kui Quinn vaatas üles, ja nägi, et meedik oli hõljukraamiga tagasi jõudnud ja vedas oma koormat üle betoonpõranda. Hõljukraam tasakaalustas raskusjõudu, kuid mitte massi: raske krüokamber ei lasknud meedikul joosta ja üritas edasi liikuda, kui meedik peatus ja raami oma surnud komandöri kõrval põrandale langetas. Meediku järel tulid pool tosinat segaduses klooni nagu pardipojad, nad hoidsid ühte puntrasse ja vahtisid õudusega lühikese tulevahetuse kohutavaid tulemusi.
Meedik vaatas vaheldumisi Milesi surnukeha ja täis krüokambrit. „Kapten Quinn, see ei lähe läbi. Kaks tükki siia ära ei mahu.”
„Põrgutki, küll