Beli kõrval seisis üks teine sõdur, kelle kiiver – minu kiiver – ei ulatunud Belile päris õlani. Miles oli peaaegu unustanud, kui jahmatav Mark on. Kas ma tõesti näen selline välja?
„Sina…” Milesi hääl murdus, ta avastas, et peab vait jääma ja neelatama. „Pärast tuleb meil pikk jutuajamine. Paistab, et sa ei saa paljustki aru.”
Marki lõug tõusis trotslikult. Minu nägu pole ju ometi nii ümmargune? Kindlasti tundub see nii kapuutsi pärast. „Aga mis nende lastega saab?” küsis Mark. „Nende kloonidega?”
„Mis nendega siis saama peab?” Paistis, et paar pruuni siidpluusi ja lühikeste pükstega noormeest aitasid dendariisid, nad olid hirmul ja elevil, mitte pahurad. Teine salk, kus poisid ja tüdrukud olid segamini, oli aga ainult hirmul, nad istusid uimastuspüstoliga relvastatud dendarii valvsa pilgu all põrandal. Kurat küll, nad ongi tõesti kõigest lapsed.
„Me… te peate nad kaasa võtma. Muidu ma ei tule.” Marki hambad olid kokku surutud, kuid Miles nägi, et ta neelatas.
„Ära ahvatle,” lõrises Miles. „Loomulikult me võtame nad kaasa, kuidas muidu me siit elusalt minema pääseksime?”
Marki nägu elavnes, tema ilme kõikus lootuse ja vihkamise vahel. „Ja mis edasi saab?” päris ta umbusklikult.
„Oh,” lõõritas Miles sarkastiliselt, „eks me keksime otsejoones Bharaputra Jaama, paneme nad seal maha ja täname Vasa Luigit viisakalt, et ta neid meile laenas. Lollpea! Mis sa ise arvad? Me paneme nad süstikule ja laseme jalga, nagu oleks meil kurat kannul! Ainus koht, kuhu me nad veel saata saaksime, on õhulüüsist välja, ja sellisel juhul läheksid sina esimesena, ma luban seda!”
Mark võpatas, kuid siis hingas sügavalt ja noogutas. „Siis on kõik korras.”
„Kõik. Ei ole. Korras,” ütles Miles sõnu hakkides. „See on ainult… ainult…” Tal ei tulnud pähe ühtegi sõna, mis kirjeldaks, mis olukord ainult on, peale selle, et praegune on kõige hullem jama, millega ta on kunagi kokku puutunud. „Kui sa võtad pähe mingi sellise tobeda tembu teha, võiksid vähemalt enne asjatundjaga konsulteerida, see on ju su enda peres olemas!”
„Sina? Kas ma peaksin sinu juurde abi paluma tulema? Kas sa arvad, et ma olen peast segi?” nõudis Mark raevukalt.
„Jah…” Nende sõnavahetust segas heledapäine poiss, kes tuli nende juurde ning vahtis neid ainiti, suu ammuli.
„Nad ongi kloonid,” ütles ta hämmastunult.
„Ei, me oleme kaksikud, kes sündisid kuueaastase vahega!” nähvas Miles. „Jah, täpselt nii, me oleme täpselt samasugused kloonid nagu sina. Nüüd mine tagasi, istu maha ja tee, nagu öeldakse, pagan küll!”
Poiss taganes kiiruga, sosistades: „See on tõsi!”
„Pagan,” ulus Mark vaikselt – kui tema pinges, summutatud häält saab nii kirjeldada, „mispärast sind usutakse ja mind mitte? See pole aus!”
Perekonnakokkutulekule tegi lõpu Quinni hääl Milesi kiivris. „Kui sina ja Don Quixote juunior olete tervitustega ühele poole saanud, siis meedik Norwood lõpetas Phillipi ettevalmistuse, pani ta kambrisse, ja haavatud on ka äraviimiseks valmis.”
„Võtke siis rivisse ja saadame esimese laadungi välja,” vastas Miles. Ta võttis ühendust Sinise Rühma ülemaga. „Framingham, minge esimese salgaga. Olete valmis?”
„Valmis. Seersant Taura tuli nendega juba minu juurde.”
„Mine siis. Ja ära tagasi vaata.”
Pool tosinat dendariid, umbes kolm korda niipalju segaduses ja kurnatud kloone ning kaks haavatud rünnakrühmlast, kes olid paigutatud hõljukraamile, said fuajees kokku ja lahkusid hoonest hanereas läbi lõhutud eesukse. Framingham polnud kuigi rõõmus, sest pidi paari tüdrukut elava kilbina kasutama. Tema šokolaadikarva nägu oli sünge. Kuid oli selge, et kõik bharaputra snaiprid peavad sihtima väga-väga hoolikalt. Dendariid ajasid lapsi edasi mitte päris jooksuga, kuid paraja sörgiga. Vähem kui minuti pärast järgnes esimesele grupile teine. Miles laskis mõlema salga juhi kiivrisidel oma nägemisala servadel joosta, tema kõrvad pingutasid, et tabada käsirelvade surmavat vingumist.
Kas see läheb õnneks? Seersant Taura ajas fuajeesse viimase pundi kloone. Ta tervitas Milesi kiire auandmisega, ilma et oleks hetkekski mõistatama jäänud, kumb on tema ja kumb Mark. „Teid on tõesti rõõm näha, härra admiral,” kõmistas Taura.
„Teid samuti, seersant,” vastas Miles südamest. Ta ei kujutanud ette, kuidas tema ja Marki vahel oleksid veel võimalikud mingid normaalsed suhted, kui Taura oleks Marki pärast surma saanud. Sobival hetkel tahaks ta väga välja uurida, kuidas Markil õnnestus Taura ära petta, ja kui… intiimselt. Hiljem.
Taura tuli tema juurde ja ütles vaikselt: „Me jäime neljast lapsest ilma, nad põgenesid tagasi bharaputralaste juurde. Vastik mõeldagi. Äkki saaks kuidagi…?”
Miles raputas kurvastusega pead. „Pole lootustki. Seekord mingeid imesid ei tule. Me peame võtma niipalju, kui saab, ja jalga laskma, muidu jääme kõigest ilma.”
Taura noogutas, ta mõistis taktikalist olukorda suurepäraselt. Kuid kahjuks ei aita mõistmine kõhtu keerama paneva kahetsuse vastu. Miles saatis talle põgusa naeratuse – anna andeks – ja Taura laia suu üks nurk kerkis virilaks vastunaeratuseks.
Sinise Rühma meedik tuli suure hõljukraamiga, millel oli krüokamber. Kiiskava silindri läbipaistvale osale oli peale heidetud tekk, et kaitsta meediku kaassõduri ja patsiendi alasti, jahtuvat keha mõistmatute ja hirmunud pilkude eest. Taura ajas kloonid jalule.
Bel Thorne vaatas ringi. „Ma vihkan seda kohta,” ütles ta rahulikult.
„Võib-olla seekord me saame selle maatasa pommitada, kui siit jalga laseme,” vastas Miles sama rahulikult. „Nüüd lõpuks.”
Bel noogutas.
Nende salk – umbes viisteist viimast klooni, hõljukraam, dendarii järelvägi, Taura, Quinn, Mark ja Bel – valgus eesuksest välja. Miles vaatas üles, tal oli tunne, nagu oleks tema kiivri peale maalitud märklaud, kuid vastasmaja katusel liikuv kogu kandis dendarii halli mundrit. Väga hea. Holovidiekraan tema nägemisala paremas servas teatas, et Framingham ja tema salk on vahejuhtumiteta süstikusse jõudnud. Veel parem. Miles lülitas Framinghami kiivriside välja, vaigistas teise rühmajuhi side vaikseks suminaks ja keskendus sellele, mis oli tema ümber.
Teda segas Kimura hääl. See oli esimene kord, kui linna teises servas maandunud Kollane Rühm endast märku andis. „Härra admiral, vastupanu on nõrk. Nad ei usu, et meil on tõsi taga. Kui kaugele ma võin minna, et nad meid tõsiselt võtma hakkaksid?”
„Lõpuni välja, Kimura. Sa pead Bharaputra tähelepanu meilt kõrvale juhtima. Meelitage nad meist eemale, aga ärge eluga riskige, eriti aga ärge riskige oma süstikuga.” Miles lootis, et leitnant Kimural on mõtted liiga hõivatud, et selle käsu kergelt skisofreenilise loogika üle pikemalt juurdlema hakata. Kui…
Esimene märk Bharaputra snaipritest jõudis sõna otseses mõttes mürtsatusega kohale: heligranaat maandus neist umbes viisteist meetrit eespool. Plahvatus lõi kõnnitee sisse augu ning vastavalt gravitatsiooniseadustele sadas teematerjal mõni hetk hiljem kuumade osakestena alla tagasi – see ehmatas, kuid polnud eriti ohtlik. Milesi tuimakslöödud kõrvades kostsid summutatult laps-kloonide karjed.
„Pean lõpetama, Kimura. Mõtle siis oma peaga, eks?”
Granaat ei läinud neist mööda mitte juhuslikult, taipas Miles, kui plasmatuli tabas potis kasvavat ilupuud