Ta viipas dendariile, et see koos nukk-naisega magamistoast välja läheks. „Seersant Taura!” hüüdis ta. „Kas te kuulsite, mida väljast öeldi?”
„Jah, härra admiral. Hakkame liigutama.”
Seersant Taura heitis euraasia tüdruku oma ühele laiale õlale ja blondiini teisele, pealtnäha ilma, et oleks nende raskust märganudki, siis ajasid nad hirmunud tüdrukutesumma koridori lõpus olevast trepist alla. Taura laskis neil kõndida kahekaupa, käsikäes, nii et nad lahkusid palju korrastatumalt, kui ta oleks oodanud. Tüdrukute sosistamine muutus hirmusegaseks suminaks, kui nad poiste magala poole suundusid. „Me ei tohi siia tulla,” proovis üks pisarates tüdruk protestida. „Meil tuleb pahandus!”
Thorne oli lasknud kuus uimastatud poissi selili koridori põrandale asetada, veel paarkümmend poissi olid seina ääres rivis, jalad laiali, käed vastu seina nagu vangidel. Paar närvilist sõdurit karjusid nende peale ja hoidsid neid paigal. Mõned kloonid olid vihased, mõned nutsid, kuid kõik paistsid olevat surmahirmul.
Ta vaatas ahastusega uimastatud poiste virna. „Kuidas me neid kõiki kanname?”
„Las mõne poisid kannavad teisi,” pakkus Taura. „Siis jäävad meil käed vabaks, neil aga on kinni.” Ta asetas oma kandami õrnalt rea lõppu.
„Väga hea,” ühmas Thorne ja kiskus lummatult nukk-naise peale naelutunud pilgu pingutusega lahti. „Worley, Kesterton, hakkame…” Thorne vakatas, nende mõlema kiivrites kostis kõigist teistest kanalitest üle ragisev hädakutsung.
Hõljukrattal vahti pidav dendarii karjus: „Kuradi raisk, süstik… vaadake ette, vasakul…” terav raginalaine, siis aga: „Oh sa kuradi perse…” Seejärel tuli vaikus, mida täitis ainult tühja kanali sumin.
Ta otsis palavikuliselt hõljukratturi kiivri näite, ükskõik milliseid näite. Kiivri majakas töötas ja näitas, et rattur on maapinnal kahe hoone vahel, selle mänguplatsi kõrval, kus seisab süstik. Kuid meditsiinilised näitajad olid tühjad, jooned sirged. Surnud? Vaevalt küll, verekeemia näidud peaksid ikka näha olema… ragin ja kiivrikaamera edastatud tühi pilt öisest udust andsid lõpuks vihje. Phillipi oli kaotanud kiivri. Mille ta veel oli kaotanud, seda oli praegu võimatu öelda.
Thorne kutsus uuesti ja uuesti kuuldele vaheldumisi süstiku pilooti ja selle juurde jäänud valvureid. Keegi ei vastanud. Hermafrodiit vandus. „Proovi ise.”
Ka tema leidis ainult tühjad kanalid. Kaugemale valvesse jäänud dendariid olid lõuna pool hõivatud tulevahetusest Bharaputra raskerelvastuses rühmaga, millest õhurattur teatas.
„Me peame luuret tegema,” lõrises Thorne vaikselt. „Seersant Taura, võtke siin juhtimine üle, seadke need lapsed äraminekuks valmis. Sina…” Sellega pöörduti ilmselt tema poole. Miks Thorne ei ütle talle enam „admiral” või „Miles”? „Tule kaasa. Sumner, kata meid.”
Thorne pistis täiel kiirusel jooksu, tema aga jäi oma lühikesi jalgu kirudes aina kaugemale maha. Liftitorust alla, ikka veel kuumavast eesuksest välja, ühe tumeda hoone taha ja kahe teise samasuguse vahelt läbi. Hermafrodiit surus end mänguplatsi serval seisva maja nurga vastu ja ta jõudis talle lõpuks järele.
Süstik seisis endiselt mänguplatsil, pealtnäha vähimagi kahjustuseta – ükski käsirelv ei suudaks ju selle lahingukindlale kestale viga teha. Ramp oli üles tõmmatud, luuk suletud. Süstiku tiiva kõrval kössitas varjus mingi tume kogu… vigastatud või tapetud dendarii, või vaenlane? Endamisi vanduv Thorne toksis oma vasakule randmele kinnitatud klahvistikul koode. Süstiku luuk libises kõrvale ja ramp sirutus servomootorite vingudes välja. Kuid ükski inimene ei tulnud välja ega vastanud.
„Ma lähen sisse,” ütles Thorne.
„Kapten, eeskirjad ütlevad, et minema pean mina,” lausus suure betoonist ilupuupoti taha varjunud dendarii, kelle Thorne oli neid katma võtnud.
„Seekord mitte,” heitis Thorne süngelt ega hakanud pikemalt vaidlema, vaid sööstis siksakke tehes süstiku poole ja tormas rambist üles, plasmakaar käes. Hetke pärast kostis kiivrites tema hääl: „Nüüd tule, Sumner.”
Tema läks kutsumata Sumnerile järele. Süstikus oli kottpime. Nad lülitasid oma kiivrilambid sisse, valged sõrmed liikusid, kobasid ringi. Tundus, et süstikus on kõik omal kohal, kuid piloodikabiini uks oli kinni.
Hääletult andis Thorne rünnakrühmlasele märku, et see võtaks tema selja koha sisse ja oleks valmis laskma. Niimoodi panid nad tee kinni, et keegi piloodikabiinist reisijateosakonda ei pääseks. Thorne lõi klahvistikku oma randmel uue koodi. Uks libises vaevalise kriginaga lahti, siis võbises ja kiilus kinni.
Välja tungis kuumalaine, nagu sulatusahju hingus. Järgnes vaikne oranž plahvatus – piloodikabiini tunginud hapniku käes süttisid kõik sinna jäänud põlevad materjalid. Sumner pani hapnikumaski ette, haaras seinalt keemilise tulekustuti ja suunas selle joa kabiini. Hetke pärast läksid nad ise järele.
Kabiinis oli kõik räbuks muutunud ja kõrbenud. Juhikud olid sulanud, sidevahendid söestunud. Sünteetiliste materjalide mürgiste põlemisjääkide tõttu valitses kabiinis lämmatav hais. Lisaks oli seal ka orgaaniline lehk. Söestunud liha lehk. Niimoodi lehkasid piloodi jäänused… ta pööras pea ära ja neelatas. „Bharaputral pole… poleks tohtinud siin raskerelvastust olla!”
Thorne sisistas – vandesõnadest enam ei aidanud – ja näitas käega. „Keegi viskas siia paar termomiini, pani ukse kinni ja laskis jalga. Piloot ilmselt uimastati enne. Keegi pagana nutikas bharaputralasest närukael… neil pole siin relvi, niisiis kasutasid nad lihtsalt meie omi. Nad meelitasid süstiku valvurid eemale või said neist võitu, pääsesid sisse ja võtsid meilt võimaluse põgeneda. Nad ei jäänud isegi siia, et meid varitseda ja rünnata… nüüd saavad nad seda teha täpselt siis, kui neile sobib. See elukas enam ei lenda.” Thorne’i nägu meenutas kiivrite kahvatus valguses nurgelist pealuumaski.
Tema kõri tõmbus paanikast krampi. „Mida me nüüd peale hakkame, Bel?”
„Taganeme majja. Seame valve üles. Proovime pantvangide abil paremad allaandmistingimused välja kaubelda.”
„Ei!”
„On sul mõni parem mõte… Miles?” Thorne kiristas hambaid. „Nii ma arvasingi.”
Jahmunud rünnakrühmlane jäi Thorne’ile otsa vahtima. „Kapten…” Ta vaatas vaheldumisi Thorne’i ja teda. „Admiral toob meid sellest välja. Me oleme hullemaski olukorras olnud.”
„Seekord ta meid välja ei too.” Thorne ajas selja sirgu, tema hääl oli valust pinges. „See on minu süü… ainult mina vastutan… See ei ole admiral. See on tema kloonitud vend Mark. Ta tahtis meid ninapidi vedada, kuid ma tean juba mitu päeva, kes ta tegelikult on. Ma sain sellele juba enne seda pihta, kui me maandusime, juba enne, kui me Jacksoni kosmoseruumi jõudsime. Ma mõtlesin, et mul õnnestub see ära teha, ilma et me vahele jääksime.”
„Ah?” Rünnakrühmlase kulmud võbelesid uskumatult. Sama jahmunud võiks olla kloon, kes tuimesti alla pannakse.
„Me ei saa… me ei saa neid lapsi reeta ja neid tagasi Bharaputra kätte anda,” pressis Mark läbi hammaste. Ta palus.
Thorne pistis palja käe söestunud tombi sisse, mis oli pilooditooli külge kleepunud. „Kes siin reedeti?” Ta tõstis käe ja tõmbas üle Marki näo, põsest lõuani, musta mureneva triibu. „Kes reedeti?” sosistas ta. „Kas sinul. On. Mõni parem mõte?”
Mark värises, tema peas valitses täielik tühjus. Kuum süsi tema näol tundus nagu arm.
„Taganeme majja,” kordas Thorne. „Olge valmis.”
KUUES PEATÜKK
„Ei