Tema kõige suuremaks mureks oli maandumiskoht. Tema esimene valik oleks olnud Thorne’i hõivatud hoone katusel, kuid süstikupiloot avaldas kartust, et terve hoone variseb kokku, kui nad üritavad süstikuga selle otsa maanduda, pealegi oli sellel viilkatus, mitte lame. Teisel lähimal võimalikul maandumispaigal oli juba ees „Arieli” lõhutud ja mahajäetud süstik. Kolmandast kohast oleks tulnud pikalt jala minna – eriti ohtlik oleks see tagasiteel, kui Bharaputra valvuritel on olnud aega vastumeetmed tarvitusele võtta. „Otse peale” ei olnud just Milesi lemmikrünnakumoodus. Noh, võib-olla annavad teise süstikuga tulevad seersant Kimura ja Kollane Rühm parun Bharaputrale pakilisemat mõtlemisainet. Hoia oma süstikut, Kimura. Nüüd on see meie ainus tugi ja varuvariant. Kurat küll, ma oleksin pidanud terve laevastikuga tulema.
Ta ei teinud väljagi süstiku kolksatustest ja pidurdamisega kaasnevast kriiskamisest, kui nad atmosfääri jõudsid – laskumine oli suurepärane ja põrgulikult kiire, kuid praegu poleks mingi kiirus teda rahuldanud –, ja jälgis kiivriekraanilt, kus vilkusid värvilised koodid ja mustrid, kuidas teisel süstikul plaani täitmine edeneb. Ehmunud Bharaputra lahingsüstikud, mis olid „Peregrini” valvanud, pidid nüüd korraga oma tähelepanu korraga mitme sihtmärgi vahel jagama. Nad raiskasid paar tulutut lasku „Peregrini” enda peale, asusid kõhklevalt Kimura kannule ja pöördusid siis Milesi rünnakrivistust jälitama. Üks bharaputralane lasti vaevatasuks otsekohe tükkideks ja Miles sosistas mikrofoni mahlaka kiituse oma lahingsüstiku piloodile. Teine bharaputralane lõi kartma ja tõmbus eemale, et abiväge oodata. Noh, see läks lihtsalt. Kuid oli selge, et kõige vahvam tuleb tagasisõit. Miles tundis juba algavat adrenaliinijoovastust, see oli kummalisem ja mõnusam kui rohtudest tekkiv erutuslaine. See kestab paar tundi ja kaob siis järsult, nii et temast jääb alles ainult aukulangenud silmade ja õõnsa häälega läbipõlenud kest. Kas asi on seda väärt? On, kui me võidame.
Ja me võidame.
Kui nad tegid kaare ümber planeedi, et sihtmärgi kohale jõuda, üritas Miles veel kord Thorne’iga ühendust saada. Bharaputralased segasid nende peamisi sidekanaleid. Miles tegi proovi, laskus ja saatis lühikese päringu tsiviilkanalitel, kuid ei saanud vastust. Oleks pidanud kellegi kanaleid jälgima panema. Noh, ta saab need läbi vaadata, kui juba kohal on. Ta otsis ekraanile meditsiinikompleksi holopildi, varjukujud tantsisklesid tema ees. Kui rääkida otse-peale-suhtumisest, siis korraks tekkis tal kiusatus anda lahingsüstikutele käsk, et need kõrvetaksid tema arvatavast maandumiskohast Thorne’i peidupaigani kaeviku ja kõrvaldaksid teelejäävad tülikad hooned. Kuid kaeviku jahtumine võtaks liiga kaua aega, pealegi võib hoonetest olla varjumisel kasu ka tema vägedele, mitte ainult Bharaputra omadele. Kuigi mitte päris nii palju, sest bharaputralased tunnevad hoonete ja ruumide paigutust paremini. Ta kaalus, kui mõttekas oleks minna mingite tunnelite, hoolduskäikude või torude kaudu. Torudele mõeldes ta turtsatas, siis aga kortsutas kulmu – talle meenus Taura, kes oli Marki kannul pimesi sellesse hakklihamasinasse tormanud.
Metsik, jõnkslik pidurdamine lõppes viimaks, ümberringi kerkisid hooned – head peidukohad snaipritele – ja süstik maandus mütsatusega. Quinn, kes istus Milesi vastas, teise piloodi taga, ja oli üritanud sidekanalitest midagi leida, tõstis pea ja ütles lihtsalt: „Ma sain Thorne’i kätte. Proovi seadeid 6-2-j. Ainult hääl on, pilti veel ei ole.”
Kiire silmaliigutuse ja kontrollitud pilgutusega leidis Miles oma endise alluva kanali. „Bel? Me oleme maas ja tuleme teid ära tooma. Olge valmis välja tungima. Kas seal on keegi veel elus ka?”
Ta tajus Beli võpatust, ilma et oleks pidanud tema nägu nägema. Kuid vähemalt ei hakanud Bel põhjendustele ega vabandustele aega raiskama. „Meil on kaks haavatut, kes ei saa ise kõndida. Phillipi suri umbes viisteist minutit tagasi. Me pakkisime tema pea jää sisse. Kui te saate kantava krüokambri kaasa võtta, on ehk veel võimalik midagi päästa.”
„Saab tehtud, aga meil pole aega temaga kaua jännata. Hakake teda kohe ette valmistama. Me tuleme nii kiiresti, kui saame.” Ta noogutas Quinnile, nad mõlemad tõusid ja läksid piloodikabiinist välja. Miles laskis pilootidel ukse seestpoolt sulgeda.
Quinn andis meedikule teada, millega tal tegemist tuleb, ja esimene pool Oranžist Rühmast valgus süstikust välja, et kaitsepositsioonile asuda. Kohe seejärel tõusid õhku kaks väikest soomustatud hõljukit, et puhastada ümbrus Bharaputra snaipritest ja asendada nad dendariidega. Kui nad andsid ajutise „Õhk puhas!”, läksid Miles ja Quinn Sinise Rühma järel rambist alla, jahedasse, niiskesse koidikusse. Miles jättis terve teise poole Oranžist rühmast süstikut valvama, et bharaputralased ei üritaks oma õnnestunud trikki korrata.
Süstiku kuuma kere ümber voolas kerge hommikune udu. Pärlhall taevas tõmbus aeglaselt heledamaks, kuid kompleksi hooned kõrgusid ikka veel laigulises hämaruses. Üks hõljukratas kerkis kõrgele, kaks sõdurit jooksid ette ja Sinine Rühm läks nende järel. Miles keskendus ja sundis oma lühikesi jalgu kiiresti vehkima, et teistel kannul püsida. Ta ei tahtnud, et mõni pikakoivaline rünnakrühmlane peaks tema pärast kiirust vähendama. Vähemalt seekord ei pidanudki keegi neist seda tegema ja Miles mühatas rahulolevalt, kuigi tal ei jätkunud selleks hästi võhma. Kõikjal ümberringi kaikuv hajus käsirelvade mürin andis märku, et Oranži Rühma valvurid teevad juba hoolega tööd.
Nad läksid hanereas ümber ühe hoone, läbisid teise hoone varjava sammastiku ja möödusid kolmandast – poolrühm liikus edasi järk-järgult, väikeste salkadena, mis katsid üksteist. Kõik läks kuidagi liiga lihtsalt.
Kompleks meenutas Milesile lihasööjalille, mille nektariga kaetud okkad sihivad allapoole. Sisse minna on temasugustel väikestel mutukatel lihtne. Kurnab ja tapab see, kui üritad välja pääseda…
Seepärast oli esimese heligranaadi lõhkemine peaaegu kergendus. Paistis, et kõike bharaputralased siiski magustoiduks ei jäta. Plahvatus toimus paari maja kaugusel ning kõmises ja värises hoonete vahel kummaliselt. See polnud dendariide granaat, kurdistav tämber oli pisut toonist väljas. Miles laskis pool-alateadlikult oma kiivril lahingut jälgida – seal hävitasid Oranžid Bharaputra valvurite vastupanupesa. Kuid Miles ei muretsenud mitte nende bharaputralaste pärast, keda tema sõdurid suudavad välja suitsetada. Ta muretses nende pärast, kes neil kahe silma vahele jäid… Ta mõistatas, kas vaenlane on lisaks heligranaatidele ka kuulrelvad kaasa võtnud, ja tajus teravalt, et tema laenatud poolturvisel on üks element puudu. Quinn oli üritanud teda veenda, et ta võtaks tema ülakehaturvise, kuid Miles oli talle öelnud, et see on liiga suur ja selle loksumine ajaks ta lihtsalt hulluks. Hullemaks, pomises Quinn, nagu talle tundus, kuid ta ei palunud Quinnil seda valjemini korrata. Üks mis kindel – tal polnud kavas selle operatsiooni ajal mingeid hulljulgeid rünnakuid juhtida.
Ta pilgutas silmi ja lülitas välja viirastusliku andmevoolu nägemisala servas. Nad keerasid viimase nurga taha, hirmutasid minema kolm-neli seal passinud bharaputralast ning lähenesid kloonisõimele. Suur kandiline hoone meenutas hotelli. Purustatud klaasuksest pääses fuajeesse, kus kiiruga püstitatud kaitsepiirete – hingedelt rebitud ja püsti seatud metalluste – vahel liikusid varjutaolised hallis maskeerimisrõivastuses kaitsjad. Kiire paroolide vahetus, ja nad olidki sees. Pool Sinist Rühma hargnes otsekohe, et toetada Rohelise Rühma väsinud hoonekaitsjaid, teine pool jäi kaitsma Milesi.
Meedik pukseeris hõljukraami kantava krüokambriga eesuksest sisse ning kaaslased juhatasid ta kiiresti ühte koridori. Phillipit valmistati krüokambrisse panekuks targu ette kõrvalruumis, mitte kloonist pantvangide pilgu all. Kõigepealt pidi eemaldama nii suure osa patsiendi verest, kui võimalik, kusjuures siin, lahingoludes ja rutuga tegutsedes, ei üritatudki seda koguda ja säilitada. Töö oli karm, kiire ja äärmiselt