Selle kolleegi hinnangul, kes selle eest vastutas, kahjuks mitte. Viimane jälg kurjategijast on tema veri ja nahaosakesed mõrvakorteri magamistoa aknalaual.
„Siis laiendame otsingupiirkonda,” ütles Bäckström teravalt. „Kõik imelikud asjad, mis siin linnas tolle ööpäeva jooksul aset leidsid. Kõik alates tavapärastest pättidest, sissemurdmistest, lõhkumistest, autovargustest, valesti parkimistest, müstilistest sõidukitest, juhtumitest ja isikutest. Lõunaks tahan ma nende kohta nimekirja.” Kuradi laiskvorstid, ikka peab üksi rabama, mõtles ta.
„Kas keegi on endast märku andnud ja midagi huvitavat rääkinud?” jätkas Bäckström ja vaatas Lewinile otsa. Kui sul on õnnestunud end Svanströmi-tädist lahti kiskuda, kepikusti, mõtles ta.
„Meile on laekunud sadu vihjeid,” ütles Lewin. „Saame neid telefoni ja meili teel, isegi telefonisõnumiga mõnele uurimisrühma töötajale, kelle number on avalik. Võib-olla polegi see nii väga imelik, kui arvestada, et need politseinikud, kes vihjeid saavad, töötavad tavaliselt mõrva- või narkorühmas, ja eks meil kõikidel on olnud allikaid, kellele oleme oma numbri andnud. Kui keegi on juhtunud meile kirja saatma, siis need peaksid jõudma alles homseks. Nii see post praegusel ajal käib.”
„Kuidas paistab?” küsis Bäckström. „Kas midagi eriti maitsvat on?”
Kahjuks ei olnud, Lewini hinnangul. Tavaline jura. Erutatud kaaslinlased, kes halisesid üleüldiselt ühiskonna allakäigu ja eriti kuritegevuse üle. Tavapärased kõiketeadjad, kes tahtsid politseile näpunäiteid anda, kuidas seda tööd õigesti teha, ning kes usutavasti on need teadmised omandanud telekast krimisarju vaadates. Muidugi ka hulk selgeltnägijaid, ennustajaid ja taldrikukeerutajaid, kes tahtsid jagada oma nägemusi, hoiatusi, üleüldisi tähelepanekuid, tundmusi ja vibratsioone.
„Ei midagi konkreetset, ei midagi söödavat?” ei jätnud Bäckström jonni.
„Mõned neist on väga konkreetsed,” vastas Lewin. „Probleem on eelkõige selles, et enamik tundub olevat asjast valesti aru saanud.”
„Too mõni näide,” ütles Bäckström.
„Vabalt.” Lewin vaatas oma paberitesse. „Meil on üks Linda kunagine keskkooliaegne kooliõde. Ta on oma sõnul sada protsenti kindel, et rääkis ühel õhtul Lindaga Borgholmis kontserdil. Mingi bänd nimega Gyllene Tider olevat seal suvetuuril olnud.”
Borgholmis, mõtles Bäckström. Sinna on ju Växjöst oma sada viiskümmend kilomeetrit.
„Häda on ainult selles, et kontsert toimus reede õhtul ja siis oli meie ohver juba Lundis kohtuarsti käe all,” ohkas Lewin. „Nii et see tunnistaja ei olnud isegi õhtulehti lugenud. No ja siis on meil siin veel üks,” jätkas Lewin enda ees olevat vihjekuhja sirvides. „Üks Växjö kohalik noor geenius, kes võttis ühendust Växjö korrakaitses töötava kolleegiga ja rääkis, et nägi Lindat reede hommikul vara viissada meetrit hotellist lääne pool. Norra Esplanadenil vallamaja juures, kui ma asjast õigesti aru sain.”
„Ja mis sellel tunnistajal siis häda on?” uuris Bäckström.
„Tema häda on selles,” selgitas Lewin, „et isegi kui me ei arvesta tema üldist usaldusväärsust, olevat see toimunud hommikul kella nelja paiku tänaval, mis jääb Linda trajektoorist hoopis vales suunas, ja et temaga koos olevat olnud – ja need on tema sõnad, mitte minu – üks ilgelt pirakas neeger.”
„Siis ma vist tean, kes see tunnistaja on,” ütles üks kohalikest politseinikest laua tagumisest otsast. „Selle noore mehe maailmas elavad väga kurjad mustanahalised inimesed.”
„Mulle jäi sama mulje, kui ma tema kuriteoregistri väljavõtet lugesin,” ütles Lewin muiates.
„No selge,” ütles Bäckström. „Küsimusi? Arvamusi? Ettepanekuid?” Mitte ühelgi tüübil pole midagi mõistlikku öelda, mõtles ta, kui nägi laua ümber pearaputusi. „Siis laseme edasi,” jätkas ta ja tõusis järsult püsti. „Mida te ootate? Ärge aelege siin niisama. Laske käia ja tehke tööd. Hiljemalt lõunaks tahan ma mõrvari nime. Otsige mulle üks hea tüüp, siis teen ma kohvi juurde tordi välja.” Rõõmsad näod ümber laua. Nagu lapsed, mõtles Bäckström, aga no eluilmaski ei kavatse ta oma raske tööga teenitud raha mingi tordi peale raisata.
Ta otsis endale paberi ja pastaka ning tõmbus seejärel ühte tühja ülekuulamistuppa, et rahus ja vaikuses mõelda. Kõigepealt pani ta ukse kohal punase tule põlema, sulges seejärel ukse ja laskis eriti võimsa peeru, mida ta oli terve koosoleku aja hoolikalt valvanud. Lõpuks ometi üksi, mõtles Bäckström ja lehvitas eelmisest ööst pärinevad hullemad aurud eemale.
Tüdruk jõuab korterisse pärast kella kolme, mõtles ta. Ei näi sedamoodi, et keegi oleks teda jälitanud või temaga korteris kokku saada lubanud. Kohe seejärel ilmub siiski pildile kurjategija. Kõik läheb õige pea üle piiri, ning arvestades kuriteopaigas valitsenud olukorda ja seda, mida Bäckström muudest tähelepanekutest välja on rehkendanud, pidi see väike psühhopaat vähemalt poolteist tundi kõvasti rassima. Nii et tõenäoliselt suri tüdruk millalgi poole viie ja viie vahel, mõtles ta.
Siis läheb mees vannituppa, et end natuke kasida. Siis saabub viie paiku ajaleht ja tal tekib tunne, et keegi tahab korterisse tulla. Ta viskab hädavajalikud riided selga ja hüppab magamistoa aknast välja, ning siis on kell natuke viis läbi, mõtles Bäckström. Kuhu me sealt jõuame, mõtles ta. Vaatas oma käekella ja hakkas rehkendama reede varahommikust edasi pühapäeva ennelõunani. Varsti kaks ja pool ööpäeva põgenemisest. Selle ajaga võib tüüp juba kuu peal olla, mõtles ta mornilt. Korjas oma paberid kokku ning otsustas tagasi minna ja oma kolleegidele rohkem piitsa anda.
Teisest küljest, mõtles ta koridori jõudes, oleks tobe teha seda tühja kõhuga, ja kuna politseisöökla oli juhtunu pärast seekord ka pühapäeval avatud, tasuks ehk kõigepealt suurem nälg kustutada.
Kohalik pikkpoiss, mõtles ta lõbustatult menüüd silmitsedes. See lähebki loosi. Peale suur tass kohvi ja mandlikorvike, samal ajal kui ta luges rahulikult õhtulehti, mis ta oli hotellist virutanud, aga mida ta ei olnud jõudnud veel vaadata. Ei midagi uut, mõtles Bäckström sooja kohvi rüübates. Enamasti spekulatsioonid, kõrge järellainetusega.
Ühes ajalehes oli ära toodud klassikalise politseijälje uus versioon.
Teo toimepanija oli tõenäoliselt politseid vihkav jõhker kurjategija, kelles hõõgus „taltsutamatu viha ohvri vastu, kui pidada silmas ohvri politseinikuametit”, nentis üks tüüp ajalehe ekspertgrupist, kuhu kutsutud seltskond kujutas endast alati adekvaatset läbilõiget üleriigilises meedias figureerivatest ajukääbikutest.
Muidugi, muidugi, mõtles Bäckström ja hammustas oma kooki. Küllap mõni ohvri õppejõud Växjö politseikoolist, mõtles ta. Võib-olla see ogar eit, kes traumaennetusega tegeles, ja ega sperma ei tähendaks tema puhul veel suurt midagi, see võis olla ka kavalalt jäetud valejälg.
Konkureeriva ajalehe ja tolle ekspertide arvates oli asi siiski teisiti. Kõige taga oli sarimõrvar, kes vihkas naisi ja sooritas oma kuriteod peaaegu rituaalselt. See tundub juba kolleeg Olssoni moodi, mõtles Bäckström, ja kust kurat nad kõike seda võtavad?
Meediakonkurentide kirjeldustes oli ka ühiseid jooni. Seos oli küll õhkõrn, aga siiski olemas. Järjekordne ekspert, kes soovitas esimeses lehes politseijälje uurimist, ei pidanud nimelt sugugi võimatuks, et tegu võis olla erilise sarimõrvari tüübiga, kes oli pühendunud just politseinike mahakoksamisele, tundmata vähimatki huvi kellegi teise vastu, kuna munder oli see, mis teda seksuaalselt erutas. See oli tema eriline „sütik”, nagu lehes väljendati.
Neil peab olema netis mingi ühine hullumajalehekülg, kust nad vaimutoitu otsimas käivad, mõtles Bäckström ja kavatses juba ajalehe kõrvale panna, kui märkas üht artiklit, mis teda jahmatas.
Küsitletud ekspert, kes oli Växjö Sankt Sigfridi psühhiaatriahaigla dotsent valdkonnas, mida nimetati kohtupsühhiaatriaks, ja kellest oli