„Mul on kuulmekäikudes vist juba ekseem, terve pärastlõuna ja pool õhtut olen käianud ainult mõttetuid ülekuulamisi,” ütles Rogersson. „Kuni siseneb komissar Bäckström ja mu kõrvus hakkab kõlama sulnis muusika.”
„Jäta pooleli, tõmbame uttu,” ütles Bäckström. Vennike hakkab sentimentaalseks muutuma. Vähese viina viga, mõtles ta.
„Aah,” kostis Rogerssoni suust. Ta ohkas sügavalt mõnutundest ja pühkis suunurgast vasaku käega pisut vahtu ära. „Õlle leiutaja peaks küll saama kõik Nobeli preemiad. Alates rahupreemiast kuni kirjanduspreemiani. Kogu krempel.”
„Selle mõttega ühineksid vist paljud,” ütles Bäckström, „ja ainus asi, mis on parem kui külm õlu, on külm tasuta õlu.” Nii et majanduspreemia oleks ta pidanud kindlasti saama, sest selle võrra oled sa juba kokku hoidnud küll, va ihnuskoi.
Rogersson ei teinud torke peale teist nägugi. Küll aga vahetas ta äkki teemat.
„See poolakas, keda Knutsson püüab meile pähe määrida,” ütles ta pead vangutades.
„Teda on meil kavas hommikul üle kuulata ja talt DNA-proov võtta,” ütles Bäckström. Räägiks parem kogu sellest tasuta õllest, mis sa endale sisse kallad, mõtles ta.
„Mul ei ole tema suhtes mingit tunnet,” ütles Rogersson. „Ta on kuidagi vale.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Miks ta siis vale on?”
„Ma olen lugenud nii postiljoni kui ka poolaka ülekuulamise protokolle. Rääkisin isegi siinse kolleegi Salomonsoniga, kes uuris seda seksuaalse ahistamise juhtumit ja paistab muuseas täitsa normaalne,” lausus Rogersson. „Poolakas tundub täitsa vale. Nii lihtsalt on,” ütles Rogersson ja lisas oma sõnadele kaalu suure lonksu tasuta õllega.
Rogerssoni arvates kõnelesid kolm arvestatavat põhjust veenvalt selle vastu, et Linda poolakast naaber Marian Gross võinuks ta tappa. Esimene oli vestlus postiljoniga, kes pistis igal hommikul ühel ja samal ajal selle eest maksnud majaelanikele postkasti hommikuse ajalehe.
„Ta oleks ju pidanud taipama,” ütles Rogersson. „Et ajaleht pandi postkasti, mitte et keegi tuleb koju! Kusjuures tal käivad isegi samad hommikulehed kui ohvri emal. Smålandsposten ja Svenska Dagbladet.”
„Võib-olla ta tavaliselt magab, kui leht tuuakse,” väitis Bäckström vastu.
Teine põhjus oli politsei vestlus Grossiga, kui reede pärastlõunal naabreid küsitleti ja kui Gross teatas, et ta olevat sama nädala alguses rääkinud Linda emaga, kes oli öelnud, et ise sõidab ta maale, aga tütar elab tema korteris.
„See räägib ju pigem mehe kahjuks,” ütles Bäckström. „Ta teadis, et tee on vaba.”
„Miks ta siis akna kaudu pidi minema?” küsis Rogersson. „Kõige lihtsam oleks ju olnud kobida tavalist teed Linda uksest välja ja siis trepist või liftiga üles oma korterisse?”
„Keegi seisis ju ukse taga,” pistis Bäckström.
„Postiljon, jah,” ütles Rogersson rõhuga. „Oodanud siis, kuni ta ära läheb.”
Oeh, mõtles Bäckström ja piirdus noogutusega.
Kolmas põhjus oli Grossi kehalised võimed, kui mõelda kurjategija põgenemistee valikule. Tehnilise uurimise andmetel oli aknalaud all laiuvast muruplatsist ligi nelja meetri kõrgusel. Gross oli meeter seitsekümmend pikk ja kaalus üle üheksakümne kilo. Kohmakas ja kehvas vormis.
„Salomonsoni jutu järgi on tegu väikese, pealegi tõeliselt ebameeldiva paksmaoga. Lisaks on mehe füüsiline vorm tema väitel null. Hingeldab nagu auruvedur juba poole trepi peal,” nentis Rogersson. „Nii et sedakaudu minnes oleks ta ilmselt surnuks kukkunud. Kui ta end üldse aknalaualegi hiivata oleks suutnud.”
Väike rasvamagu, mõtles Bäckström, kes ei olnud kuigi palju pikem ega kuigi palju kõhnem, aga kellel oli silma ees märksa atleetlikum kurjategija. Midagi selles jutus on, mõtles ta.
„Midagi su jutus on,” nõustus Bäckström. „Aga DNA-proov tasuks talt ju ikka võtta?”
„Õnn kaasa,” ütles Rogersson. „Nii palju kui mina aru olen saanud, olevat Gross haruldaselt keeruline tüüp.”
14
NELJAS PÄEV JA kurjategija ikka veel leidmata, mõtles Bäckström, kui ta suure koosolekulaua ääres koha sisse võttis. Lisaks oli komissar Olsson ilmselt otsustanud eeluurimise juhti mängida ja hakanud lipuga lehvitama. Ja ikka veel tegeleti olukorra selgitamisega, mis ei olnud senimaani ühtki juhtlõnga andnud, mõtles Bäckström. Olsson möliseb, tavapärased liimipersed kiidavad takka ja aeg muudkui jookseb, mõtles ta ja proovis mitte kuulata, tehes nägu, nagu loeks oma pabereid.
Kõigepealt oli otsustatud lõpetada otsingud kuriteopaiga läheduses, ohvri teekonnal ja kurjategija oletataval põgenemisteel. Juba kolm päeva, ja kui nüüdseks ei ole midagi leitud, ei leita hiljem enam ammugi.
„Seega oleks minu meelest parem suunata ressursid mujale,” ütles Olsson ja sai tasuks palju heakskiitvaid noogutusi.
Nagu näiteks väike otsing papakese juures, mõtles Bäckström, aga seda ta ei öelnud, sest sellest tahtis ta Olssoniga nelja silma all rääkida.
„Ja ma tahaksin südamest tänada kõiki kolleege, kes sellega on tegelenud,” jätkas Olsson. „Te olete kõik teinud suurepärast tööd.”
Pole tänu väärt, mõtles Bäckström. Ise leidsin ma ainult ühe valvekaamera, mis ülejäänud pimesikkudel kahe silma vahele oli jäänud.
Ka naabrite küsitlemisega tõmmati tagasi. Neile, kellega ei olnud ühendust saadud, oli jäetud postkasti kirjake, ja kõige huvitavamad naabrid – keda iganes selle all mõeldi – tuli halvimal juhul suvilast üles otsida.
„Mille puhul on hea see, et saame vabaks mõne politseiniku, kellest oleks mujal rohkem kasu,” nentis rahulolev komissar Olsson.
Näiteks väikesel otsingul papakese juures, mõtles Bäckström, kes ei kavatsenud ikka veel midagi öelda.
Siis oli aeg käia läbi see uurimismaterjal, mis oli õnnestunud kuriteopaigalt ja Lundi kohtuarsti käest kokku kraapida.
„Meie vaatenurgast on pilt päris hea,” ütles Enoksson. „Aga kannatage veel paar päeva. Muu hulgas ootame igasuguste proovide vastuseid, ent siis luban ma oma kolleegidega uuesti asja juurde tagasi tulla. Esialgu peate leppima sellega, millest õhtulehed räägivad, kuigi mina oleksin sellega pisut ettevaatlik,” lisas ta ühtäkki.
Ai-ai-ai, mõtles Bäckström. Täitsa lõpp. Enokssoni soonib miski, mõtles ta.
Olsson ei paistnud kommentaari märkavatki ja nii ehk naa ei kippunud ta kuriteopaiga küljest lahti laskma.
„Kui ma õigesti aru olen saanud,” ütles Olsson, „siis ta kägistati ja teda vägistati vähemalt paar korda, ja ta sureb vahetult enne kella viit.”
„Jah,” vastas Enoksson. „Millalgi poole viie ja viie vahel ta sureb.”
Tubli poiss, jää endale kindlaks, mõtles Bäckström. Annad sellisele sõrme, see võtab kohe terve käe.
„Need kuriteo rituaalsemat sorti nüansid … piinamislaadsed … otsesõnu öeldes see, et ohver seoti kinni, talle pandi tropp suhu ja teda löödi korduvalt noaga. Kaugele te sellega olete jõudnud?”
„Löömine on liialdus,” väitis Enoksson vastu. „Pigem torgati või torgiti.”
„Kui ma õigesti aru olen saanud,” kordas Olsson, „on jutt kolmeteistkümnest hoobist. Või torkest, kui sulle see sõna rohkem meeldib.”
„Jah. Kolmteist ja minu meelest me pole selles eksinud. Verd jooksis omajagu, kui need tehti, kuigi torked pole kuigi sügavad, mis peaks tähendama, et ohver oli elus ja võitles vastu, ja eks selles asja uba oligi,” nentis Enoksson, kes paistis ühtäkki üpris