Samal ajal ei olnud ta „tavaline seksuaalsadist, kellel on spetsiifilised seksuaalsed fantaasiad”, nagu dotsendi asjatundmatumad kriminoloogidest kolleegid näisid arvavat. Ja kindlasti ei olnud ta selline, keda erutasid tulevased naispolitseinikud, olgu siis mundriga või ilma. Tegu oli pigem „tugeva vaimse häirega” ja hetkel peaaegu „kaootilise” kurjategijaga. Lisaks oli ta „noor sisserändajataustaga mees, kellel on lapsepõlvest või varasest noorusest vägivaldseid traumaatilisi kogemusi”, näiteks on teda ennast piinatud või ta on sattunud raske seksuaalvägivalla ohvriks. Lugemisega niikaugele jõudnud, jõi Bäckström oma kohvi kähku ära, pistis ajalehe taskusse ja otsis üles uurimisrühma pressiesindaja.
„Kas sa seda artiklit oled näinud?” küsis Bäckström viis minutit hiljem naise kabinetis. Ta ulatas artikli kohalt lahti löödud lehe pressiesindajale.
„Ma saan aru, mida sa mõtled,” vastas too. „Ma lugesin seda hommikul ja reageerisin täpselt samamoodi. Meie paat lekib mühinal,” nentis pressiesindaja, „ja kui vaadata asja helgemat poolt, siis ei olegi tegelikult midagi imestada, et info just sellele eksperdile voolab.”
„Sa muidugi tead Sankt Sigfridit,” jätkas ta. „See on meie linna suur psühhiaatriahaigla ja seal istub kamp kõige hullemaid kujusid, kellele on määratud kinnine režiim. Meie sõber dotsent peab sagedasti ettekandeid nii politseikoolis kui ka siin majas. Ma ei teagi, mitu korda ma teda kuulanud olen.”
„Ah nii,” ütles Bäckström. „Et tal on siis midagi öelda?” küsis ta.
„Ma julgen väita jah,” vastas naine. „Minu meelest on ta sageli õigel teel.”
Äkki peaks tüübiga lausa vestlema, mõtles Bäckström. See noor välismaalasest kurjategija ei olegi nii rumal mõte, mõtles ta. Lisaks võis ohver selliste vastu nõrkust tunda. Võib-olla isegi niisugust nõrkust, et avas ukse ja lasi mehe sisse, kui too ukse taga kella andis.
Kui Bäckström uurimisrühma suurde koosolekuruumi tagasi läks, manas ta näole väejuhi ilme ja jõllitas kõiki, kes seal istusid.
„Nii,” ütles Bäckström. „Mida te ootate? Nüüd on mul kõht täis ja tahaks üht head nime.” Sõnumi rõhutamiseks patsutas ta pikemalt mõtlemata oma ümmargust kõhtu.
„Nimesid võid minu käest saada. Lõpetasime just esimese ringi,” ütles Knutsson ja vehkis väljaprinditud lehtede pakiga.
„On seal midagi head ka?” küsis Bäckström, võttis nimekirja ja istus oma kohale.
„Vähemalt on päris mitu nime,” nentis Knutsson ja võttis istet Bäckströmi kõrval. „Seitsekümmend üheksa tükki, kui täpne olla, ja nende hulgas on ainult naabrid, ohvri tuttavad ja Växjö kohalikud ajuhiiglased.”
„Räägi,” ütles Bäckström. „Anna mulle keegi, kellest kinni hakata.”
„Rahu, ainult rahu,” ütles Knutsson. „Kohe jõuan sinnamaale.”
13
KÕIGEPEALT OLI KNUTSSON koos oma kolleegidega käinud läbi ohvri perekonna, sõbrad ja tuttavad, et näha, kas mõnes politsei käsutuses olevas registris on kellegi kohta midagi huvipakkuvat. Ei olnud, ja ega see õieti kedagi üllatanudki. Kolmandik paarikümnest isikust, kes sisse toksiti, olid Linda kaaslased politseikoolist, ning sinna ei võetud selliseid vastugi, kelle kohta oli politsei kuriteoregistris märge.
„Sama plekitud kui meie ohver,” nentis Bäckström rahulolevalt ja toetus tooli seljatoele, käed kõhu peal risti.
„Vähemalt registrite mõttes,” pidas Knutsson vajalikuks täpsustada.
„Kuna me õige pea saame kätte kurjategija DNA, siis tahan ma, et kõigilt võetaks proov. Täiesti vabatahtlikult, et me võiksime nad kiiresti ja hõlpsasti juurdlusest maha kanda.”
„Ei tohiks olla probleem,” vastas Knutsson.
„Vaevalt küll, jah,” nõustus Bäckström. Miks peakski üks aus inimene omaenese DNA-d kartma, mõtles ta.
Teine kategooria oli esimese vastand, sest kõikidel sinna kuuluvatel isikutel oli politseiregistrites juba hulganisti märkusi. Knutsson ja teised kolleegid olid oma arvutite abil kaevanud välja üle saja naisepeksja, tänavakakleja, vägistaja ja muu hullu, kellel oli mitmekesine repertuaar ning seos Växjö ja selle lähiümbrusega. Siis olid nad maha tõmmanud need, kes olid juba trellide taga või kelle tõenäosus oli muudel põhjustel väike. Alles jäi seitsekümmend isikut, kelle uurimine ootas mahukamat käsitööd. Kümmekond neist olid eriti huvipakkuvad, sest neid raviti või oli ravitud Sankt Sigfridi haiglas raskete seksuaalkuritegude pärast.
„Kontrollime. Kõik peavad väikese vatipulga suhu pistma ja politseionu aitama.” Bäckström noogutas rahulolevalt. Hakkab lõpuks kujunema, mõtles ta.
„Muidugi, muidugi,” ohkas Knutsson, kes ei paistnud äkitselt enam sugugi nii rahulolev. Loodetavasti on meil osa proove juba olemas, mõtles ta.
Alles olid jäänud ümbruskonnas elavad inimesed. Kokku ligi tuhat, kellest ligi pooled polnud endast politseile märku andnud ega kodus olnud, kui politsei ukse taga käis. Arvestades suve- ja puhkuseaega ning et sealkandis elasid enamjaolt vanemad või keskealised keskklassi esindajad, ei olnud puudujate suures osakaalus midagi erutavat.
„Isegi juhul, kui nad on terve suve maal munenud ja neil ei ole mitte kriipsugi öelda, tahan ma, et nad üle kuulataks ja maha tõmmataks,” ütles Bäckström.
„Seni oleme ühel meelel,” ütles Knutsson, „aga ma oletan, et sa ei oota, et me ka nendelt DNA-proovi võtaksime?”
„Ei teeks paha,” vastas Bäckström ja kohendas end. „Kui palju registrites vahele jäi?”
„Oma arust ma juba ütlesin,” vastas Knutsson ja vaatas oma nimekirja. „Seitsekümmend üheksa miinus seitsekümmend kriminaali, järele jääb üheksa naabrit.”
„Mis nad teinud on?”
„Kolm roolijoodikut. Ühel neist kusjuures neli karistust kaheteist aasta jooksul. Växjö kolleeg kirjeldas teda kui lõbusat selli, ja arvestades, et üks neist on viiskümmend, üks viiskümmend seitse ja lõbus sell on koguni seitsekümmend, siis …” Knutsson ohkas uuesti ja kehitas kõnekalt õlgu. „Siis on meil üks, kes ajas käe tööandja rahakotti. Kelmuse eest tingimisi. Üks, kes üheksa aastat tagasi oma naist peksis, teda me kodunt kätte ei saanud, pidavat olema suvekodus, üks maksukurjategija ja veel kaks noorukit, kuusteist ja kaheksateist, kellel on tavaline rida, näppamine, grafiti, kivi vaateaknasse, kaklused teiste nolkidega.” Knutsson ohkas taas.
„See, kes naist peksis,” ütles Bäckström uudishimulikult.
„Peaks olema sellesama naisega koos maal. Õnnelikus abielus nende naabrite jutu järgi, kellega meie kolleegidel rääkida õnnestus,” vastas Knutsson.
„Siis ei ole tal kindlasti midagi selle vastu, et vabatahtlikult DNA-d anda,” ütles Bäckström. Õnnelikel inimestel tavaliselt ei ole, mõtles ta.
„Võib olla veel üks, kes minus isiklikult natuke huvi äratas,” ütles Knutsson. „Tema nimi on Marian Gross ja pärit on ta Poolast. Nelikümmend kuus aastat vana, tuli lapsena koos vanematega siia, olid poliitilised põgenikud, tal on Rootsi kodakondsus alates 1975. aastast. Talvel on tema kohta esitatud avaldus seoses ähvardamise ja seksuaalse tagakiusamisega, või ahistamisega, nagu seda nimetatakse, ja veel nipet-näpet. Üksik, lapsi ei ole, töötab ülikoolis raamatukoguhoidjana,” lõpetas ta.
„Oot-oot, Knutsson,” ütles Bäckström ja tõstis tõrjuvalt käed. „See on mingi lilla, saad ju ise ka kirjeldusest aru? Marian. Mis kuradi nimi see on? Raamatukoguhoidja, üksik, lapsi ei ole,” ütles Bäckström ja ajas väikese sõrme harali. „Rääkida tuleks ainult selle väikese pedega, kes tema kohta avalduse esitas.”
„Vaevalt küll,”