«Hästi,» sõnas kapten viimaks rüüd tagasi selga tõmmates. «Teie viis olete maakaitseväkke toredaks lisanduseks, kuid meil on vaja rohkem. On lõuna ja aeg liisku heita!»
Päike hakkas puulatvade taha vajuma, kui kapten Haore saatis värskelt värvatud mehed kodudesse kompse pakkima ja lähedastega hüvasti jätma. Jõelinna suunas tuli teele asuda juba järgmisel hommikul aovalges ja sealt edasi … sealt edasi Haigrujärve kantsi!
Yuruki jalutas isa kõrval aegamisi kodu poole, vaadates maju ja rohuseid tänavaid juba teise, lahkuja pilguga. Kõige sellega siin Mustjala kaldal laane veeres, kõigega, mida ta tundis, tuli peatselt hüvasti jätta. Lapsepõlvest lahkumine saabus märksa rutem ja järsumalt, kui ta oodanud oli. Tha näis Yuruki rahutust tunnetavat ja sörkis küll ettepoole, küll taha, küll kõrvale, ikka ja jälle õhku nuhutades.
«Temagi jätab hüvasti,» ütles Yuruki vaikivale isale.
Kodus pakkis noormees vähesed asjad, mida teele kaasa võtta: uued riided ja puhtad sandaalid, villase teki magamiseks, nahast veelähkrid, puust joogitopsi ja söögipulgad. Moto andis pojale veel tihedast hallist villasest kangast mantli, mille peakoti serv oli jänesenahaga vooderdatud.
«Räägitakse, et seal Haigrujärve kantsis on talvel hirmus külm ja rõske,» lausus vanem mees mõtlikult. «Ikkagi järve ehitatud … Aga see on üks hea ja soe mantel.» Isa patsutas poega õlale ja hoidis kätt hetke paigal.
«Oled suureks kasvanud, mu poeg, ja meheks saanud. Olen sinu üle uhke ja tean, et oma teel ei jäta sa isa ega koduküla häbisse!»
Yuruki noogutas ja pärast pikana tundunud vaikust sõnas tasasel, pisut kähedal häälel: «Mu tee on sirge ja sihiks suguvõsa au …» See oli osa esivanemate auks loetavast palvest, mis noormehele korraga keelele tuli.
Hallis hommikuvalguses asus lodi allavett seilama. Öö oli olnud sügiseselt jahe ja selge, kuid nüüd tõusid põhjakaarest tinana rasked pilved ning Mustjalg looritas küla piimjasse uttu. Rõskus tungis soojemategi riiete alla, vajutades meeste õlad kõledusest kühmu. Külamehed hoidsid lodja pardal omaette rühma ning ikka ja jälle rändasid nende pilgud tagasi ülesvoolu, tagasi koduküla poole. Tihedas udus ei olnud maju enam ammugi näha, kuid samas oli raske kaugust aduda. Udus värelevad puutüved oleksid sama hästi võinud olla majade nurgad ning kuuskede võrad meenutasid kõrgeid rookatuseid. Mustjala jõgi lasi külal kodust lahkujaid saata – mis sest, et vaid silmapettena.
Shisame
Tuul sasis neiu ronkmusti juukseid ja pani laiad püksisääred jalgade ümber laperdama, kuid sellele vaatamata seisis Shisame kindlalt, vasak käsi vankumatult laskurist pikemat vibu hoidmas ja kinnastatud parem käsi noolega kõrva äärde tõmmatud. Tuul oli vasakult ja väga vali, seda tuli sihtimisel kindlasti arvestada. Veel viivu seisis vibukütt paigale tardununa sihtmärki vaagides ja lasi siis mustasulise noole lendu. See vihises täpselt rihitud kaarega läbi õhu ja tabas umbkaudu saja viiekümne sammu kaugusel kaitsetorni rinnatisel asuvat märklauda otse punasesse südamikku.
Mõõdetud liigutustega langetas neiu vibu, hoidis relva enda ees tasakaalus ja astus selg ees mööda katuseharja tagasi. Kolmkümmend sammu, õige katusekivi oli värviga märgitud. Siin tõstis laskur uuesti vibu, tõmbas seljal rippuvast tupest pika sirge noole, sihtis ja lasi. Teine nool maandus täpselt esimese kõrvale. Shisame taganes veel kolmkümmend sammu, ettevaatlikult, et ootamatu tuulehoog teda katuseharjalt alla ei pühiks. Kantsi peahoone katus kõrgus muude hoonete kohal aukartustäratavalt, üksnes väravatorn oli peaaegu sama kõrge.
Kakssada ja kümme sammu märklauast, siin oli jälle kivi värviga märgitud. Kolmas nool lendas ja tabas märklauda, ehkki mitte nii keskele kui eelmised kaks. Tuul oli tugevnenud. Shisame tõmbas neljanda noole, vinnastas vibu ja sihtis. Ta pidi ootama, kuni parv kaarnaid öömustil tiivul kähedalt kraaksudes mööda lendas. Kaarnamäe – nii oli kantsi nimi. Viimane nool tabas paremini ja kui Shisame nüüd vibu langetas, oli ta nägu rahulolev.
Neiu päästis nööri lahti ja kinnitas pika vibu seljale. Siis ronis ta väledalt mööda kivikatust alla, riputas end üle räästa ja leidis jalgadega rõdu rinnatise. Pehme hüppe järel maandus ta enam-vähem seal, kuhu oli enne sandaalid jätnud. Momoiri, vana küürus ja kortsus teenijanna, ootas teda ja kummardus käskijanna ilmudes aupaklikult.
«Ah, ära aja end rohkem kooku, kui niigi oled,» muigas Shisame talle vibu ja nooletuppe ulatades. «Too parem kannuke teed – enne, kui ma nõupidamisele minema pean.»
Vana naine ruttas susside sahinal minema ja Shisame nõjatus taamal kerkivaid mäetippe vaadates rinnatisele. Mäed paistsid tumedate pilvede vahelt vaevu kätte – tõotas jälle tugevat vihmasadu.
«Sügis tuleb,» mõtles neiu. «Sügis ja sõda ja tont teab, mis veel.»
Shisame oli Kaarnamäe kantsi pärijanna, isanda ainuke elav järeltulija. Kevadel oli ta tähistanud seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ja täisikka jõudmist. Tänasel esimesel sügispäeval sai kaheksa aastat mööda sellest, kui tema kauaoodatud noorem vend vaikuses ilmale tuli. Hingetuna sündinud poiss viis manalasse kaasa ka emanda, Shisame armsa ema. Isand Wagoto, kes oli juba tollal üsna vana, ei võtnud vasallide protestile vaatamata enam uut naist ja nii oligi Shisame jäänud ainsaks lapseks.
Selle aastatetaguse saatusliku hetkeni oli Shisame olnud rõõmus ja muretu tüdrukuke – seda küll enda, mitte kasvatajate seisukohast. Puude otsas ja majade katustel turnimine olid millegi pärast keelatud, ehkki Shisame pidas nimetatud tegevustest märksa enam lugu, kui tapvalt tüütust lilleseade õppimisest või ilupiltide väljaõmblemisest. Aias luusimine ja sõjamängud kantsi poistega pakkusid flöödilugude harjutamisest sada korda rohkem põnevust. Shisamel ei olnud midagi flöödimängu vastu – ainult kaigastega peetud mõõgavõitlused olid toredamad.
Siis oli kõik muutunud – peale tüdruku suhtumise lilleseadesse. Ühel sügisesel õhtul varsti pärast ema surma, kui Shisame oli jälle kasvatajannade eest pakku jooksnud ja redutas parajasti relvalao katusel, juhtus ta pealt kuulama vestlust, mis andis ta elule uue suuna. Kaks relvameest – isa vasallid – istusid mõõku teritades lao lävel ja rääkisid tõsisel toonil. Kõneldi Shisame surnud vennast ja emast ning tüdruk tundis klompi kurku tõusvat. Ta oli kaotanud hea ja armsa ema mingi tite pärast – tite pärast, keda kõik leinasid rohkemgi kui emandat! Vasallid, teenrid ja valvurid – kõik nad tegid näo, nagu isandal ei olekski lapsi. Nagu tema, Shisame, ei olekski keegi!
«Isand Wagotol on pärijat vaja,» ohkas üks meestest.
«Kui Shisame mehele panna, toob peigmees Kaarnakantsi oma lipud ja vasallid …» vangutas teine pead.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.