Esmalt oli kavas oodata keskpäevani ja selle aja jooksul võisid kõik need, kes vabast tahtest väkke astuda soovisid, end teemaja juures kaptenile esitleda. Lõuna ajal pidid ülejäänud külamehed – jättes kõrvale liiga noored ja vanad ning vabatahtlike pereliikmed – liisku heitma, et täita ülejäänud kohad.
Kohusetundliku mehena kõneles sepp pikalt-laialt ka Haigrujärve isanda seaduse vankumatusest ja vajadusest provintsi ning koduküla vaenlase eest kaitsta. Siiski sugenes külarahva keskele morn meeleolu, sest keegi ei olnud kärme kodust lahkumise otsust langetama.
«Praegu on maakaitseväelaste teenistus määratud kevadeni. Kui kõik korda läheb, olete suviste tööde ajaks kodudes tagasi,» julgustas kapten.
«Kui kõik hästi läheb … Tähendab, kui meid vahepeal maha ei lööda!» osatas keegi rahva seast.
Teine hääl protesteeris: «Praegu on seadus nii, aga kevadel öeldakse, et on uus käsk: ole meheks ja teeni veel viis aastat!»
Paljud mehed-naised hõikusid öeldu toetuseks.
«Sõjamehe õnn on Igaviku kätes,» vaigistas neid Haore. «Jah, kõik ei pruugi koju naasta, kuid nad saavad tagada, et püsiks kodu, kuhu naasta. Kas siis oleks parem oodata, kuni Maeri’ini mehed mõõkade ja tulega teie külani jõuavad?»
Selle peale ei olnud kellelgi midagi kosta. Külarahva summ seisis ikka veel vaikides, vahel ebamugavusest jalalt jalale tammudes. Kapten Haore istus ja asus lahti pakkima kompsu, mis paistis olevat pillikast. Viimaks võttis Yuruki julguse kokku ja astus ette.
«Pakun end vabatahtlikuks,» ütles ta tasasel häälel. Kõigi pilke endal tajudes tundis noormees, et peaks midagi lisama. «Oskan vibu lasta ja natuke …» Yuruki kohmetus, «natuke mõõgaga võidelda.»
Kapten mõõtis Yurukit tumedajuukselisest peast kulunud sandaalides jalgadeni.
«Kui vana sa oled, poiss?»
«Seitseteist ammugi täis ja mehenime välja teeninud,» vastas Yuruki kapteni tolmustele saapaninadele. Ülejäänud sõjasalgast eristudes kandis Haore sandaalide asemel madalaid pehmeid saapaid. Noormees tundis end narrina. Kindlasti pidas kapten teda nüüd tormakaks kehkenpüksiks … mida ta ehk oligi. Pidi siis just mõõka mainima! Isa napp õpetus ei teinud temast veel mõõgavõitlejat või sõdurit.
«Olge ettevaatlikud,» hõikus tagantpoolt küla parkal. «See tegelane tuleb koos hundiga!»
Vihakihvatust tundes tahtis Yuruki midagi teravat vastu hüüda, kuid kapten jõudis oma küsimusega ette: «Mis hundist ta räägib?»
Noormees kutsus Tha enda juurde ja sumisema löönud rahvasumm tegi loomale teed. Hunt nuhutas õhku ja istus siis Yuruki kõrvale, kehahoiust paistmas pingestatud valmisolek.
«Tha on mu kaitsevaim, aga ta kannab maist keha. Kuhu lähen mina, tuleb ka tema, sest oleme hinges seotud …» Yuruki vakatas kohmetult. «Kui vaja, küsige küla targa Sami käest, ta oskab ehk paremini seletada.»
«Ehk küsin tõesti,» sõnas kapten mõtlikult ja lisas siis: «Oled julge poiss, Yuruki! See on hea, teised peaksid sinust eeskuju võtma.»
Nad võtsidki. Peatselt astusid ette kolm Yurukist pisut vanemat noormeest, kes olid teda möödunud kuudel eriti agaralt sangari-juttudega töganud.
«Peame ikka oma silmadega nägema, kuidas meie kandi kangelane vägitegude kallale asub,» muigas Yori, laiaõlgne kahekümneaastane noormees, küla sepa keskmine poeg.
«Mõned vägiteod jäta meile ka, muidu pärast tunglevad tüdrukud ainult sinu sabas ja meist ei taha keegi enam midagi kuulda!» hõikas alati heatujuline Shinya uljalt, tugeva kämblaga Yurukile õlale lajatades. Ta oli üheksateistkümnene, erakordselt nägus ja seni ei olnud Shinyal küll tüdrukutest puudust tulnud.
Kolmas noormees oli Deyumi, peaaegu sama vana kui Yori ja küla parima vibuküti tiitli uhke kandja.
«Mõõgakunsti ma küll ei tunne,» lausus ta pilkava muige saatel, «aga vibu oskan ehk minagi käes hoida.»
Yuruki piinlikkustunne süvenes. Alles kevadel oli Deyumi teda ja teisi küla noori märki laskmises kindlalt võitnud. Vibulaskmisest ja mõõgast ei rääkinud ta ju ärplemise ja eputamise pärast, ehkki nüüd näisid kõik just nii arvavat.
Veidi hiljem ühines vabatahtlikega veel teemaja pidaja noorim poeg Tomi.
«Poleks paha natuke maailma näha,» ühmas just kaheksateistkümneseks saanud noormees. «Pealegi, siis ei pea vennad liisuheitmise pärast muret tundma. Neil kõigil on ju pered ja majapidamised, mina olen veel vaba tulema ja minema, nagu ise tahan!»
Aja parajaks tegemiseks ja värskelt värvatuist ning nende oskustest parema aimu saamiseks otsustas kapten Haore esimese treeningtunni korraldada. Esmalt käskis ta noormeestel tuua vibud ja lasi samal ajal jõe kaldale õlekubust sihtmärgi püsti panna. Laskmises näitasid kõik viis kindlat kätt ja ükski nool ei lennanud märgist päris mööda. Ometi olid Deyumi nooled need, mis kõik kindlalt õlekubu südant tähistava peopesa suuruse paberilehekese sisse lendasid. Yuruki tundis end ikka ebakindlalt ega suutnud laskmisele korralikult süveneda – vaid üks nool kolmest tabas paberi serva.
«Lasta te enam-vähem oskate, nagu külapoistest arvata võiski,» ütles Haore mõtlikult lõuga sügades. «Vaatame, mis te mõõgaga teha oskate. Sina, hundiga poiss, ütlesid vist, et oled üht-teist õppinud?»
Yuruki peas vilksas mõte plehku panna, kuid ta ei tahtnud isale sellisel kombel häbi teha. Parem juba vastu võtta peks kui saada argpüksiks nimetatud. Teiste noorte meeste muigvel pilkude all riietus Yuruki kapteni eeskujul vööni lahti ja võttis ühe harjutusmõõga, kaaludes seda mõtlikult. Tasakaal ei olnud sugugi nii hea kui vanaisa voolitud mõõgal. Tha elavnes, sest lootis mõõgamängus kaasa lüüa, aga Yuruki saatis hundile rahustava pilgu. Ei olnud tarvis neile veelgi rohkem tähelepanu tõmmata.
Kapten oli valmis ja käskis noormehel rünnata. Yuruki võis ennast ja oma lolli pead kiruda, palju tahtis, aga abi ei olnud sellest karvavõrdki. Hambaid kokku surudes tõstis ta puumõõga ja astus kaptenile vastu.
Haore kompas nooruki oskusi ettevaatlikult, samm-sammult ja võte-võttelt, liikudes järjest kiiremini ja keerukamaid kombinatsioone kasutades. Peagi oli Yuruki laup higist märg, niisked peopesad libisesid rohmakal pidemel ning kätes levis iga hoobiga surin ja tuimus. Haore oli läbi proovinud kogu tema napi arsenali, lasknud vastasel paar korda peale tungida ja rünnakud mängeldes kõrvale tõrjunud. Nüüd katsetas kapten Yuruki võimete piire. Ikka sammud, pealetungid, löögid … Noormees tegi endast parima, et kaitset hoida, kuid juba punetas ta ribide all üks vihane punane vorp ja teine vägev sinikas tõotas tulla õlavarrele.
Viimaks välgatas kapteni silmis otsus ja paari kiire liigutusega saatis ta Yuruki harjutusmõõga lendama, väljaaste ja saapalöögiga niitis noormehel jalad alt ning tõstis mõõga … kuid viimast lööki ei tulnud. Halli sähvatusena, silma jaoks ebamugavalt kiiresti liikudes, hüppas Tha mõõgavõitlejate vahele ja lõrises valgeid kihvu paljastades tigedalt. Hundi saba oli sirge ja turjakarvad turris. Üllatunud Haore arvas targemaks paar sammu tagasi astuda.
«Tha, ei!» hüüatas Yuruki hingeldades. Ta ei olnud ju hunti kutsunud, ta oli käskinud elukal vaikselt istuda!
«Maha!» käsutas noormees end püsti ajades ja hunt kuuletus, ehkki kuldne silmapaar jälgis kaptenit ainiti.
Haore langetas aeglaselt puumõõga ning tunnistas kummalist paari.
«Ise alles kutsikad, aga otsast otsani võitlusvaimu täis,» pomises ta. Pannud harjutusmõõgad kõrvale, pöördus kapten taas Yuruki poole: «Sul on pisut oskusi, mis on hea.»
Yuruki vaatas häbenedes maha ja tundis, kuidas kõrvad õhetama lõid. Olnuks see päris võitlus, oleks ta kümme korda surnud ja Tha samuti.
«Ma ei tea, miks üldse mõõkadest juttu tegin,» poetas ta kapteni saapaninadele.
Haore muigas, aga sugugi mitte pahatahtlikult.
«Iga mõõgameister